Reisikiri Sitsiiliast: ringiga podiseva Etna vulkaani otsa
Matka ettevalmistus ja planeerimine kestis pool aastat, nagu sportlikel matkadel ikka. Tõsiste matkajate seiklus pole tundmatus kohas pea ees vettehüpe, vaid ühiselt ettevalmistatud aktiivne puhkus uues ja põnevas matkarajoonis.
Raske algus katkiste ratastega
22. august. Maandume oma unistuse maale – Sitsiiliasse, Vahemeres asuva Itaalia suurimale saarele, kus elab 5 miljonit inimest. Poeetiliselt nimetatakse saart Trinakriaks, mis tähendab kreeka keeles "kolmnurkne" ja vihjab saare kujule.
Imetleme veidi suitsevat 3300 meetri kõrgust Etna vulkaani, mis on Euroopa kõrgeim tegevvulkaan ja mille kõrvale saare suurimale, Catania lennuväljale meie lennuk maandubki. Catanias elab umbes 300 tuhat inimest.
Lennujaama pagasisaalis ootame asjatult oma kolme puuduvat jalgratast. Paarkümmend minutit ootamist ja meile tuleb teade, et väljas seina ääres on mingid romud, kas teie omad? Muidugi meie,aga millises seisus! Tallinnas veel uute jalgrataste olukord on kurb: ilmselt on käruga paarile rattale lihtsalt peale sõidetud. Näiteks Ülo tagumine ratas on täitsa kõver ega käi ringi ka piduri mahavõtmise järel. Väiksemaid vigastusi on veel päris mitmel, ka lahtivõetud ja pakkekotti pakitud rattal. Näitame neid vigastusi samas pagasi väljastamise ruumis töötavale "Dolomite airi" lennufirma esindale, kes vormistab vähemalt ühele paberi. Selgub, et Lufthansa on vastutav, neile tuleb pretensioon esitada viie päeva jooksul (paberid tuleb saata postiga Lufthansa peamajja Frankfurti).
Kolmetunnise kokkupaneku ja paranduse tulemusena saame kõik siiski kuidagi ratastele. Viive ja Ülo sõidavad lähimasse rattaparandusse abi saama. Esimesele rattale tuleb uus käiguvahetaja, teisele uus tagaratas. Koju jõudes selgub, et pretensiooni koos remondiarvega sai ka Tallinnas esitada ja Lufthansa maksabki kahjud välja.
Pealelõunal asumegi ratastel teele. Grupijuht Tõnis esimena ja Sulev ankrumehena viimasena. Saatjaks on kõikjale nähtav Etna mägi.
Aga meie suund on mere äärde. Ööbime 10 km kaugusel lennujaamast, pikal ranna-alal "Europa" kämpingus, merevesi on mõnusalt soe ning õhtu on ka väga soe. Toitu teeme oma gaasipriimustel. Mõnigi meist magab öö lihtsalt rannapingil. Kämpingumaks on 7,80 eurot inimese ja 7,80 eurot väikese telgi kohta.
Võimsad vaated Enna kindlusest
23. august. Söögitoimkond ärkab kell 6, kui hakkab juba valgeks minema. Sõitu on seekord vaid 10 km Catania raudteejaama, kust läheb rong kell 9:40 Ennasse. Raudteejaamast on veel 6 km tõusu Enna linna.
Esimene pool tõusust on päris raske. Veendume, et mägine Sitsiilia vajab pingutamist.
Enna linn asub 964 meetri kõrgusel, selle keskväljakul ootavad meid tuttavad eestlased Kai ja Erki, kes on juba nädal aega Maltal ja Sitsiilias jalgratastel matkanud. Saame teada, et laevapilet Sitsiiliast Maltale on kallis (üle 100 €).
Lõunat sööme kohalikus restoranis, keskmine arve on seal 15 eurot (pool pitsat, salat, jook). Pealelõunal sõidame Enna linnas rattaga veel natuke ülespoole, vaatame väga ilusat Enna katedraali 13. sajandist, mis on traditsioonilise laulatuse ootel ja kiirustame edasi Enna kindluse juurde, kus otsime tükk aega sissepääsu. Lõpuks ikka leiame ning käime ka tornis ära. Vaated on siit Sitsiilia suurima kindluse tornist võimsad. Kogu ümbrus on põhiliselt pruuni värvi, nagu kuivades lõunamaades suve teisel poolel ikka. Tahame linnas minna toidupoodi, kuid see tehakse lahti alles kell 16:30, kui mitmetunnine kuumaaeg ehk siesta lõpeb. Ootame siis ukse taga. Pärast tuleb välja, et linnast poole laskumise peal on allpool suur toidupood.
Edasi sõidame kommuunikeskuse Leonforte suunas. Enne jõge järve ääres on kena era-rand, küsitakse ainult 5 eurot inimese kohta. Omanik on siinne venelasest veesuusaõpetaja.
Magedas järvevees ujuda on väga mõnus. Pimedaks läheb kell 21 ja suhteliselt kiirelt nagu lõunamaades ikka, sõitnud oleme päeva jooksul 29 km.
Maaliliste linnade ja mägede vahel
24. august. Kokandussektsioon tõuseb kell 5:30, kui valgeks läheb. Hommikul on jälle väga mõnus järves ujuda. Laskume jõeni, mille ääres on palmikasvandus ja siis algab tõus. Ületame kuru ning saame mõnuga 8 km laskuda, seejärel aga jälle tõusta Nicosiasse. Seal teeme süüa ning magame lõunaund korrusmaja kõrval, kus asub ainuke vari kõrvetava lõunapäikse eest.
Jälle tuleb oodata 16:30-ni, et saaks poodi ja WC-sse, siis sõidame edasi Mistretta poole. 15 km enne Mistrettat ja enne viimast kuru ööbime rahvuspargis.
25. august. Laskumine Mistrettasse, kus sööme arbuusi. See kosutab hästi väsinud keha.
Peale siestat hakkame kella kolme ajal liikuma, kui avastame, et Jakov on lõunakohta maha jäänud. Tõnis jääb teda ootama, grupp sõidab aga edasi kämpingut otsima. Esimene kämping tuleb kätte liiga vara, kuid teine on nii peidus, et me ei leiagi. Lõpuks jõuame Cefalu linna, mille teel on B&B majutus (voodi ja hommikusöök) ja otsustame sinna tagasi minna, kuid seal ei ole enam vabu kohti. Sõidame jälle linna, käime ilusa südalinna poes ning sõidame Viive juhtimisel linnast välja 3 km kaugusele mere äärde kämpingusse. Valime kahest odavama (inimese eest küsitakse 7 eurot, telk maksab 6 eurot) ja oleme kõrvuti muusikutega, üks mees mängib saksofoni ja teine teeb karaoket.
26. august. Hommikul on gaasi ainult nii palju, et saame vaid teed teha. Seega sööme võileibu. Värav randa tehakse lahti kell 7, siis alles saab ujuma. Sõidame kämpingust minema ja oleme jälle Cefalus. Raudteejaamast ostame piletid kella kahesele rongile Capo d´Orlandosse.
Cefalu ise on aga ilus kitsaste tänavatega ajalooline, kreeklaste rajatud turistilinn. Ühest kangialusest saame Sulevi ja Siiviga mere äärde. Mereäärse tänava ääres on mingi vana klooster, kus saab alla jahedasse minna ning seal voolab ka jahe vesi. Jalgu saab jahedas vees leotada kivipingil istudes.
Rongis pole eraldi rataste kohta, lükkame oma kümme ratast lihtsalt pinkide vahele, ise jääme põhiliselt seisma. Tunni sõitu kannatab ära.
Oodatud kämping ei taha aga hiljem ratastele asudes kuidagi tulla ning me jääme pimeda peale. Hiljem selgub, et kämping asub teisel pool mäge. Lõpuks saame öömajale Tindrese linna parkimisplatsile otse lossi vastas, mis särab tuledes juba kaugele. Tindres asub kurul, kust oleks pimedas väga ohtlik laskuda.
27. august. Algab laskumine Falconesse. Natuke aega sõidame veel mööda rannikut, kuid siis keerame sisemaa poole, mis tähendab 10 km tõusu Novarasse (650 m kõrgusele). Siin põhja pool on mäed üsna rohelised.
Carmelo paradiisiaed
Pealelõunal jätkub tõus kurule ja muidugi mõnus kurult laskumine, vaated on ka ilusad. Alla Francavilla di Sicilia lähedale jõudes kohtame kohalikku mootorratturit Carmelot, kes pakub ööbimist oma maa peal. Sõidame tema järel teisele poole linna, kus värava taga on imeilus koht mitmesuguste eksootiliste puudega. Lausa paradiisiaed jõe ja väikese paisjärvega.
Sulev ja Siivi panevad oma telgi otse roospipra puu alla. Eksootilisi palme ja teisi puid on siin palju.
Paradiisiaia ja suvila omanik Carmelo kavatseb turismiäriga tegelda ja aitab meil oma sõprade kaudu mõne päeva pärast kergemini ka Etna mäe alla jõuda.
28. august. Hommikul käime jões ujumas, kus on väga ilusad uuristatud kivid paisjärve ääres. Carmelo tuleb meile infot jagama, räägib Lampedusa saare probleemist: siit tungivad ebaseaduslikud immigrandid vaesest Aafrikast Sitsiiliasse ja edasi mujale Euroopa Liitu. Saarel lõhuvad nad kõike, mis ette satub. Paljud ilusad eramud on ära lagastatud.
Lampedusa on Vahemeres Pelagie saarestiku suurim saar. Asub 205 km kaugusel Sitsiiliast lõunas ja 113 km kaugusel Tuneesiast. Lampedusa kuulub küll poliitiliselt Euroopasse, täpsemalt Itaaliale, ent geograafiliselt Aafrikasse. Lisaks on meri saare ja Aafrika mandri vahel üsna madal. Ja siit püüabki vaene Aafrika Euroopasse tungida.
Paari kilomeetri pärast peale lahke võõrustaja juurest lahkumist jõuame Alcantara jõe rahvusparki, kus küsitakse 8 eurot külastuse eest. Kanjon on väga võimas. Pärast käime - kes jalgupidi, kes üleni - üsna jahedas vees.
Kuna Taormina (väike turismilinn Messina provintsis) asub kõrgel mäe otsas, paneme rattad raudteejaama ning sõidame bussiga üles (pilet maksab 1,8 eurot). Taormina amfiteatrit lähevad 8 euro eest vaatama ainult Viive ja Jüri, ilm on ka väga palav. 16.45 toob buss meid alla tagasi.
Karabinjeer lahendab katkise peegli juhtumi
Edasi sõidame ratastel Giarre suunas. Linnas keerab üks auto Sulevile ette nii, et auto peegel lendab küljest. Autojuht tuleb õiendama, et makske peegel kinni, kuigi ise oli süüdi (hea, et Sulev rattaga püsti jäi). Varsti tuleb ka karabinjeer ning kirjutab juhtumi valgele paberilehele üles, kuid on väga mõistlik, mingeid allkirju keegi ei anna. Lõpuks saame liikuma hakata.
Euroopa kõrgeimale tegevvulkaanile
29. august. Tõuseme üles 5:30 ajal, kuna on vaja veel 20 km sõita Giarre raudteejaama. Saame üle tunni varem kohale, kuna tõusu tee peal ei olnudki. Rongiga sõidame Linguaglossasse (550 m kõrgusel), kus ootab meid üleeilse öömaja organiseerija Carmelo sõber. Varsti tuleb veel üks sõber koos rattakäruga ning me saame rattad peale tõsta, et sõita kahe autoga Etna alla Piano Provensanosse. Rattaga sõites oleks see võtnud terve päeva. Meid pannakse maha Piano Provensano restorani juures 1800 m kõrgusel.
Siin üleval on suur restoranikompleks ja paar väikest abihoonet sõralike koertega. Viive läheb kohe mäkke, kuna ei taha süüa, Riho proovib korra rattaga tõusu võtta, kuid tema maanteerattaga on see üsna võimatu.
Ülejäänutega hakkame jalgsi liikuma, et tõusta Etnale põhja poolt, mis ei ole nii turistlik kui lõunas. Algul tõuseme ehitatava tõstuki postide alt, kus on väga räbune ja järsk. Rippraudteed on vaja põhiliselt mäesuusahooajal. Suvel Etnal muidugi lund pole. Varsti jõuame maasturiteele, kus sõidab ka turiste vedav neljarattaveoga eribuss (küsitakse 50 eurot inimese kohta).
Tegemist on praktiliselt kruusateega, mis vahepeal on ka üsna järsk, kuid mäkkeminek on siiski ainult tagajalgade töö.
Kerge vulkaaniline räbu tolmab ja nõlva kalle on kuni 25 kraadi.
Ilm on ilus, seega ka vaated ilusad. Osad matkajatest tulevad plätudega, kuid see on viga, sest teravad vulkaanilised kivid nende sisse ja teevad jalgadele liiga. 3100 meetri peal hakkab suur rada teisele poole alla minema, võtame sealt suuna üles kuru suunas ja 30 minutiga jõuabki meist enamus Etna kraatri servale, kust tuleb suitsu, visiseb ja podiseb veidi.
Hästi nähtavad on kollased väävlilaigud kraatri siseseintel. Vulkaanikraatri ääre kõrgus on umbes 3330 meetrit, aga see kõigub vulkaanilise tegevuse käigus. Etna aktiivsust jälgiv aparatuur on mitmes kohas väljas. Uudistajaid on siin lõunapoolse küljega võrreldes vähe.
Etna on Itaalia kõrgeim tipp Alpidest lõuna pool ja üks aktiivseimaid vulkaane maailmas. Ööl vastu 7. septembrit 2006. aastal hakkas kagupoolne kraater taas laavat purskama. See tõusis kraatri servani ja hakkas mööda mäekülge Valle del Bove poole voolama. Purskega kaasnesid laavaplahvatused, mis paiskasid kraatrist välja hõõguvat ainet. 3. jaanuaril 2011 paiskus kraatrist kive ja suitsu. 12. jaanuaril kell 21.30 paiku kohaliku aja järgi hakkas kraatrist Valle del Bove suunas laavat voolama.
Meie jõuame veel normaalsel ajal mäest alla (18 paiku), kuid viimane osa kraatri otsas käinuid jõuavad 19:30 ajal, natuke enne pimedat. Edasi-tagasi käiguks kulub 6 tundi.
Kuna plaanitud allasõitu ratastega teha enam ei jõua, tuleb samasse ka ööbima jääda. Kohalik eesel ja koer tuhnivad meie asjade ja toidu seas. Öösel on päris külm, kuna oleme 1800 meetri kõrgusel. See oli ka ainuke kord, kui fliisi selga ajada sai.
30. august. Hakkame laskuma, mis mõne aja pärast osutub väikeseks tõusuks.
Rong Siracusasse väljub kl 13.44. Algul on rongis palju rahvast, kuid Catanias läheb enamus maha, Siracusasse jõuame kl 15.30. Ööbimise saame Lol hostelisse kohe rongijaama lähedal, kus on kahekordsete voodite ja lukustatavate kappidega toad, Internet ja hea varustusega köök.
31. august. Siracusa (itaalia keeles Siracusa, sitsiilia keeles Saracusa; antiigi kontekstis Sürakuusa), on ajalooline linn Sitsiilias Siracusa provintsi keskus. Linn on märkimisväärne oma rikka kreeka ajaloo, kultuuri, amfiteatrite, ja arhitektuuri poolest ning silmapaistva matemaatiku ja inseneri Archimedese sünnikoht.
See 2700 aastat vana linn mängis võtmerolli antiikajal, kui oli üks suurvõimusid Vahemere piirkonnas.
Rooma teatrit saab niisama vaadata, kuid Kreeka teatri väravas küsitakse piletit. Selle saab osta hulk maad tagasi asuvast kassast suveniiriputkade juures (pilet maksab 10 eurot).
Kreeka teater on vägevalt suur. Kõige omapärasem siin on Dianüsuse kõrv, mis on natuke Taevaskoja Neitsikoopa kujuline, ainult 20 korda suurem. "Kõrvaauku" saab sisse minna ning seal kajab hästi, ümber selle asub varjuline aed.
Seejärel käime katakombides (8 eurot), mis on ääretult suured ja hargnevad kogu vanalinna alla. II maailmasõja ajal varjusid sinna elanikud pommide eest.
1. september. Otsustame hommikul vara rattaga Notosse sõita, sinna on 35 km. Tiina, Riho ja Jakov sõidavad otse rongiga Palermosse. Hommikul on hea jahe sõita ning tee on üsna tasane. Kahe tunniga oleme kohal.
Noto on samuti rikkaliku ajalooga, nagu enamus linnu Sitsiilias. Käime kirikus ja katedraalis. Midagi väga erilist nagu ei olegi, ilusad liivakivist taastatud vanaaegsed hooned. Varsti sõidame rongijaama, kus selgub, et pileteid müüakse hoopis linnas, bensiinijaamas. Tõnis läheb rattaga ühe motika järgi pileteid ostma. Bensiinijaam on päris kaugel, kuid õnneks on meil aega. Piletid maksavad seekord 9,70 + 4,85 eurot.
Sõidame läbi Ragusa (rongiaknast väga ilus) Licatasse. Me ei pidanudki ümber istuma, saime sama rongiga edasi, natuke enne kl 15 oleme Licatas. Vahepeal näeme rongiaknast põllumajanduslikku Sitsiiliat. Silma hakkavad nisupõllud, tsitruselised, apelsinid, sidrunid, tomatid, oliivipuud, artišokk, mandlid, viinamarjad, pistaatsiamandlid.
Kämpingusse Agrigento lähedal jõudes on tugev vastutuul ning esimesed 10 km väga vaevalised. Kardame, et ei jõuagi enne pimedat kohale. Saame enne pimedat siiski kämpingusse mässava mere äärde.
Kämpingu nimi on Netuno (tõlkes Neptun), hind on 7 eurot inimese kohta ja 7 eurot väikese telgi kohta. Jääme kaheks ööks.
2. september. Hommikul magame mõnuga puude varjus, päike jõuab meieni üsna hilja.
Agrigento asutamisajaks peetakse aastat 580 eKr. Selle juures on Templite org, suur turismimagnet. Kreeka linnast jäänud varemed kirjutati 1997. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Meie kämpingust on sinna 7 km. Kassade ees müüvad tõmmud mehed suveniire. Templite oru pilet maksab 11 eurot (üle 65-aastased tasuta dokumendi ettenäitamisel). Templid on vägevad ning need on hoopis mäe otsas, kust on ka ilus vaade. Ka vana-kreeka jumalate hääli saab pimedates ruumides kuulata.
Agrigento linn ise on aga vaikne, kuna parajasti on siesta aeg ja pealegi pühapäev. Teeme väiksed õlled-kohvid. Kõik poed on juba kinni, kuna kell on 14. Varsti hakkab tibutama ning me sõidame tagasi, et telgile kate peale panna. Vihma sajab.
Kunagise maffiapealinna Palermo vihmastel tänavatel
3. september. Terve öö sajab vahelduva eduga, hommikul sadu õnneks lõpeb ning hakkame süüa tegema. Liigume kõik koos jälle templite oru poole. Lõuna paiku on juba väga niiske ja higi voolab ojadena.
Ostame Palermo rongieineks veini, vett, juustu, vorsti ja saia, sest rong sõidab 2 tundi. Kõik palutakse enne Palermo keskvaksalit rongist välja. Käib vist raudtee remont, arvavad kohalikud.
Hakkame siis ühe lahke kohaliku abiga ratastel Degli Ulivi kämpingu poole orienteeruma. Selleks tuleb meil sõita läbi Palermo suurlinnasüdame. Ja kesklinnas on tipptund, eriti Via Roma tänaval.
Teeme kämpingus õhtusöögi ning sööme õue peal pika linadega laua ääres. Õhtul tuleb ka kohalik eestlasest giid Mae Merusk meiega homseid plaane arutama.
4. september. Giid Mae sõidab oma rolleriga ees ning meie kõik rattaga järgi. Läheme Palermoga tutvuma. Linnal on väga huvitav ajalugu, tänapäeval elab siin 655 tuhat inimest. Sellest räägib kohapeal elav giid Mae, raamatu "Minu Sitsiilia" autor.
Peale pikka tõusu Monreali mäkke, kus asub katedraal, avanevad võimsad vaated, kus kogu linn on nagu peo peal. Katedraal on ka väga ilus.
Siis sõidame alla Palermo katakombidesse, kus on eksponeeritud kuivatatud preestrid, mungad ja teised tähtsad tegelased. Neil on oma riided seljas ning mõnel veel habe ja juuksedki alles. Matmisi alustati 1600-ndatel aastatel.
Käime veel Santa Rosalia katedraalis ja väljakul. Katedraalis on üleval laes väike auk. Seal, kuhu august valgus langeb, asub ka hetkel olev astroloogiline tähtkuju. Näeme, et parasjagu on valgus Neitsi peal.
Santa Rosalia püha on 15. juulil ning see on Sitsiilias suurem püha kui jõulud. Sõidame läbi vanalinna, mille vanad majad lagunevad, sest riigil pole raha neid korda teha, seal on ka kõige odavamad korterid.
Lõunaks jõuame parki, kus asub Euroopa suurim puu. See ajab pidevalt uusi õhujuuri ning mõni on suur nagu krokodill.
Tõnis unustab oma ID-kaardi kämpingu väravasse ning nad sõidavad giid Mae rolleriga sellele järele. Seiklused aga jätkuvad ja vahepeal puruneb Monreali mäelt laskumisel Viivel tagumise ratta rehvimantel ribadeks. Õnneks saavad Riho ja giid Mae jälle rolleriga kiirelt rattapoes ära käia.
Püha väljaku lähedal läheb aga Tõnise rattakett katki. Selle parandab ta väljaku ääres ise kiirelt ära.
Pealelõunal ongi aeg Palermo bussijaama suunduda, kus pakime rattad kottidesse ja asjad lennukõlbulikuks. Buss on väga mugav ja sõidab 2,5 tundi ning peatub tuttavas Catania lennujaamas. Rongiga oleks läinud vähemalt 7 tundi. Asutame ennast ühte nurka, sööme ja joome natuke ning heidame lennujaama põrandale mattidele magama.
Järgmisel hommikul saame lehvitada juba Münchenisse suunduva lennuki pardalt armsaks saanud Sitsiiliale, millele sai ratastel 500-kilomeetrine ring peale tehtud. Eriti võimas on lennukilt vaade Etna vulkaanile, mille kraatri äärel me hiljuti olime.
Nagu nüüd teame, purskas 2013. aasta sügisel Etna jälle ning puistas tuhka lähedalasuvatele väikelinnadele. Vulkaanipurske tõttu ei olnud vaja inimesi evakueerida, kuid ettevaatusabinõuna suleti maantee. Lisaks sulgesid võimud ka kaks õhukoridori neljast, mis viisid Catania lennujaama, kuid lennuliiklust see ei takistanud.
Palju tänu giidile ja "Minu Sitsiilia" autorile Mae Meruskile, kes meile Palermot tutvustas.
