Reisikiri: sise-Mongoolia suurimal festivalil

Reisida võib mitut moodi – käia riike mööda, teha reisiplaan ajaloolisi riigipiire ja alasid arvestades, tutvuda väikerahvastega, nautida muusikaelamust või miks ka mitte – leida üles erinevate rahvuste suurimad pidustused. Nagu näiteks Mongoolias on Naadami festival.

Mind on aegade hämarusest paelunud erinevad rahvused, nende muusika, käsitöö ja mustrite maailm. Olen püüdnud igal reisil leida just seda, mis kirjeldaks kohalike rahvuskultuuri ning räägiks veidi enam nende ajaloost, traditsioonidest ja kommetest.Üks eredamalt meeles olevaid kogemusi on kõrbes elava rändrahva tuareegide festival lääne-Aafrikas Malis, Timbuktus. See oli ebamaine. Tagasi mõeldes jäi see meelde eelkõige raskuste pärast sinna pääsemisel, meeletu kuumuse ja liivatormide tõttu. Festivalimelu öisel kõrbelaval, jutuajamised tuareegitelgis, naiste värvikad indigosinised kostüümid ja efektsed hõbeehted.

Nüüd oli sihiks jõuda Naadamile, et kogeda mongolite aasta suurimat pidustust. Massistseenid, võitluskunst, ratsavõistlused, mongoliidsed maskid jms olid mu silme ees olnud juba aastaid, kui kujutasin ette sealtoimuvat.

Saatuse tahtel sattusin oma esimesele Naadamile Mongoolia Hiina poolele ehk Sise-Mongooliasse, mis on Hiina autonoomne piirkond.

Naadam tähendab mongoolia keeles meeste kolme mängu ning neid meeste mänge ehk võistlusi peetakse alates 13. sajandist, mil Tsingis Khaan selle mõõduvõtmise traditsiooni lõi. Võistlusaladeks on mongoolia maadlus, ratsutamine ja vibulaskmine. Festival on väärika ajalooga ning 2010. aastast kantud ka UNESCO inimkonna immateriaalse kultuuripärandi nimekirja.

Arvatakse, et ka sõjaväeparaadid on ajalooliselt alguse saanud just Naadami pidustustest. Täna tähistab Naadam ideeliselt 1921. aastal aset leidnud sõltumatu Mongoolia riigi sündi.

Mõõdult suurim Naadam toimub Mongoolia pealinnas Ulan-Baatoris iga aasta juulikuus. Pidustused algavad sissejuhatava tseremooniaga, teine osa on juba mõõduvõtmine võistlusaladel.

Meie suund sai siis, nagu eelnevalt öeldud, võetud Hiina autonoomsesse piirkonda sise-Mongooliasse, et näha oma silmaga, kuidas toimub Naadam sealmail.

Ootused olid kõrged, sest hiinlased juba pidustusi korraldada oskavad. Ainus kahtlus tekkis vaadates kohaliku rahavastiku jaotust, mis on protsentuaalselt umbes 80-20 hiinlaste kasuks, et kui palju Naadamit kohapeal ikka alles on.

Sise-Mongooliasse Naadami väravasse jõudes päike küttis mis kole. Ruutkilomeetrised stepiväljad olid kaetud autodega – kohale oli sõidetud kaugelt ja lähedalt.

Tuul keerutas kuiva liivatolmu ja kauplejad panid end valmis heaks külma vee, puuviljade ja päikesevarjude müügipäevaks. Asfalt sulas, kuni tee muutus rohumaale sissetallatud rajaks ning viis üle kraavide massiivse, meie mõistes laulukaare alla. Sissepääsuukse ees tunglesid sajad ja teisepool kaart oli aimata tuhandeid pidulisi. Selgus, et peo esimene osa oli juba suure pauguga käima läinud ja Hiina kommunistlikud liidrid mõnulesid esireas mururohelisele mistrakattele reastatud plastmasstoolidel. Valgeid turiste ei olnud ja see andis meile lootust – ehk õnnestub tabalukk siiski avanema panna ja rahvahulkadega enne peo lõppu liituda.

Ikkagi 6000 km kauguselt tulnud külalised.

Nii läkski ja kohalikud turvamehed avasid meile imeväel ukse. Libistasime end sealt kogenud rännumeestena kiirelt kolmandale korrusele ja asusime treppidele ritta. Kuumus oli jätkuvalt tappev, aga õnneks kaar varjas otsese päikese eest. Linditants oli käimas ja looritatud kostüümidraama käis täie hooga. Valjuhäälsele muusikale assisteeris õrn liivaga tantsiv tuuleiil ja plaksutavad massid tõid festivalimeeleolu. Olukord oli ootusärev, aga muutus peagi suht humoorikaks, sest massistseene ei tulnudki. Kogu tuhandete vaatajate ette laotud suursugusus jäi pidama paarikümne linditantsija- akrobaadi juurde ja kõik edasine kuulus juba Borati filmi klassikasse.

Piirkonna parimad ratsutajad olid riietatud rahvariide- kostüümidesse ja mehiste nägudega esitleti parimaid trikke. Tegelikult oli tõesti muljetavaldav, kuidas galopeeriva hobuse seljas saab harjutusi tehes end püsti ajada, kaaslasi juurde koguda, vibu lasta jms.

Järgmisena hakkas võiduajamine. Siis läks huvitavaks, sest mongolist maamees oli selles kuumas kõige stiilipuhtam, kuid sellest ei piisanud. Hiina poolt ette antud vilkad täkud olid määratud võitma ja nii see läkski.

Mongol jäi showmeheks ja sai mitme ringiga pähe, kuid see ei olnud kõige olulisem. Jõujooned olid esitletud ja pealtvaatajad said ise otsustada, kes tegelikult võitis.

Kunstimeel vajab aga teatavasti kosutust ning silme ees meie tore toiduala laulupeolt, sai mindud söögipoolist jahtima. Vajuvas liivas ja tuulepööristes oli palju söögitelke ning valiku üle tegelikult nuriseda ei saanud. Kuna aga enne meid olid tuhanded festivalilased juba söömas käinud, siis oli seda ka näha – ühtegi eelnevat nuudlikausikest ei olnud koristatud ja iga uus laar sööjaid sai seda huumusekihti kasvatada. Panin korraks silmad kinni ja istusin vabale toolile. Ninna kandus mõnus šaslõkilõhn ja karussellivilin meenutas lapsepõlve.

Kohapeal on kirev segadus suures koguses kõrvetavas stepikuumuses väga väsitav, kuid koju jõudes ja laagerdudes, muutuvad need killud kõik eraldiseisvateks mälestusteks, millest igaühest on midagi õppida, mis igaüks seostub mõne eelneva sarnase kogemusega ja loob uue fooni järgmiste elamuste jaoks. Üks sai mulle sellel reisil aga selgeks - selleks, et saada tõeliset Naadami kogemus tuleb ilmselt uuesti reisile minna ja kindlasti päris Mongooliasse.