Reisikiri sellest, mis juhtus ja ei juhtunud Omaani lõputute liivaluidete vahel



Reisikiri sellest, mis juhtus ja ei juhtunud Omaani lõputute liivaluidete vahel
Hetk pärast seda, kui välismaalastes talletus teadmine eestlastest kui sääsetapjate maailmameistritest.Foto: John C Smith

Viimased nädal aega olen järgi mõelnud, mida nägin, kogesin ja õppisin Omaanis ehk riigis, mida pean ilma igasuguse kahtluseta eksootilisimaks, kus seni käinud. Ja olgugi, et sealsed vürtsikad toidud ning vesi aitavad kaasa keeravale kõhule, seedisin toimunut pigem mõtetes.

Ligi viis päeva toimus meie retk läbi liiva mütates, mitu ööd tähtede ja täiskuu all magades ning lõpmatute aruteludega nende inimestega, kes lisaks Euroopa maadele olid ka riikidest, millest on Eesti meedias loodud vaid negatiivne kuvand.

Tuumapommid, presidendivargused ja varastatud eestlased

Iraan oma tuumajõuga, Omaan igas aias olevate naftaaukudega, Jeemen hiljutise presidendivarguse ja ohtlike mässulistega, Liibanon röövitud eestlaste ja pingeliste suhetega naaberriikidega, Maroko turiste petvate skeemide ja matšeetedega vehklevate huligaanidega ning Jordaania aktiivsete Süüriaga seotud sõjaliste tegevustega - uudistes justkui välditakse positiivset, sest negatiivne on see, mis lugejatele paremini müüb!

Seotud lood:

Nädal aega viieteistkümne hoopis teisest kultuuriruumist pärit võhivõõraga "ellu jäädes" sain aga kinnitust, et tegelikult - uudiseid ja meediast saadud teadmisi kõrvale jättes - on inimesed Araabiamaades oma mõtete, tegemiste ja unistuste poolest meile ikka kaunis sarnased.

Iga kõrbematkal osaleja oli oma riigi igati mõistlik esindaja ja kõigil oli oma visioon, kuidas kogukonda arendada ja inimesi inspireerida: kes õpetajana, kes ettevõtjana, kes vabatahtliku ja kes lihtsalt tubli kodanikuna.

Suurim erinevus peitus meil aga moslemikultuuridele omases konservatiivses maailmavaates, mis justkui lubaks lükata homoseksuaalseid inimesi kaljult alla, peab eneserahuldamist naise tegemata tööks ja põlgab abielueelselt süütuse kaotanud neiu perest eemale. Kuuldavasti võetakse viimase vältimiseks hea raha eest ette illegaalseid operatsioone, et säilitada tulevast meest negatiivsest üllatusest. Neidsamu näiteid kirjutades tundub vajalik ära mainida, et arutelud toimusid suuresti vaid meessoost noortega.

Luidetel hullamas. Foto: Sim Davis

Kuidas ma suurima katsumusega toime tulin

Enne reisi kirjutasin iseäraliku jutu sellest, kuidas kiire seedimisega kõrbematkaks valmistuda. Kirjeldasin seal nimelt oma suurimat kartust: kuidas käituda häda number kahe korral, kui ees vaid kilomeetrite pikkune org või jalge all urgudes peitumas kohalikud rotid, araabia kobra ja skorpionid, kellest kaks kuuluvad mürgisuse poolest maailma TOP 3 hulka.

Loe veel

Kui päris aus olla, siis mu organism pööras end kõrbes justkui teistpidi ja tavapärase sageduse asemel sain end kergendada vaid uskumatud kaks korda. Ja olgugi et üksikuid skorpioneid sai nähtud, juhtusid nad tavaliselt olema kuskil eemal.

Hommikused toidukorrad polnud just kõige rikkalikumad ja sama võib väita ka lõunasöögi kohta. Küll aga võtsin viimast õhtustest meeletult maitsvatest Omaani toitudest ning beduiini õhtusöögist, kus viis inimest sõid kostitajate kombe kohaselt samalt taldrikult riisi, liha ja kastmeid, kasutades vaid paremat kätt. Vasak on teadupärast "must" ja sellega sööki ei puututa. Sellega asjatatakse tualetis.

Toitudel oli juures ka omapärane krõmpsuv lisand - liiv, mistõttu usub osa minust siiamaani, et seedimine muutus kordades aeglasemaks just tarbitud pisikeste kivikeste tõttu.

Liiv silmas, kõrvas, ninas, suus, särgis, püksis ja mujal

Eriti oli seda tunda õhtul, kui kõrbe eestvedajad andsid igale osalejale ekstra prillipaari, mis tundus veider, kuna päikse eest need ei kaitsnud. Üsna pea aga mõistsime, et kohe-kohe jõuab meieni liivatorm - esimene, mida olen elus kogenud!

Kümme minutit hiljem hakkasid reisikotid jõudsasti liiva alla mattuma ning palju aega ei möödunudki, kui liiv jõudis ka igale poole mujale: silma, kõrva, ninna, suhu jne ja kui mõni koht jäi nimetamata, siis kindlasti ka sinna!

Liivatorm kestis tunde, jõudes meieni juba siis, kui päike kõrgel taevas ning lahkudes, kui kõik oli juba täitsa pime. Sestap pidime tormiga poolpimedas telgid püsti seadma, mida liiv kaugele luidete taha kaasa kiskus. Kui välja jätta tõsiasi, et samal ööl olevat ma sloveenlasest telgikaaslasele kuutõbisena midagi eestikeelset näkku karjunud, oli hommikul kõik ilus.

Hommikune (kell 6.08) udu Wahiba liivades. Foto: Uku Lilleväli

Kõrbematkal saab meeletult kogemusi, teadmisi ja mälestusi, mida ei ole kahjuks (või õnneks?) võimalik lühikesse juttu kokkuvõtlikult kirja panna. Kindlasti soovitan panna end võimaluse korral proovile kõrbematkal, mida saab Eestist startides teha kõige paremini näiteks Ryanairiga Marokosse startides. Veelgi huvitavam oleks aga külastada mõnda Lähis-Ida maad, et saada pikaaegne kultuurišokk, tublisti avaram mõttemaailm ja rohkesti sõpru.

Reis sai teoks Connecting Cultures projekti kaudu, kus selle aasta lõpus saab kandideerida sarnastele järgmistele retkedele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare