Reisikiri: seiklused ohutus Keenias
Reisijuht.ee reisijutuvõistlus kestab. Seekordses reisikirjas räägib Raul Tõkke, kuidas tal Keenias on vedanud. Või ongi seal turisti jaoks kõik nii ohutu?
Oli 2013. aasta talv. Lõin atlase lahti, vaatasin kaardil otse keskele ja avastasin sealt Aafrika. Nii lihtsalt see otsustamine käiski. Pärast seda, kui mulle Mali viisat ei antud, valisin järgmiseks sihtkohaks kohe Keenia.
Eeltööna lugesin läbi paar raamatut ja Internetist lisaks reisikirjeldusi Keenia kohta.
Reisiplaan oli elada ja teha kõike enda tahtmise järgi, vajadusel reegleid ja soovitusi eirates. Reisikirjades olid õpetussõnad, et ära käi Keenias üksi ringi, pimedas ära liigu üldse ja ära söö toorest toitu.
Nairobisse jõudes viskasin esimese asjana kotid hotellituppa ja lendasin üksi linna peale. Käisin ringi, kõik vahtisid, katsusid tätokaid... ja õhtul oli juba kella seitsmest läinud kottpimedaks. Aga just siis väljas liikumise aeg oligi: inimesed tulid välja, äritsesid tänavatel kõigega. Põhimõtteliselt olen mööda tänavaid ringu käinud mobiil ühes, MP3-mängija teises käes ja keegi virutama ei kipu.
Halb on see, et oma American Expressi pangakaardiga ei saa kuskil maksta. Ühe koha siiski leidsin: Hiltoni hotelli. Jõusaal on seal kräpp, aga majakatusel on päris lahe bassein ujumiseks.
Põige Johannesburgi
Ilma igasuguse rahavahetusvõimaluseta sai neli korda samas lennujaamas ilma söögi-joogi ostmise võimaluseta lendu oodatud.
Jälle Keeniasse tagasi jõudes küsiti minult piiril uuesti viisa eest 50 dollarit. Küsisin muidugi vastu, et mis õigusega, ma ju alles tegin viisa. Ja mul on ainult Keenia enda raha. Öeldi, et Keenia rahaga maksta ei saa. Viskasin lõpuks letile 5000 keenia raha, võtsin passi ja olingi jälle Keenias.
Nii nad tapsidki kaheksajala
Hommikul randa minnes tüütas aga keegi kohalik ja tahtis mu MP3-mängija jutu järgi võimsama, suurema ja parema vastu välja vahetada. Ütlesin jah, hiljem ma kindlasti tulen siiasamasse kohta tagasi ja teeme diili ära. Pärast ma läksingi tagasi. Jalutasin õndsalt üksi mööda randa, kuni järgmine sell tuli vastu. Hakkas midagi vatrama ja küsis mu nime. Ütlesin I am Raul. Ta vastas: "oh, nice to meet you Imraul" ja jätkas, et tahab mu seltskonnas edasi vadrata ja ringi jalutada, aga otsustasin viisakalt jutuajamisele lõpu teha.
Ütlesin, et mul on peas hääled ja üritan siin mööda rannaäärt jalutades mediteerida üksi, head päeva. Ookeanikallast pidi paljajalu edasi jalutades nägin kahte inimest hoolega vehkimas ja enda ette midagi vastu kive loopimas. Võtsid asja uuesti maast üles ja jälle nätaki vastu kive. Läksin lähemale, tegin pilti ja selgus, et nad tapsid niimoodi kaheksajalga.
Laadapäev
"No Tallinnast sa kindlalt ei ole," ütlesin, "mina olen hoopis Tallinnast."
Siis aga vastati: "Finland, kiitos."
Edasi läks jutt venekeelseks: spassiibo ja spakoinoi notši. Kui ta hakkas rääkima midagi sverigest ja norwayst, otsustasin siva esimese ettejuhtuva kaameli võtta ja ühe ringi teha. Kaamelisõidu suhtes ei tekkinud mitte mingeid emotsioone. Kõva ja ebamugav võrreldes hobusega.
Peale festivali ja laata sattusin vist viimsepäeva bussi peale. Rahvas trügis nagu mingi põgenike hord: kellel kingad ribadeks, keda kisti ukse juurest eemale ära... kuskilt aknast suruti telekaid sisse. Kokkuvõttes sain selle bussiga kuidagi ikka sihtpunkti.
Jõusaaliuinak ja kirvetrenn
Jalutasin mõni päev ringi ka mööda külateid. Ühte külakooli pistsin pea sisse ja ütlesin tere. Edasi jalutades leidsin tegutsemas kaks naist matšeete ja kirvega. Nad raiusid kändu. Mõtlesin, et paar pauku pean ikka panema, võtsin ühelt kirve ja andsin ka kännule.
Mugavused veekaussidega
Öösiti ärkan vahel selle peale, et moskiitod imevad verd, on palav või padi on liiga kõva. Aga siinsamas külas magatakse ka heinakottide otsas ja hoitakse endal elu sees näiteks mulle röstitud pähkleid müües. Nii polegi nagu põhjust nuriseda oma veekausside ja kõva padja pärast.
Mingi päev tegin oma kohaliku sõbrannaga siin väikese rannatiiru. Oo... maffia, hõikas üks kohalik vend rannas ja jooksis siis minu juurde. Äris mulle ühe koralli ja nii me ülejäänud päeva kolmekesi ringi hängisimegi - mina, sõbranna ja uus kohalik sõber. Mitu korda vahtis uus tuttav mind veel ja ütles õnnelikult: "you are maffiaa."
Jalutasime veel mööda tolmuseid kruusateid, sõime puudelt igasuguseid vilju, käisime külast külla, kus punasest mudast ja savist ehitatud majades magavad inimesed mati peal muldpõrandal. Teises toanurgas on grill, kus süüa tehakse, inimesed on vist rahul. Mõnes kohas on lihtsalt savihunnik. Seal olevat varem olnud mõni maja. Räägitakse, et vahest lihtsalt pidavat niipalju sadama, et maja liguneb läbi ja kukub kokku. Aga siis ehitatakse uus.
Pealetükkivad ja maiad lapsed
Mu uus sõber saatis mu esimesse võrripeatusse, kus võttiski üks võrr mind pakiraamile ja sõidutas hotelli tagasi. Teel sülitasin pikalt mälutud kaheksajala suust välja.
