Reisikiri: sõbralik Stockholm, kus rootslased on ise giidiks

 (4)
Reisikiri: sõbralik Stockholm, kus rootslased on ise giidiks
Foto: erakogust

Reisijuht.ee reisijutuvõistlusele saabunud reisikirjas räägib Katariina Noormets sellest, kuidas esimest korda avastada Stockholmi. Ikka laevareisiga, nagu eestlastel kombeks.

Reis, millest kirjutan, leidis aset sel suvel. Olime reisi oma kaks aastat plaaninud ning lõpuks sai see teoks. Kruiis Rootsi võib alguses tunduda tavalise meresõidu ning jalutuskäiguna Stockholmis, kuid tegelikult osutus see hoopis põnevamaks seikluseks.

Ei, ma ei kukkunud laevalt merre ega röövinud Rootsi kuningannat. Alati ei pruugi seiklus tähendada tagaajamisi, püssipauke või võitlemist. Seiklus algab iga inimese seest.

Sel hommikul ärkasin paugupealt üles, kui ema äratama tuli. Hoidsin tuju vaatamata varajasele kellaajale üleval, sest teadsin, kui väga mu ema seda reisi ootas ning tahtis, et kõik oleks suurepärane.

Jalutasime bussijaama, kohvrid järel lohisemas. Minu kohvri üks ratas logises veidi, see põhjustas reisi jooksul palju ebamugavusi.

Bussi oodates hakkas päris külm, vihma tibutas. Muud ei jäänud üle, kui kohvris tuulata ning soe jakk kohe välja otsida. Buss tuli ja me saime soojas olla terve tee Põltsamaalt Tallinna.

Tallinnas hakkas emal väga kiire. Viisime pakid sadamasse pakihoidu ning ema küsis midagi registratuurist. Ilm oli perfektne. Päikeseline, vahel mõne kerge tuuleiiliga ja üldse väga mõnus. Lonkisime vanalinnas, kui äkki tuli mul mõte minna loomaaeda. Tol päeval olid piletid lausa ühe euro eest. Hüppasime bussile ja reis algaski hoopis Tallinna loomaaias.

Seotud lood:

Peale loomaaiakülastust oligi aeg sadamasse tagasi minna. Saime pakid kätte, lasti laevale ja otsisime oma kajuti üles, minnes alguses ikka korduvalt valesse koridori ja valele korrusele. See oli päris naljakas, kuidas me seal kohvrite kolinal ringi jooksime. Toauks käis väga raskelt lahti, sellega mässasime oma viis minutit. Tuba oli kahe voodi, pisikese kapi ning vannitoaga. Telekas oli ka, sealt sai öösel laeva erinevaid kohvikuid ja klubi jälgida ning päeval telekanaleid vaadata.

Loe veel

Õhtusöögil leidus ausalt öeldes kõike, mida tol hetkel tahta oskasin. Nautisime mõlemad toitu ja lahkusime pungil täis kõhtudega. Siis tahtis ema minna tekile, et merd vaadata ja pildistada. Jätsime Tallinnaga hüvasti ja lehvitasime ka Silja Line´i reisijatele, kellest nii mõnigi vastu lehvitas või pöialt näitas.

Ema küsis infoletist, kuidas Stockholmis Aquaria meremuuseumisse saab, kui tema juurde tuli üks tore eestlasest naisterahvas.

„Kuulsin, et lähete Aquaria meremuuseumisse? Meie lähme ka sinnapoole, elame nimelt perega Rootsis. Võime teid ära visata, kui soovite,“ lausus naine ja naeratas sõbralikult.

Ema oli selle peale tõeliselt õnnelik. Nii et häid aitajaid siiski leidub. Nad leppisid kokku, millal ja kus me homme kokku saame ning läksid lahku. Ema ei suutnud ikka veel meie õnnelikku juhust uskuda.

Hommikul tuli laeval vara ärgata, et sööma minna. Olin superheas tujus, lippasimegi järjekorda, mida juba põhiliselt soomlased varakult moodustasid. Ikka tükk aega pidi ootama, enne kui midagi juhtuma hakkas.

FOTO: Katariina Noormägi

Seadsime sammud välitekile. Rootsis käinud teavad ilmselt seda tunnet: need imepisikesed „muinasjutusaared“, mis seal mõlemale poole laeva jäävad, on imelised. Meenutavad Astrid Lindgreni muinasjutukülakesi. Juba selle vaatepildi pärast tasuks Rootsi minna. Vahvad väikesed majad, kõik ühtmoodi punased ja musta katusega, palju paate ning paar inimest kala püüdmas. Istusime kohe pool tunnikest ja nautisime seda ilu. Ema oli kindel, et pensionipõlves tahaks ta just ühele neist saartest maanduda.

Siis oli aeg valmistuda maaleminekuks. Valisime riided, pakkisime vajalikud asjad ning võtsime kohad sisse kolmandal tekil. Ja siis see draama algas. Me ei näinud kuskil eilsest tuttavaks saanud naist ega ka tema autot. C1, kus on tekk C1? Tormasime hingetuks, kuni lõpuks, süda puperdamas, ta leidsime. Autoga viidi meid lahkelt muuseumisse, mis tõtt-öelda asus päris kaugel. Seal oli lahe - erinevad kalad ja atraktsioonid. Edasi jalutasime kaubatänavate poole, mööda mereäärset promenaadi.

Stockholm on meeletult kaunis! Kõik need nikerdustega „vanamoodsad“ majad ja sõna otseses mõttes kirjud inimesed. Sel korral kahjuks kuningalossi külastada ei saanud, kuid järgmine kord plaanime sinna kindlasti minna. Jalutasime mööda munakiviteed kaubatänavatele. Naljakas oli, et moodsad Apple´i poed asusid vanades kivimajades ja nägid üldse välja nagu muuseumis.

Meile avaldasid veel muljet ka Stockholmi suured sillad ja ridade viisi paate nende ääres. Kõikvõimalikud jahid ja paadid ja kalalaevad - väga vahvad! Külastasime mitmeid poode, H&M-i nende hulgas, sõime ühel väljakul jäätist, mis Rootsis on päris kallis ja eksisime linnas paar korda isegi ära.

Tagasi laevale jalutades tegime suure ringi. Rootslased osutusid väga sõbralikuks rahvaks. Mitu korda pidime võõrastelt teed küsima. Üks naine poeleti tagant otsis meile kohe Stockholmi põhikaubamajade kaardi ja joonistas sinna vajalikud rajad peale. See oli temast väga viisakas ja armas. Teine aga juhatas meid koguni ise kohale, rääkides kõndides Stockholmist inglise keeles. Ilmselgelt nautisid meie kohatud rootslased giidiametit oma linna tutvustades.

Silma hakkasid ka üksikud uhked koolid, kust koolipäeva lõppedes vahvad väikesed lapsed välja jooksid. Need majad olid kõik uhkete nikerduste ja nii pirakate ustega, mida lapsed pidid mitmekesi lahti lükkama.

Ilus oli mööda kaubamajade, kohvikute ja poodidega ääristatud tänavaid tagasi sadamasse jalutada. Tallinna oli isegi natuke kurb tagasi jõuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare