Reisisoovitus: Aarne Rannamäe Iraanist. Eelarvamusteta!

Aarne Rannamäe on viimase 25 aasta jooksul Lähis-Idas ringi rännanud ja sestap on ta reisijuhiks ka Germalo Reiside gruppidele.

„Iraanis käik on omamoodi müüdimurdmise reis,“ nendib reisil giidina tegutsev Aarne Rannamäe. „Minult on sageli küsitud, et kuidas sa sinna minna julged. Julgen küll, tänu konservatiivsele poliitikale on riik turvaline. Ma arvan, et võib esile tuua kindlad piirkonnad, kuhu ei tasu kippuda, näiteks kurdistani osa, samuti ei maksa seljakotiga mägedesse kippuda, ent mööda turismimarsruute liikudes ma probleemi ei näe ja minu arvates ei ole mingit põhjust vältida kogu riiki.“

Iraani suletus on tegelikult näiline: siinne turismitööstus areneb peadpööritava kiirusega, Pärsia kultuuri rikkuseid tuleb uudistama palju külastajaid ka Jaapanist ning Ameerikast.

„Kuna nafta ning gaasi osas pitsitavad riiki sanktsioonid, siis rõhutaksegi turismile, sest see toob raha sisse ning loob riigist head kuvandit,“ arvab Rannamäe.

Linnapildis vurab siiski ringi pigem meie 60ndaid aastaid meenutav autopark, väliskapital on lahkunud ja koostöö on jätkunud vaid Peugeot´ga: kui kohalikku päritolu auto saab soetada 5000 – 7000 euro eest, siis lääne masinad, mis meil maksaksid näiteks 25 000 eurot, tuleb Iraanis välja lunastada poole suurema summa eest. Maksusüsteem siinkohal ei halasta.

Keskmine sissetulek on seejuures 400 – 600 eurot, jõustruktuurides pisut rohkem.

Riietus arvestagu kombeid

Rannamäe sõnutsi turismireisil viibijale poliitika eriti silma ei torka, ent mõistagi tuleb arvestada kohaliku kultuuriga ja ka kuumade ilmadega sobivalt riietuda. Sobiv – see tähendab siinkohal naistel kaetud käsivarsi ning pead/kaela katvat rätikut, meestel pikki pükse. Enne reisi saavad reisisellid ka kirjalikud instruktsioonid. On kohti, näiteks Qom, kus rätik lihtsalt ei saa maha libiseda, see päädib suure skandaaliga.

Ka alkoholi pruukimise võib reisi ajaks unustada: jah, kuskil keldrites aetakse ka 60-kraadist puskarit ning kuskil eksisteerib prostitutsioon ning mängurlus, ent avalikult niisuguseid asju ei näe. Samuti peavad hommikurituaalist loobuma kohvihoolikud: sisuliselt on valida Nescafe´ ja kvaliteetse tee vahel.

1979. aasta islamirevolutsioonist alates on Iraanis siiski palju muutunud: vahepealsed karmid reeglid muutusid leebemaks. Kuigi võiks arvata, et islamirevolutsiooni eelne šahhi pärand on riigis põlu all, siis tegelikkusele see ei vasta: läänemeelse šahhiga seotud meeneid müüakse palju.

„Vaadata on tohutult, ainuüksi meie reisi programmis on kolm šahhi paleed,“ lausub Rannamäe. „Need pandi omal ajal kinni, aga neid ei hävitatud.“

Konservatiivsus sõltub linnast

„Iraani linnad jagunevad väga usklikeks ning üsna sekulaarseteks. Näiteks Qom, mis on Mashhadi järel pühaduselt teine linn, on väga konservatiivne, samuti Yazd. Ka mägipiirkonnad olid väga usklikud ka enne islamirevolutsiooni. Käitumisreegel on siinkohal lihtne: jälgi kohalikke ja kui näiteks öeldakse, et ära mine mošeesse, siis ära minegi.

