Reisikiri: Ugandas sugulastel külas
Meie reis Ugandasse toimus jaanuari alguses, mil Eestis langesid külmakraadid 20 kraadini, seal oli aga meeldiv troopikasoojus.
Aafrika kaarti vaadates tundub riik pigem väike, kuid tegelikult piisavalt suur ja mitmekesine. Nädalaga saime mingi mulje Uganda kagupoolsest nurgast ja pealinnast koos lähiümbrusega, ülejäänud riigi osad jäid nägemata.
Uganda seostub Aafrika vastu huvi tundvatele inimestele selliste mitte just meeldivate märksõnadega nagu Idi Amin ja Issanda Vastupanuarmee, aga need on tänaseks minevik. Poliitilist olukorda pole siiski väga põhjust kiita, autokraatlik president Museveni kipub eluaegseks ja pluralism on üsna alla surutud, kuid samas võib demokraatia seisu lugeda pisut paremaks kui suurel osal postsovetlikust ruumist: presidendi suuri portreesid (ausammastest rääkimata) pole märgata ja valitsuse suhtes kriitiliselt meelestatud lehed ilmuvad mõningasele võimudepoolsele tagakiusamisele vaatamata. Etnilist verevalamist praegu riigis pole ja ka tavakuritegevus paistab olevat talutaval tasemel. Riigi lääne- ja põhjapiiride taga on aga jätkuvalt väga rahutu ning Uganda on sealsesse poliitikasse ja sõjategevusse aktiivselt sekkunud, mis mõjutab teatud määral ka riiki ennast. Loomulikult valgub üle piiride ka pagulasi, kuid mitte nii palju, et nädal aega riigis viibides neid märganud oleksime.
Silmatorkavalt liigirikas linnustik
Meie giid ja autojuht Andrew vuristas sissejuhatuseks peast ette hulga olulisi andmeid Uganda kohta, mida siinkohal kordama ei hakka, sest pähe need meile nii ruttu ei jäänud ja suurema huvi korral on need netiavarustest hõlpsasti leitavad.
Olulisem mainimiseks oli maa linnustiku liigirikkus, mis on tõesti sedavõrd silmatorkav, et hetkeks tekkiski mõte kirjutada see lugu Ugandast kui linnuturismi sihtkohast.
Näinud aga selle maa loodust veidi rohkem, hakkas selline fookus tunduma siiski liiga kitsas. Veel enne, kui pealinnast välja saime, jäi silma marabude ja must-harksabade ohtrus, aga mõlemad ongi Ugandas suurel määral linnastunud linnud, kes kasutavad ära inimese tekitatud rämpsu ning sellest elatuvaid närilisi. Samuti nägime linna äärealadel kahte liiki sarvlinde, naeruiibist, hadada-iibist ja must-irvnokka. Üsna ootuspäraselt on paljudel sealsetel lindudel nime esimeseks pooleks „aafrika”, samas kui paljud meie liigid, kes sinna talvituma rändavad, kannavad eesliidet „euroopa”; paljusid suguluses olevaid liike eristab nimelt eelnimetatud tunnus. Nii hakkaski õige pea kummitama Monty Pythoni „Holy Grailist” tuttav küsimus „African or European swallow?”, kuigi just pääsukeste puhul sellist valikut tegelikult ei ole – nende liigirikkus seal on väga rohke ega ole kirjeldatav vaid Euroopa ja Aafrika päritolu eristamisega.
Mosaiikne taimkate
Oluline osa Uganda elurikkuse kujunemisel on tema asendil ekvaatori ja Aafrika riftioru kohtumiskohas. Kuigi riik paikneb ekvaatoril, umbes veerand maast lõunapoolkeral ja ülejäänu meie poolel, ei ole valdav kliima päris tüüpiliselt ekvatoriaalne.
Suur osa maast asub merepinnast enam kui kilomeetri kõrgusel − nii on temperatuur veidi jahedam ja vihmasadu tagasihoidlikum kui siit läände jäävas Kongo vesikonnas1. Tänu kliima iseärasustele on taimkate väga mosaiikne, ka päris ekvaatoril esineb savanne, samas on kohati ka üsna ekvatoriaalse moega vihmametsi.
Asja teeb veel keerulisemaks pikaajaline ja ulatuslik inimmõju, mistõttu on kohati raske mõista, kus oleks põldude, istandike või karjamaade asemel ilma inimese mõjuta mets ja kus savann. Siiski pole kohalikku taimestikku vaadates erilist kahtlust, et metsa oleks ilma inimmõjuta praegusest kindlasti märksa enam, kuid õige ulatuslikult esineks ka savanni.
Väga mitmekesine on ka inimese mõju maastikule ja taimestikule, taimekasvatus varieerub pisikestest puude vahele peitunud või järskudele mäenõlvadele rajatud maisilappidest ja banaanisaludest suurte teeistandusteni, loomakasvatus paarist kitsest tee ääres veisekarjadeni avaratel karjamaadel; looduslike metsade otsasaamise hirmus on rajatud õige palju metsakultuure, mis on enamasti meeldivalt väikesed ja mitmekesistavad maastikku, kuid kahjuks koosnevad võõrpuuliikidest, enamasti eukalüptist ja mehhiko männist. Nii ongi Ugandas võimalik näha nii vihmametsa- kui ka savanniliike, lisaks veel parasvöötmest pärit talvitujaid ja mitmesuguseid inimkaaslejaid.
Põllupidamine on valdavalt mehhaniseerimata, mõned töövõtted meenutavad Euroopas sajanditaguseid või vanemaid.
Seevastu võis suuri traktoreid kohata Euroopa Liidu ja Hiina abirahadega ehitatavate teede ehitustöödel. Maapiirkondades on puudus elektrivarustusest ja igapäevast vett tuuakse pinnaveekogudest käsitsi.
Bigodi kogukonnakaitseala
Meie selle päeva sihtkoht asus aga teisel pool Kibale rahvusparki, kuigi üsna selle lähedal. Selleks oli Bigodi kogukonnakaitseala.
Nimelt on kohalik kogukond võtnud seal iseseisvalt kaitse alla ühe keset inimasustust asuva märgala, mis koosneb osalt märjast metsast ja osalt Magombe papüürusesoost. Kaitseala külastamine on mõistagi tasuline, sest nii teenib kogukond oma looduskaitsealgatuselt ka tulu, kuid see tasu sisaldab ka kvaliteetset giiditeenust.
Kaitset korraldab Kibale maaelu ja keskkonna arengu assotsiatsioon (Kibale Association for Rural and Environmental Development, KAFRED), mille juriidili seks staatuseks on kogukonnapõhine organisatsioon (community based organisation, CBO). Külastuskeskuse juurest läheb rada esmalt kaitseala piirile, sealt edasi mööda piiri, ületab laudteed pidi märgala ja tuleb siis teiselt poolt tagasi. Nii jalutasimegi, giid vaikselt ees meile huvitavamaid asju näidates. Väikesel märgalal elab õige mitu liiki ahve: nägime uganda mangabeid, samuti pärdikuid ja koolobusi, kumbagi kahte liiki. Ka linnustik oli õige mitmekesine.
Huvitav oli kaitseala piiril jalutades vaadata ka sellest väljapoole jäävat põldude, aedade, karjamaade ja kultuurpuistute mosaiiki, muuhulgas nägime siin esimest korda lähedalt ka Eesti väga vanadel fotodel kohati nähtavat pika kahemehesaega laudade saagimist. Raja ääres proovisid kohalikud poisikesed müüa savikujukesi, kuid giid manitses neid seal mitte ostma, vaid tegema seda külastuskeskuses, kust ostes minevat osa müügitulust kogukonna hüvanguks, sealhulgas kooli jaoks.
Kuninganna Elisabethi rahvuspark
Järgmine päev, järgmine kaitseala. Kuninganna Elisabethi nimeline rahvuspark hõlmab kahe suure järve vahel asuvat savannimassiivi, kus on võimalik näha tüüpilisi Aafrika turismimagneteid. Rahvusparke valitseb riigiasutus, mida võib tõlkida Uganda looduskaitseametiks (Uganda Wildlife Authority, UWA). Rahvuspark loodi seal juba 1952. aastal ja kuninganna Elisabethi külaskäigu järel 1956. aastal nimetati rahvuspark kõrge külalise auks.
Savannis nägime kahte liiki antiloope (mis on sealsest antiloobirikkusest üsna väike osa), tüügassigu, aafrika pühvleid ja lõpuks ka ühte lõvipaari. Isalõvil oli paraku kaelarihm kaelas, märkasime seda alles pärast retke fotosid lähemalt uurides. Ilmselt on ta märgistatud raadiokaelusega, aga täpsemalt polnud enam kelleltki uurida.
Linnustik on savannis samuti liigirikas, muuhulgas nähtud aafrika kiivitajate parv oli üks neist paljudest linnuliikidest, kes pani peas kummitama tuttava küsimuse „African or European..?”. Suurelt teelt parki sisenemise eest tuli maksta tasu relvastatud valvega putkas. Giidi pargi poolt kaasa ei antud, kuid meie Andrew tuli autojuhtimise kõrvalt giidimisega suurepäraselt toime. Järgmisel hommikul vara läbi pargi mööda maanteed järgmise kaitseala poole sõites nägime ka üksikut elevanti, arvatavasti noort isaslooma.
Kolmanda päeva siht oli Kalinzu metsakaitseala.
Metsakaitsealad alluvad riigi metsaametile (National Forest Authority, NFA)2. Olulist sisulist vahet rahvusparkide ja metsakaitsealade kaitse korraldamisel ei märganud, kuigi see võib tuleneda ka turistile omasest vähesest süvenemisajast.
Silmaga nähtav oli relvastatud valve puudumine metsakaitsealal, samuti olid sealsed töötajad erariides. Pärast sisenemistasu maksmist läksime koos metsaameti giidiga vihmametsa, mis oleks olnud huvitav juba iseenesest, meil aga terendas lootus näha oma silmaga šimpanse.
Ahviliste elu
Ahviliste mitmekesisus Ugandas on märkimisväärne, kuid eks inimesele on ikka huvitavamad meie lähemad sugulased: šimpans ja gorilla. Šimpansiga on asi lihtne: selle lähim sugulasliik kääbusšimpans ehk bonobo elab vaid Kongo DV lõunapoolseis metsades; šimpansi mitmest alamliigist elab Ugandas ainult üks, kõige idapoolsem.
Just seda alamliiki on põhjalikult uurinud mitmed kuulsad teadlased alates Jane Goodallist.
Gorilladega on asi veidi keerulisem, nende puhul on arusaamad aeg-ajalt muutunud.
Tänapäeva süstemaatika jagab gorillad kaheks liigiks, lääne- ja idapoolseks; viimane elab ka Ugandas. Idagorilla jaguneb omakorda kaheks alamliigiks: Kongo tasandiku idaosas elav ida-tasandikugorilla ja kõige idapoolsemana mägigorilla; just viimast võibki Ugandas näha3. Inimahvid on teadagi ettevaatlikud ja tavaturist neid niisama metsas ei näeks. Nii ongi paljudel Uganda kaitsealadel šimpansid ja gorillad inimestega harjutatud, nii et nad inimest nähes ei page. Harjutatud on nad passiivselt, n-ö tüütamise meetodil, sest igasugune aktiivne meelitamine (näiteks toiduga) muudaks liigselt loomulikku käitumist, kusjuures eriti šimpansid võiks sellisel juhul ka inimestele ohtlikuks muutuda.
Meie giid pidas aeg-ajalt raadiosidet jäljeküttide ja teiste rühmade giididega ning varsti olimegi inimeste ja šimpanside kogunemiskohas, esimesed maas ning teised puude latvades. Ülal oli üks emaja kolm isašimpansi, neist esimesel vist innaaeg algamas, kuigi härrad ei paistnud sellest erutuvat. Liiguti üsna rahulikult ülal puudeladvus, söödi kättesaadavaid vilju ja suheldi veidi omavahel, aga näiteks vastastikuseks karvade puhastamiseks, mis šimpanside seltsielus väga oluline, ei läinud. Korraga toimus äkiline elavnemine, emane ja üks isastest tulid kiirelt ning häälekalt puu otsast alla ja kadusid metsa vahele. Üks inimrühmadest läks oma giidi juhtimisel neid jälitama, kuigi inimese liikumine jääb lähisugulasele kiiruselt paraku tublisti alla. Kaks inimrühma, meie sealhulgas, jäid koos oma giididega jälgima kahte latvadesse jäänud isast. Need sõid veidi aega ja sättisid seejärel end puhkama.
Passisime neid paarkümmend minutit vaikselt ja see oli tegelikult palju põnevam kui kirjeldusest paista võib; ka nemad piilusid meid vahel vastu, kuigi vist ilma erilise huvita. Siis läksime tagasi keskusesse ja jätkasime autoga teed järgmise sihtpunkti poole.
Majad ja rajad
Uganda edelanurga põhimaanteed on väga head, väidetavalt tänu riigi presidendi ja enamiku valitsusliikmete pärinemisele sealtkandist; näiteks riigi põhjaotsa viivad teed olevat täiesti teistsugused. Kõrvalteed on ka edelaveerandikus kruusakattega ja üsna auklikud, nagu paiguti meiegi maakohtades.
Giid Andrew tavatses maanteelt maha sõites seetõttu hoiatada algava „aafrika massaaži” eest, kuigi tegelikult polnud see raputamine väga hull midagi.
Ööbimiskohad olid mõistlike nõudmistega rändajaile ka kõik piisavalt head. Esimene öö pärast kogukonnakaitseala külastamist möödus vulkaanijärve kraatriserval paiknevas ööbimiskohas, mis olevat kogukondlik ettevõtmine ja toetavat lähimat kooli.
Teine öö kuninganna Elisabethi rahvuspargi naabruses oli ehk kõige luksuslikum, telgiriidest seintega majas oli omaette kemps ja duširuum. Kolmandast ööst kuni retke lõpuni peatusime ühe hollandlase peetavas majutuskohas, mis samuti suunab oma tulu kogukonna tarbeks, eelkõige kooli ülalpidamiseks. See kolmas koht oli vast kõige mõnusam, kuigi ka kahele esimesele pole midagi ette heita.
Sinna kolmanda majutuspaiga poole me sõitsimegi, kui olime šimpanside kodumetsast teele tagasi saanud. Maastik muutus järjest mägisemaks, suurtel küngastel kahel pool teed vahetusid avarad karjamaad suurte teeistandustega, sekka metsi ja väiksemaid põllutukki ning külasid.
Möödudes järjekordsest teed mööda lehmi ajavast poistekambast, kuulsime neid kõva häälega „muzungu” hüüdmas.
Selles polnud iseenesest midagi iseäralikku, seda sõna, mis paljudes Ida-Aafrika keeltes tähendab valget inimest, hüütakse seal ikka ilma igasuguse poliitkorrektsuseta kahvanägudele järele. Meie Andrew, kelle kohta see väljend teadagi ei käinud, manööverdas auto poiste ja lehmade vahelt läbi ja lisas gaasi. Ent üks poisike erutus silmanähtavalt ja jätkas karjumist „Muzungu! Stoppa! Stoppa!” ning üritas autost mööda joosta, ilmse sooviga seda peatada. Jätkasime siiski teed ja nurga taga ei ilmunudki majasuurust kana, kuigi sellekohane Andrus Kiviräha jutt vägisi meelde tikkus.
Gorillasid vaatlemas
Järgmisel hommikul vara sõitsime autoga udus järsakute vahel looklevat teed mööda Bwindi Läbimatu Metsa Rahvusparki.
See veidi Vinni Puhhi meenutava nimega koht on igati väärt vaatamist, peamiseks vaatamisväärtuseks sealne osalt inimestega harjutatud mägigorillade asurkond, mis viimastel aastatel näitavat kasvutendentsi.
