Reisikiri: segasumma suvila Calamas, vase kodumaal

 (1)

Calama
Calama tänavapilt - 40 aasta jooksul on kaableid tänavate kohale kogunenud omajagu.Foto: Andres Oja

Reisijuht.ee reisijutuvõistlus algas reedel ja kestab veel kolm kuud. Toimetus alustab saabunud reisilugude avaldamisega, allolev Andres Oja reisikiri Põhja-Tšiilist on esimene.

Töised tegemised on mind nädalaks sisse seadnud Calama linna Põhja-Tšiilis kohe Atacama kõrbe serval. Calama on El Loa provintsi pealinnaks, mis omakorda kuulub Antofagasta regiooni.

Tavaturistile ja reisisellile ei ütlegi need nimed eriti midagi, kuid need, kes mäetööstuses ja kaevandusvaldkonnas orienteeruvad, on neid nimesid kindlasti kuulnud. Antofagasta regioonis asub nimelt maailma kõige suurem hetkel käigusolev vasemaagikaevandus. Lisaks on Calama läbisõiduks neile, kes tahavad külastada San Pedro de Atacama linna, mis on roheline oaas keset kõrbe. See on elu keset tingimusi, kus iga elusorganism peab eksistentsi nimel palju kompromisse tegema. Kuid sealsete päikesetõusude erakordsus pidavat kõik need olelusvintsutused väidetavalt kuhjaga kompenseerima.

Kuid tagasi Calama juurde. Linn on asutatud alles seitsmekümnendate lõpul, seega oleme peaaegu ühevanused. Mina tervelt üheksa päeva vanem. Väidetavalt peaks Calama linn olema maailma üks kuivemaid. Seda fakti toetavad seireandmed, mille järgi aastane sademete hulk jääb 5 mm kanti. Elanikke on siin umbes 150 tuhat. Suurele enamusele neist toob leiva lauale maak, millest tehtud tooted toovad meile koju elektri ja mis ajab kurikaelad ikka ja jälle kaablivargile. See on vask, mis leiab igapäevaselt laialdast kasutust kõikjal tööstuses.

Calamat muu maailmaga ühendav lennujaam on väike. Ei mingeid peeneid turvasüsteeme ega „rivvi-pikali-jalad-harki“ korraldusi. Oleksid justkui siia oodatud ja keegi ei taha saabumisrõõmu mingite tobedate protseduuridega rikkuda. Või siis neid lihtsalt ei huvita. Astud lennukilt maha, jalutad diagonaalis üle lennuvälja mööda aerosoolvärviga mahamärgitud jalgrada imepisikesse terminali ja welcome. Ka lennukilt saabujate kohvreid transportiv lint tundub olevat mitte suurem, kui kaubanduskeskuse kassalint.

Esimene küsimus, mis töisel reisijal tekib – kas satuksin siia ka lihtsalt niisama turistina? Suure tõenäosusega mitte. Kas soovitaksin kellelgi siia linna turistina tulla? Pigem vist mitte.

Loe veel

Linn on vana ja väsinud. Ma julgeks väita, et see on üks kõige imelikum linn, kus ma siiani oma Lõuna-Ameerika toimetamiste jooksul sattunud olen. Kõik oleks justkui juhuslikest materjalidest kokku klopsitud. Naabrid nagu ei räägikski ega lepiks omavahel kokku, et mingit visuaalset harmooniat saavutada. Kas siin on üldse linnaplaneerija ametikoht? Vaevalt. Ehitatakse sellest ja värvitakse parasjagu seda värvi, mis kättesaadav juhtub olevat. Aga ka see on vaatamisväärsus.

Calama servale on hakatud rajama ka nö uut linna, mis väidetavalt peaks siia rohkem elu tooma. Kas tõesti turiste? Üheks selle protsessi nurgakiviks on parajalt suur hotell, mis alles hiljuti püsti löödi. See seisab nagu elutu võõrkeha keset kogu muud tänavapilti. Aknad vaatavad liikumatult ja tühjalt magistraali, mis paarikümne meetri kauguselt hotelli eest läbi jookseb. Hotell ei sobi siia. Tegelikult peaks hoopis need vanad hurtsikud tunduma siin kummituslikena, kuid kummituslik on hoopis see hotell.