Samas Teheranis, Shirazis ning Esfahanis avaneb hoopis teistsugune linnapilt, eksisteerib ööelu (mis tähendab, et saab minna kebabi sööma) ning vabamalt suhtutakse ka riietumisse. Võib öelda, et iga aastaga nihkub rätik naistel 1 cm võrra tahapoole, Teheranis katab see vaid juuksekrunni,“ kirjeldab Rannamäe. “Tunda on piiride kompamist, rahvast on üle 80 miljoni ja noorte protest on suur.“

Konservatiivsus ilmutab end siiski kogu ühiskonnakorralduses: abielu on sisuliselt kohustuslik ja seda eeldatakse üle 30-aastaste puhul. Naise koht on pigem kodus, kuigi naised moodustavad kõrgkoolides 60% õppuritest: „See on sisuliselt suur probleem, sest paljud naised ei lähe tööle, maapiirkondades praktiliselt mitte keegi. Peres on tavaliselt 5 kuni 8 last, mis tähendab, et rahvastik kasvab pead pööritamapaneva kiirusega. Samal ajal on hariduse kvaliteet nii reaal- kui humanitaarainete osas hea, pisut probleeme on keeltega – inglise keelt paljud tavainimesed ei räägi.“

Erinevalt mõnedest teistest Araabia riikidest näeb naisi tänavatel siiski palju, kuigi meestega hoitakse eraldatust. Teherani metroos on tavapäraselt kaks esimest vagunit meestele, keskmine peredele ning viimane naistele. Ka kohvikutes istutakse eraldi, kuigi käiakse ka peredega.

Palju küllakutseid

Iraani inimesed on sõbralikud, uudishimulikud ja külalislahked: eestlasest reisija võib koguda küllakutseid nii tänavalt kui vaibapoest. „Koju kutsumine on levinud komme. Tavaliselt juuakse lõputus koguses teed, süüakse maiustusi, aetakse juttu,“ teab Rannamäe. „Jututeemadest välditakse tavaliselt poliitikat, sest hirm vaadete ilmsiks tuleku ees on suur ja salapolitsei töötab hästi, samuti ei ole hea mõte arutleda islamiterrorismi üle.“

Kui küllakutse tehakse ja vastu võetakse, siis on ilus ka ise mingi maiustus külakostiks kaasa võtta. Pererahvas pakub omalt poolt tavaliselt teed, halvaad, puuvilju.

See, et riigis vägivalda ei esine, et tähenda siiski, et taskuvaraste suhtes päris muretu võib olla. „Jah, jutt, et varguse eest läheb sõrm maha, on tõsi, ent see ei tähenda, et vargusi ei esineks. Juhtub ikka,“ lausub Rannamäe.

"Kokkuvõttes on reisidest jäänud hulk häid mälestusi: täna on grupid täis tulnud ning huvilisi jätkub, sestap on plaanis tulevikus korraldada ka põhjalikumaid ringkäike neile, kes siin juba korra käinud – siis jõuaks külastada ka kõrbe ning püha linna Mashadi."

Põnev teada:

- Iraan pakub põnevaid avastusi igal sammul: näiteks 2500 aasta vanuses Persepolis saab imetleda Pärsia impeeriumi ilu: kahte ühesugust mošeed siit ei leia. Esfahani külastamine on nii mõnigi kord kujunenud reisi üheks kõrghetkeks – sedavõrd majesteetlik on too kunagine pealinn. Ahhetama panevad siinsed maailma suurimad väljakud ning sillad. Teheranis aga saab imetleda ka maailma kõrgeimat teletorni.
- Arvesta, et liiklus on hullumeelne, eriti Teheranis ja Shiraz´is vurab ringi miljoneid autosid. Teed on siiski korralikud ja linnade vahel liikudes jõuab edasi suhteliselt kiiresti. Teheranis on probleemiks on sudu: CO₂ ei mõõda keegi ning mägede vahel ei saa ka õhk liikuma. Seepärast ehitati ka viimane šahhi palee linna serva mägedesse, sest ülal on kergem olla.
- Iraani köök on traditsiooniline: menüüs on olulised riis ning kana-ja lambaliha.
- Kodu on iraanlase uhkus, selle seinu ja põrandaid ehivad tavaliselt vaibad, milles peegeldub pere rikkus.
- Hea aeg Iraani külastamiseks on kevad ning sügis. Suvel on väga kuum, talvel külm. Mida lähemal Pärsia lahele, seda kuumemaks kliima muutub.

Koju kaasa sobib muuhulgas osta:

- Tee ja maitseained
- Ehted – maitsekaid ja ka lääne inimesele meeldivaid ehteid leiab näiteks Esfahanist ja Shiraz´ist. Kuld ning hõbe on siin ca kolmandiku võrra odavamad kui meil.
- Vaibad. Kvaliteetsed vaibad on kallid, sest nende tegemine võtab aega: ruutsentimeetri kohta võib olla 100 sõlme. Hinnad algavad 1000 eurost.

Reisi korraldas Germalo Reisid, Germalo Reiside Iraani reisid toimuvad 06.-17.05 ja 30.09.-11.10.15.

Vaata lähemalt SIIT.