Päevas viiakse gorillasid vaatama kuni kolm rühma, igaühes kuni kaheksa turisti.
Sel hommikul oli muzungusid vaid kuus, meie kolmekesi ja kolm noort Austraaliast.
Rühma saatis relvastatud valve, kes paistis kuuluvat politsei ridadesse ja kellel korraldus mõne looma agressiivseks muutumisel esmalt õhku tulistada ja siis...
Ei saanud aru, kui tihti neid ettevaatusabinõusid tegelikult käiku lasti, kuid tundus, et pigem mitte. Enne minekut instrueeris meid põhjalikult üks rahvuspargi töötaja, kes oli hiljem ka peamine giid metsas ning kes andis lõpetuseks ka gorillade vaatlemist tõendava diplomi. Meiega oli metsas kaasas veel üks rahvuspargi töötaja, samuti olid kaks jäljekütti juba varahommikust ees gorillade asukohta tuvastamas.
Pakuti ka võimalust võtta pakikandjad, millest loobusime, aga austraallased lasid end ära rääkida. Pakikandjad tundusid olevat „vabakutselised”, vähemalt ei kandnud nad rahvuspargi töötaja vormi, kuid ilmselgelt olid nad tööl rahvuspargiga kokkuleppe alusel ja rahvuspargi töötaja väga soovitas nende teeneid kasutada. Eks muidugi on kohalikule kogukonnale teenistuse pakkumine igati õige tegu ja väga kallis see teenus ka ei paistnud (hinda küll ei mäleta), aga kuivõrd meil õieti mingeid pakke polnud, tundus see teenus ikka väga ülearune. Öeldi küll, et pakikandja võib väsinud turisti vajaduse korral näiteks mäest üles lükata, aga seegi ei paistnud vajalik – vähemalt algul.
Rahvuspargi keskuses põhjaliku instruktaaži läbi teinud, suundusime metsa. Mets siinses mägises maastikus erineb silmanähtavalt varem nähtud, allpool asuvaist vihmametsadest: puurinne on hõredam, alusmets kõrgem ja tihedam. Tuli turnida üles-alla mööda üsna järske nõlvu, allpool olevad orud on õige soised, nii et minek oli üsna väsitav. Millalgi saime kokku varem metsa siirdunud jäljeküttidega, kes olid ühe gorillade rühma asupaiga juba kindlaks teinud. Liikusime nende juhtimisel hanerivis edasi, kõrges rohus ja võsas oli silmside vaid paari lähema inimesega.
Ootamatult kostis eest röögatus ja vali tü min, siis vaikus. Küsisin mu taga kõndinud valvemehelt, mis see oli, ja sain vastuseks miskit, mis kõlas umbes „blaka-baka”.
Hetkelise mõtlemise järel sain aru, et küllap oli see black-back, st mustselg – nii nimetatakse noori, kümmekonna aasta vanuseid isagorillasid. Inimesega võrreldes on need kui hilisteismelised: põhimõtteliselt suguküpsed, kuid lõplikku kehakaalu veel mitte saavutanud; looduses mustseljad üldjuhul veel ei sigi, kuigi loomaaedades on nad selleks täitsa võimelised.
Täiesti täiskasvanud isasel areneb seljal hõbehall sadulalaik ja nii neid hõbeselgadeks (silver-back) hüütaksegi. Meie jäljekütid olid küll teadlikud rühma asukohast, kuid mitte iga üksiku isendi omast ja nii nad mustseljale peaaegu otsa koperdasidki, mispeale see hirmsasti ehmatas ning valju röögatusega paarkümmend meetrit allamäge pages. Seal jäi ta rohus kössitama; kui meie kohale jõudsime, oli ta kägaras, algul pilku peites, hiljem meid järjest julgemalt piiludes. Jäljekütid tegid kiinidega võsa raiudes meile vaatekoridori ja siis läks pildistamine lahti. Mõne aja pärast mustselg kogus end, ajas enda püsti ja jalutas algul otse inimeste peale suunda võttes minema. Seejärel otsisid jäljekütid üles järjepanu teisi sama rühma liikmeid: ühe imikuga ema ja mõlemad hõbeseljad.