Üle tänavate jookseb risti-rästi kõikvõimalikke kaableid, millest ka meie vabariigi parim elektrik läbi ei näriks. Tundub, et kui mõni ahel lakkab toimimast, siis veetakse selle asemele uus kaabel. Ja nii on tehtud juba oma neli aastakümmet.

Istun ühel nii umbes kahekümnest Plaza de Armas´ väljakut ümbritsevast väsinud värvkattega puupingist. Roheline, mis varjamatu kokkuhoidlikkusega on mitmeid aastaid tagasi siia lohakalt peale kantud, on kõikjalt koorunud ja kobrutav. Kukkus tükk siit eile, kukub üks täna ja mitte vähem ka homme. Kell on kolm. Päike, mis tavaolukorrast mulle 2500 meetrit lähemal, kõrvetab. Leevendavat tuult ei ole sel pealelõunasel ajal veel kuskilt loota. Tuuleke tuleb hiljem, õhtul. Siis, kui taevast päike läinud. Siis on tuule aeg siin peremehetseda - pillutada edasi-tagasi päeva jooksul tänavatele kogunenud prügi, lennutades hiliste lonkijate lohakalt pähe sätitud mütsilotusid teadmata suunas ning keerutades üles tonnide viisi liiva, mida siin kõikjal vedeleb. Siin ei olegi ümbruses muud, kui ainult liiv ja liiv.

Istun pingil ja kuulan, kuidas keegi vabatahtlik ustav jumalasulane jutlust peab, abiks päevinäinud ruupor ja käepärastest vahenditest kokkuklopsitud surround-sound-system. Seda missiooni täidab siin iga päev keegi. Ei saa küll kõigest aru, kuid niipalju ikka, et me oleme endiselt huku ja kaose poole teel, kui me kohe midagi ette ei võta. Selle ahelreaktsiooni, milles inimesed täna asuvad, selle murdmise märksõnadeks on kombelisus ja kõlblus. Peale minu on veel teisigi istet võtnud. Kes kuulab, kes võtab päikest ja kes magab. Lisaks üks paarike armunuid, kes jutlust vagadusest ja kõlbelisusest kuulates esimesel võimalusel iharust puudutavaid manitsussõnu rikkuma tõttaksid. Ja lisaks veel kari pinkide all tukkuvaid penisid. Neid on siin linnas hulkumas palju. Nemad ei kuula kedagi.

Hulkuvad koerad - neid on igal pool. Foto: Andres Oja

Calamas on hulk kasiinosid. Iga nurga peal vilgub mõne räämas varikatuse all päevinäinud automaat. Ja tundub, et klientuuri on üleliiagi. Ei kujuta ette, kui palju kortsus peesosid on siin kiiskavate müntide vastu välja vahetatud. Kui palju raske tööga teenitud raha on hetkelise hasarditunde nimel tuulde lastud.
Kohvikuid on ka igal pool. Kuigi jah, kohvik on vast liiga peenelt öeldud. Peaasjalikult tähendab see, et plastist lauad ja toolid on tänavaservale tõstetud, lauad kaunistatud pleekinud vakstuga ja seinale pandud A4 formaadis fotod hetke toiduvalikust. Mina ei ole igal juhul julgenud veel katsetada.

Tšiili ei ole hindade poolest teps mitte odav maa, kuna siinne majandus peaks täna veel endiselt tõusuteel olema. Ja eriti annab see tunda linnades, mis asuvad kaevanduste läheduses, sest seal teenivad inimesed reeglina rohkem. Sama lugu on ka Calamaga. Välja sööma minnes võid arvestada, et saad kesise teeninduse ja nice to have toidu küllaltki arvestatava rahanumbri eest. Kala ja lihaga ei tohiks alt minna.

Inimesed, kes päevasel ajal linnapildis sind pika pilguga puurivad, tunduvad sõbralikud ja ükskõikselt uudishimulikud. Samas anti mulle hüva nõu pimeduse saabudes mitte üksi linnatänavail patseerida. Ei tea veel, kes siis pimeduse saabudes linnas võimust võtavad, kuid kuritegevuse tase pidavat kõrge olema.

Kas tuleksin siia veel vabatahtlikult tagasi – suure tõenäosusega mitte. Kuid siiski on selles segasumma suvilas mingi oma võlu. Homme saan jälle ookeani äärde tagasi.

Igav liiv ümberringi: linn asub Atacama kõrbe serval. Foto: Andres Oja
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare