Saades kingiks võimaluse veeta kümme päeva Itaalias, tundsin end korraks justkui peategelane Ameerika filmist „Toscana päikese all“, kellele kukkus sülle samasugune ootamatu reis, mis, tõsi küll, erinevalt minust päädis spontaanse majaostuga maalilises Itaalia külas. Ega minagi sellest mõttest kaugel polnud.

Esimene hommik äratas mind sellega, et keegi vilistas mu akna taga. Alles eile õhtul ma saabusin siia väikesesse Casatico külla Põhja-Toscanas ja juba vilistatakse mu akna all. Täiesti pöörane, mõtlesin uniseid silmi pilukile ajades. Väike kitsas luukidega aken mu toas oli lahti ja punaste moonidega kardin lasi end aeg-ajalt tuulel kergitada. Mõistsin, et salapäraseks vilistajaks oli hoopis iseäralik mägilind, kelle vidin kõlas justkui oluline sõnum, nagu paar lühikest olulist lauset, mille esitaja oli helidesse pannud kindlas teadmises, et kuuljale ei tohiks valmistada kübetki raskusi selle tõlgendamisega.

Elavad külad ja maaliline loodus

Järgmisel kümnel hommikul, kui ma mägikülas ärkasin, ei olnud asjalikust sõnumitoojast-vidistajast kippu ega kõppu. Küll aga täitsid hommikuid Maura emotsionaalsed, mahlakalt käredad hõiked. Maura oli kuldses eas kohalik Itaalia vanaproua, kes elas vastasmajas ja kelle ülesandeks oli hoida korras maja, mida me üürisime. Tavaliselt vastas tema hõigetele madal, rafineeritult krõbeda alatooniga hääl, mis kuulus tema abikaasale Giovannile. Vahel kostis vastu hääl, mida oleks justkui kruustangide vahel pigistatud. Vahel aga ei vastanud keegi.

Maura jaoks algasid hommikud kella kaheksa paiku, mina sain silmad lõplikult lahti ajaks, mil kohaliku väikese katoliku kiriku kell üheksa korda lõi. Kirikukell lõi ka muul ajal, jätmata vahele ühtegi täis- ega pooltundi, rääkimata palvustest ja pulmadest, mida kuulutati kogu ümbruskonnale innuka ja hoogsa kellamänguga.

Pulmad tundusid olevat kogukondlik sündmus. Terve küla ulatuses oli üles pandud noorpaari fotod nii puudele, teadetetahvlitele kui ka kõikvõimalikele pindadele, kuhu oli suudetud knopka sisse vajutada. Ka lapse sünnist anti kõigile teada maja välisuksele riputatud suure roosa või sinise rosetiga. Küla elas ühist elu ja värsketest uudistest ei jäänud keegi ilma.

Mõnel hommikul juhtus, et tõusin üles enne, kui küla ärkas. Maja juurest viis pikk trepp üles suvemaja juurde, mis asub vististi küla kõrgeimal nõlval ja kust avaneb suurepärane vaade all orus ja mäekülgedel olevate majadele ja nende taga laiuvatele „mitmekihilistele“ mäetippudele. Varahommikul laiutas seal aga ainult udu, mägede siluetid erinevaid värvitoone peegeldamas. See, kuidas ööseks alla orgu magama läinud udu ringutades ärkama hakkas, oli võrratu looduse vaatemäng.

Huvitav, kas siinsed katusemeistrid tunnevad ka hirmu kõrgetel katustel turnides ja kuidas üldse veetakse katusekivid nii nagu muu ehitusmaterjal majadeni, kuhu tihtipeale viib vaid kitsuke vonklev külatänav, kuhu neljarattalistel abilistel asja pole?

Ainsad mootorsõidukid, mis siit läbi mahtusid, olid rollerid ja mänguautot meenutavad kolmerattalised kastiga sõidukid, mis on mägikülades asendamatud. Nendega veetakse kõikvõimalikku olme- ja ehituskraami, nendega sõidavad talumehed, naine ja lapsed kastis seistes avalalt naeratamas ja nendega kõlbab kimada ka õhtuti spordiplatsile kiirustavatel noortel.

Paljud majad „kasvavad“ mäenõlvadel nagu puuseened. Tabasin end paari eriti järsu kalju külge „poogitud“ majakest vaadates mõttelt, et kui aknast peaks midagi kogemata välja kukkuma, näiteks padi või tekk, mida siin hommikuti lahtistel akendel tuulutatakse, siis peaks pererahvas vist ette võtma väikese retke alla külasse, et lendu läinud tavaar ära tuua.

Võluv molutamine

Väiksemagi vahemaa läbimine aga võtab Põhja-Toscana mäenõlvadel kaks korda rohkem aega kui lausmaal. Käänulistel, järskude kurvidega mägiteedel üle 60-kilomeetrise tunnikiirusega naljalt ei sõida. Kas või juba sellepärast, et süda läheb lihtsalt pahaks käänutamisest. Ohutuse pärast muidugi eelkõige. Kuid nägime lühikestel sirgetel lõikudel ka ligi sajaga kihutavaid juhte.

Mõistliku kiirusega sõites tuleks aga näiteks kümne kilomeetri kaugusel asuvasse kauplusse sõiduks varuda umbes pool tundi.
Ja seda suurem on selle pettumus, kes kohalikke olusid tundmata peaks sellise käigu pühapäeva pärastlõunal ette võtma. Pärast pikka sõitu „ameerika mägedel“ lõpuks lootusrikkalt kaupluse juurde astudes jääb kinnist ust eest leides üle ainult iseendaga pragada, et hingamispäeval koju ei mõistnud jääda. Erinevalt Eestist, kus on enesestmõistetav, et peaaegu kõik teenuseid on kättesaadavad kakskümmend neli tundi ööpäevas, oskab Itaalia hinge tõmmata. Välja arvatud see, et mõned nördinud turistid nagu meie aeg-ajalt pikkade nägudega supermarketite uste tagant löntsides minema sammuvad, ei too selline elukorraldus kohalikele mingeid tõsisemaid probleeme. Aega osatakse hinnata ja nautida.

Ka restorani pole mõtet enne kella seitset õhtul sooja toitu küsima minna. Aga kui uks juhtub siiski lahti olema, siis kohvi saab küll. Ja veel millist! Kohvi tehakse eranditult espressomasinaga, tavalist filtrikohvi ei pakuta kuskil. Isegi sellist kohvimasinat ei olnud kauplustes müügil. Selle asemel eelistatakse pigem presskannu.

Omaette vaatamisväärsus on rahulolevad, aktiivselt laisklevad vanemapoolsed härrad, keda võib kohata nii majauste ees kui ka söögikohtades. Viimasesse nad kogunevad juba aegsalt enne õhtust rahvakogunemist. Nad istuvad kaua, räägivad juttu, loevad lehte, jälgivad elu enda ümber. Või tukastavad. See lõunapoolsete rahvaste oskus täiel rinnal heas mõttes molutada on mind alati võlunud. Seda ma tahan õppida. Mitte seda, kuidas saaks veel paremini iga minutit ette planeerida.