Ametlikult lubatud lähim vahemaa on seitse meetrit ja vist umbes nii kaugelt saigi vaadatud, kuigi vabas looduses gorillade juures tundus see kaugus tunduvalt väiksem.
Kõige lõpus otsiti üles sama mustselg, keda meie jäljekütid olid algul ehmatanud.
Ilmselt oma väärikuse taastamiseks jalutas ta veel kord demonstratiivselt meie suunas, enne kui uuesti end sööma asutas.
Tagasitulek gorillade juurest oli õige väsitav, vahepeal tundus isegi, et oleksime ikkagi võinud pakikandjad võtta, aga üksteist aidates me lõpuks üles siiski saime.
Keskuses jagati tunnistused gorillade jälitamise kohta, kuigi tegelikult olid muidugi jälitamise meie eest jäljekütid ära teinud.
Siis mõned suveniiriostud ja võisime hakata tagasi sõitma. Teel peatusime korraks veel lindude vaatlemiseks ja siis olid meist veidi eemal äkki ühed pärdikud teel. Meie Andrew ütles midagi, mis algul tundus kui „this is a lost monkey”. Mõistatasime, mis mõttes need õnnetud loomad küll kadunud on. Määraja kaasabil selgus, et tegemist oli loomakesega, kel eestikeelset väljakujunenud nime vist polegi, inglise keeles I’Hoest’s monkey, teaduslik ladina nimi (mis võib pärdikute süstemaatika molekulaargeneetilise täpsustamisel muutuda) Cercopithecus lhoesti. Ei olnud õnneks keegi kadunud.
Gorillade külastusele järgneva ööpäeva veetsime samas hollandlase peetavas majutuskohas, kus kogu päev kulus kohaliku eluga tutvumisele − ühepuupaadiga retk järvel ja külavaheline jalutuskäik. Koos saatjaga külastasime kohalikku õlletuba (juuakse kääritatud sorgoleotist) ja kauplust ning vaatlesime külaelu imetledes tugevaid ja töökaid aafrika naisi, kes on suure perekonna alustalaks.
Tagasi pealinna
Tagasiteel Kampalasse nägime tee ääres mitmel pool kuulsat kohalikku pikasarvilist veisetõugu – Ugandas tuntakse neid kui ankole veiseid maa edelanurga Ankole kuningriigi järgi, naabermaal Rwandas teatakse üsna samasuguseid hiiglaslike sarvedega loomi vatussi (watusi) veistena või ka tutsi veistena, rahvusvaheliselt aga loetakse neid enamasti üheks ankole-vatussi tõuks. Kui muidu olid meie retkel nähtud veistel väga erineva pikkusega sarved, mõned neist ka üsna uhked, teistel sama karja loomadel aga hoopis väiksemad, siis neis retke lõpul tõu tuumikalast läbisõidul nähtud karjades olid tohutud sarved pea kõigil. Samuti põikasime teelt kõrvale savanni, kus nägime ära ühe väiksema sebrakarja.
Kampalas sai eelviimasel õhtul veel ära vaadatud kuulus rahvatantsu ja -muusika ansambel, mis igati seda vaatamist vääris, viimase õhtu aga käisime Entebbe loomaaias, kus nägime veel mõnd kohaliku fauna esindajat, kes vabas looduses sedapuhku nägemata olid jäänud, nagu kaelkirjakud ja laimokk-ninasarvikud (tuntud ka valge ninasarvikuna). Viimase öö enne lendu ööbisime loomaias olevas onnis (onnidele on antud nimed rahvusparkide järgi), kus öisel ajal sai lähedalt lõvi möirgamist ja šimpanside suhtlemist kuulata, varahommikul aga istusime kodu poole suunduvale lennukile. Tasus käimist ja julgeme teistelegi soovitada inimlaste algkodu, Aafrika südame külastamist.
