Reisikiri: ring ümber Ida-Euroopa

 (7)
Lvivi ooperimaja
Foto: Viljar Telling

Reisijuht.ee reisijutuvõistlus on kestnud peaaegu nädala ja lõpeb vähem kui kolme kuu pärast. Toimetusse saabunud teine reisikiri on Viljar Tellingult tema Ida-Euroopa ringsõidust.

1. päev. Mööblit raputav pulm

2010. aasta, 4. september. Kell on vaid neli hommikul. Sooja on napilt kümme kraadi ja maa vihmast märg. Tartu bussijaamas ootavad mõned inimesed, kel ühine reisiplaan. Saabunud buss saab mulle järgmiseks kuueteistkümneks päevaks teiseks koduks.

Sellesama bussiga olen juba ühe pikema reisi teinud. Ronin hämaras teisele korrusele ja märkan, et mõned inimesed on juba veelgi varem peale tulnud. Hiljem selgub, et neli inimest on Rakverest. Üritan tulutult kaks järgmist tundi magada kuni Tallinnani, kust tuleb peale suurem osa reisijatest. Kogu seltskonna peale tunnen ära ühe inimese, kellega koos olen varem reisil oldud.

Lahkume Tallinnast Pärnu suunas ja minu rõõmuks tuleb minu kõrvalistuja peale alles Pärnus. Ikla piiripunkti jõudes on ees juba sama reisifirma buss teise reisisihiga. Tollest bussist leian inimese, kellaga viimasel reisil jagasin koos tuba.

Läbime probleemideta sõbraliku Lätimaa. Jõudes Leetu, tehakse nagu ikka bussiga Euroopasse reiisjatele tuttav esimese päeva lõunapeatus 19. kilomeetril.

Hilisõhtul jõuame öömajale kuskil Poolas Ukraina piiri lähedal. Tegu on mingi külaga, aga hotell on täiesti tasemel. Enne saabumist teatab giid, et samas hotellis on toimumas pulmapidu. Voodis lebades on seda tunda, alumiselt korruselt kostev tümakas raputab toamööblit.

Seotud lood:

2. päev. Gaseeritud vee automaadid on veel olemas

Pühapäev, 5. september. Ärkan kiriku kellalöökide peale, väljas on valge ja hotelli kõrval paistab kirik, mida pimedas tähele ei pannudki. Peale tagasihoidlikku Euroopa hotelli hommikusööki veame kohvrid bussi ja jätkub sõit Ukraina piiri suunas. Kohtame Euroopa Liidus juba unustusse vajunud piirikontrolli. Eksootika, mis järgmistel päevadel muutub tavaliseks ja ka natuke tüütavaks. Poolakas vajub bussi, vaatab näod üle, korjab passid ära ja kaob tunniks ajaks neid tembeldama. Passid tuuakse tagasi ja giid jagab need kätte. Sõidame sada meetrit edasi Ukraina piirile ja kordub sama protseduur.

Loe veel

Saame passid kätte ja jätkame sõitu Euroopa Liidust väljas, Lvivi suunas (vene keeles Lvov). Teeme kahetunnise jalutuskäigu Lvivi vanalinnas. On külm ja vihma sajab, ehitistest jäävad meelde vaid ooperiteatri maja ja Shevtšenko monument.

Nostalgia tabab aga siis, kui kohtan täiesti töökorras gaseeritud vee automaate.

Moldova piiri suunas sõita on veel 300 kilomeetrit. Kuid teed lähevad lausa kohutavaks. Maanteel kujuneb keskmiseks kiiruseks 45 kilomeetrit tunnis ja mõnikord tuleb lausa seisma jääda, et täpsemalt aukudest mööda manööverdada. Augud on väga tõhus vahend kiiruseületajate ohjamiseks.

Selle 300 kilomeetrit suudame läbida seitsme tunniga. Teel olles tehakse ka paar metsapeatust. Euroopas reisides oleme harjunud, et tanklas kinni pidades saab edukalt WC-d kasutada, aga praegu oleme jõudnud ajas 20 aastat tagasi. Tanklas WC-d kas pole või laiutab uksel silt „Remont”. Seega tuleb kasutada juba unustusse vajunud varianti – minna metsa või lähema põõsani. Õnneks meenub antud komme kõigile kiiresti ja probleeme ei teki.

Kuna tegu on uue reisiga, siis tehakse ettepanek muuta algset programmi ja sõita mitte Moldovasse, vaid edasi mööda Ukrainat hoopis Odessasse. Terve bussi peale on siiski kolm inimest selle vastu ja nii tulebki jätkata varem kinnitatud reisiprogrammi. Hilisõhtuks jõuame Tšernovtsõsse kuskil Moldova piiri lähedal. Siin linnas siis peaks olema meie järgmine öömaja.

Tšernovtsõs hotelli otsides keerame parkimisplatsile, kus ümber pöörates lakkab paraku bussi käigukast töötamast. GPS-i järgi on hotellini kaks kilomeetrit, aga meie seisame.

Peagi saabub hotelli esindaja, kes organiseerib meile 24 taksot. Enne üritame kambaga bussi paremasse kohta lükata, kõrvalolevas bussipeatuses on kolm noorukit miskipärast naerust kõveras.

Taksoga hotelli poole sõites kogen, kuidas üks uus auto nii sara saab olla. Pole ka ime, kui linna enamus tänavaid on munakivist ja autoks Dacia. Hotell on suur ja tuletab meelde aegu 90ndate algusest. Meil on tuba kuuendal korrusel.

3. päev. Sada protsenti 80ndate retrot

Hommikusöögil üritan aru saada, kas muna on praetud või mitte ja see jääbki segaseks. Muidu on söök tagasihoidlik, aga söödav. Kuna buss on katki, siis peame päeva esimese poole selles linnas olema. Järgmine kokkusaamine on planeeritud südapäevale.

Tegemist on Tartu-suuruse 602 aasta vanuse linnaga, kus eriti midagi vaadata polegi. Leidsime raekoja ja mõned kirikud, samuti ühe jalakäijate tänava vanade majadega. Nägin, kuidas suurest veoauto tsisternist müüdi tänaval lahtist piima plastpudelitesse.

Kell kaks saame teada, et buss on korras ja võime edasi sõita. Kohvriga mööda koridori liikudes tuleb ühest toast üks vend trussarite väel uksele ja ütleb pettunult: „Pagan, me hakkasime just jooma.”

Moldova piirile jõuame juba edukalt. Järgneb tavapärane tüütu piiriprotseduur. Juba kahe tunni pärast oleme Moldovas. Järgneb giidi masendav jutt Euroopa vaeseimast ja lootusetus olukorras riigist. Moldovas on kommunistlik võim ja mingeid muutusi eriti ei toimu. Eelarvest 36% tuleb elanikelt, kes töötavad väljaspool riiki. See tähendab, et riigil endal majandus praktiliselt puudub. Sisuliselt elatakse ilma tulevikuta.

Riiki jõudes võtavad meid vastu pikad, sirged ja laiad ning isegi mitte väga auklikud teed. Vahel näeme mõnda sõiduautot, vahel harva veoautot või traktorit ja mitte kordagi busse. Päris mahajäetud koha tunne tekib. Ümberringi on aga lõputud põllud maailma kõige mustema viljaka mullaga.

Hilisõhtul jõuame Chisinausse (Kišinjov). Tiirutame natuke tulutult mööda linna. Lõpuks võtame bussile takso teejuhiks ette, kes meid edukalt hotellini viib. Hotell Zarea asub Anton Panni nimelisel väikesel kõrvaltänaval.

Seekordne hotell on kuuekorruseline ja tõeliselt 80ndate retrohõnguline. Sellest ajast on liftid, sisustus ja viimane remont. Aga muidu on puhas, prussakaid pole, pesta saab ja isegi sooja vett on.
 
4. päev. Maailmatasemel veinikelder ja tühjaks ostetud veinipood 

Hommikusöök on mingis väikses kohvikuruumis. Toitu on napilt, aga kõik on täiesti söödav. Algse plaani kohaselt oleksime pidanud täna edasi Odessa poole liikuma, kuid oleme graafikust maas, seega veedame selle päeva Chisinaus.

Suundume kesklinna ja pargime bussi peatänava äärde busside parkimiskohta. Oleme uhkes üksinduses ainuke turistibuss seal. Hiljem linnas liikudes kohtame vaid paari üksikut turisti, tutvume olulisemate vaatamisväärsustega: valitsushoone ees asuvb võidukaar ja Jumalaema sündimise kirik. Veidi eemal Stephan cel Mare ausammas ja veel mitu suurt valitsushoonet. Meenub aeg, kui Eestis oli palju valuutavahetuse punkte. Siingi on neid peaaegu iga paarikümne meetri järel. Kurss on peaaegu Eesti krooniga võrdne.

Satume veel kohalikule turule, kus hinnad on imeväikesed: arbuus näiteks 1, ploom 3, viinamari 5 ja virsik 10 krooni kilo. Peale lõunat liigume linnast välja ühte veinikeldrisse Migdal-P (migdal.md). Kuna meid on palju, siis jagatakse rahvas kaheks grupiks. Esimesed lähevad veinikeldri ekskursioonile, teised aga tutvuvad seniks väikse poega.

Satun poodi minejate hulka. Eestlased ja odav alkohol annavad tulemuseks poe hea käibe. Pood ostetakse lausa tühjaks, sest veinipudeli hind hakkab 16 kroonist. Müüja teeb meeleheitlikult telefonikõnesid, et midagigi juurde toodaks. Teisele grupile aga ei jää siiski suurt midagi. Hoian end tagasi ja piirdun vaid ühe pudeli ostuga. Varasemad kogemused näitavad, et pudelite vedamine bussiga mööda Euroopat Eesti poole on väga tüütu.

Lõpuks on aeg meie grupil veinikeldrisse suunduda. Esmamulje on rabav. Sellises vaeses riigis nii korralik ettevõte: vanad hooned korralikult restaureeritud ja uued kaasaegse sisustuse ning tehnoloogiaga varustatud. Jalutame mööda piki koridore, mis on mõlemalt poolt ääristatud riiulitega täis tolmuseid pudeleid. Kõik ruumid on kaunistatud kivist ja põletatud puidust kaunistuste ja sisustuselementidega. Mõnel õlletehasel mõnes teises riigis on veel pikk tee selliseks jõudmiseni.

Peale jalutuskäiku juhatatakse meid degusteerimisruumi. Hingematvalt kaunis muuseumilaadses ruumis on kaetud laud kergemate suupistete ja loomulikult veiniga. Veine on mitut sorti, kõik kuivad, täiesti joodavad. Lõputult veini ja hea seltskond – eestlasele ei olegi palju muud vaja. Kui välja poleks hakatud ajama, siis vist olekski me sinna jäänud.

Bussiga tagasi hotelli sõites on meeleolu muidugi ülev. Kõik on õnnelikud, tuju on hea ja giidilgi on keel natuke pehme. Õhtul käime hotelli lähedal ühes suuremas toidupoes järgmiseks päevaks odavat toidukraami ostmas. Ja vein on sealgi tõeliselt odav. 

5. päev. Potjomkini trepid ja udused kaardid

Lahkume hotellist varakult. Hommikusöögist loobume, kuna nii vara seda veel ei pakutagi. Hiljem selgub, et ees ootab reisi pikim päev. Valime otsetee Ukrainasse Odessa suunas. Peale mingit aega sõitmist muutub tee imelikult kõrvaliseks ja autosid kohtab vähe. Kuni ükskord on maanteel tõkkepuu ees. Oleme jõudnud Transnistria eelkontrollipunkti. Ei tea kas asi on eespool tulevas Tiraspoli sillas, mis pidi katki olema nagu valvurid väitsid, või ei tahetud meid lihtsalt edasi lubada, aga meid juhatatakse viisakalt tuldud teed pidi tagasi. Bussile anti lausa kaasa üks kohalik auto, kes meid tagasi õigele teeotsale viiks. Piiripunktis olnud valvurid aga tunnistasid, et nad pole kunagi elus varem nii suurt bussi näinud.

Varsti jõuamegi Ukraina piirile. Kaks tundi ja taas kaks uut templit passis. Odessasse jõuame õhtusel tipptunnil, läbi tiheda liikluse saabume lõpuks Odessa olulisema vaatamisväärsuse juurde ehk Potjomkini trepini. Ilm on vihmane ja soojakraade 15.

Foto: Viljar Telling

Potjomkini trepist üles jõudes ootab meid ees kunagise linnapea de Richelieu ausammas. Tagasi vaadates on läbi udu näha Must meri. Vanalinnas jalutamiseks antakse kaks tundi. Püüame selle ajaga süüa, külastada suveniiripoode ja vaadata kõike, mis teele jääb. Hiljem lahkume linnast ja võtame suuna Rumeenia poole. Kuna Moldova ulatub päris kaugele lõunasse, siis püüame leida võimalikult lõunapoolset teed, et ei peaks enam Moldovat läbima. Kahjuks GPS-idel selle piirkonna kohta täpset kaarti pole ja ka paberkaardist ei ole suurt kasu. Niisiis sõidamegi umbes, kuhu tee viib. Sisuliselt liigume aga tundide viisi mööda külavaheteid. Lootus kuhugile jõuda on juba kustunud, viimases külas on selline tunne, et teeäärsete puude oksad viivad bussi ülemise korruse kohe minema. Esimesed istujad tõmbavadki pead instinktiivselt alla, kui mõni suurem oks vastu klaasi kolksatab. Aga lõpuks saabubki kauaoodatud piiripunkt.

Paraku on tegu siiski Moldova piiriga. Südaööl algab tavapärane piiriprotseduur. Olemegi jälle Moldovas, aga vaid paarsada meetrit seda riiki ongi. Ja taas oleme piiril. Moldovlane tuleb bussi, korjab passid ära ja tembeldab neid jälle tunnikese.

Kuna midagi huvitavat ei ole selles öös, siis tuleb piirivalvur hiilgavale ideele: maksate 50 eurot või hakkate kohvreid maha tõstma. Loomulikult saab 50 eurot endale uue õnneliku omaniku ning siis jõuame Rumeenia piirile.

Rumeenlane tuleb bussi, vaatab näod üle ja korjab vaid mõne kahtlasema näo passid ära, mina nende seas. Õnneks tuuakse viie minuti pärast passid tagasi ja saamegi piirilt minema. Selleks ajaks on kell neli hommikul. Jätkame teed Rumeenias. Väsimus on suur ja uni võtab võimust.
 
6. päev. Head Rumeenia teed ja rannad

Ärkan, väljas on juba valge, aga meie ikka sõidame öömaja poole. Kell on kaheksa hommikul, kui jõuame hotelli. Oleme Bucurestist põhja pool asuvas Ploiesti linnas, hotelli nimeks on mitteoriginaalselt Forum. Magame lõunani ehk siis tegelikult ainult neli tundi. Enne hommikusööki, mis seekord jääb kella kolmeks päeval, jalutame natuke Ploiesti linnas ringi.

Loe veel

See on kohalik nafta- ja tekstiilitööstuse keskus. Satume suurele turule söödavat ostma.

Kella viieks saab bussi seisuaeg täis ning liigume järgmise öömaja poole. Sõidame mööda Bucurestist ja suundume Musta mere äärde Constancasse.

Rumeenia üllatab oma väga heade teedega. Võrreldes viimaste päevadega suisa ülihead teed. Constancast liigume mööda Musta mere äärt Mamaia kuurortisse. See koosneb pikast teest, mille ääres on hotellid. Teisel pool hotelle on kohe meri.

Meie hotelli nimeks on Selena. Saame kolmese toa esimesele korrusele. Seega on meil oma uks välja. Uksest mõned meetrid eemal on bassein ja siis liivarand ning meri.

7. päev. Nugadega parlamendipalees

Hommik on pilvine ja jahe. Kuid see ei sega väikest suplust basseinis. Vee temperatuur vist üle kümne kraadi ei olnud. Merre ei julgenud minna, kuna laine oli vahel lausa mitme meetri kõrgune.

Hommikusöök on rootsi lauas ja selle reisi üks rikkalikumaid. Tänane päev on plaanis veeta Rumeenia pealinnas Bucurestis. Sõidamegi taas Doonau jõest üle sisemaa poole Bucuresti.

Bucuresti kesklinn lammutati 1965. aastast maatasa ja toonane partei juht Nicolae Ceaușescu rajas terve uue linnasüdame. Korrapärane planeering, suursugused hooned ja omapärane arhitektuur. Mõnes mõttes võimas ajaloomälestis, teisalt aga arvestades, kui palju vanu hooneid selle jaoks maha lammutati, on tegu rohkem hävitustööga. Parlamendipalee, mis on suuruselt teine selline ehitis maailmas, ei mahtunud tervenisti pildilegi.

Osa inimesi läksid koos giidiga ka paleesse ekskursioonile. Sisenemisel oli lennujaamale sarnane turvakontroll. Meie kolmekümnelt inimeselt leiti kokku üllatuslikult kolmteist nuga. Giidki oli imestunud, millist relvastatud jõuku ta tegelikult juhib. 

8. päev. Kuurortlinna tunne

Hommikul tegime väikse ringkäigu kõrvalolevas Constanca vanalinnas. Linna vanuseks on peaaegu 2600 aastat. Huvitav vaatamisväärsus on arheoloogiline park, kus asub 3. ja 4. sajandist pärit fragmente ehitistest. Lisaks on vaadata veel arheoloogiamuuseum ja Püha Peetri ja Pauli Katedraal.

Rumeenia, Doonau. Foto: Viljar Telling

Ja loomulikult Mustale merele avanev kõrge rannapromenaad.

Edasi sõidame mööda mere äärt juba Bulgaaria suunas. Rumeenia-Bulgaaria piir läheb kiirelt.

Bulgaaria teed on aga üllatavalt kehvad. Varsti jõuamegi Kuldsete Liivade keskusse Varnasse, kuulsasse filmifestivalide linna. Peale paari tundi Varnas sõidame edasi mööda mere äärt lõuna poole. Mägiteedelt avanevad taas kaunid vaated Musta mere rannale. Enne õhtut jõuame Nesebari linna lähedale Sunset Beachi kuurorti, kus on ainult hotellid ja nende jaoks vajalik kaubandus.

Meie hotell on neljakorruseline, rõdudega, ilusa sisehooviga ja üldse üks kenamaid. Kuna on laupäeva õhtu, siis läheme kohaliku eluga tutvuma. Söögikohti oli palju, igas oma muusika ja tantsusaal ning inimesi oli ka väga palju. Siia tahaks kindlasti jälle tagasi tulla.

9. päev. Tüdrukud tantsivad laual

Hommikusöök Bulgaarias on rootsi lauas päris korralik. Täna sõidame mõned kilomeetrid eemal asuvale St Ivani saarele. Õigemini on see praegu poolsaar, kuna asub rannikule väga lähedal ja saarele sõitmiseks on rajatud tamm. Saarel asub Nesebari vanalinn. Kahekordsed omapärased puitehitised on tihedalt üksteise kõrval, ääristades kitsaid, kohati vaid jalgsi läbitavaid tänavaid. Nende vahel on veel vanemaid kirikuid ja nende varemeid. Kogu saar on tihedalt täis suveniiripoode, söögikohti ja kõikvõimaliku muu kraami müügikohti. Ja loomulikult on turiste väga palju.

Õhtuks on aga planeeritud soovijatele Bulgaaria rahvusõhtu külastamine. Toimub see ühes suures välirestoranis hotellist natuke eemal. Peale meie grupi on seal veel palju teisi võõrast keelt kõnelevat rahvast. Pakutakse ohjeldamatult süüa ja juua. Vahepaladeks kohalikus rahvusrõivais mehed-naised, kes igasugu rahvuslikke tantsuetteasteid esitavad. Hiljem saavad ka pealtvaatajad kohalikke tantsusamme õppida ja praktiseerida. Vahepeal käisid rahvarõivastes tüdrukud isegi laudade peal tantsimas. Võõramaalased jäävad veel pidutsema, kui meie grupp lahkub. 

10. päev. Kitsad teed ja veel kitsamad hotellid

Peale järjekordset toekat hommikusööki asumegi taas teele. Sõidame edasi mööda Musta mere äärt ikka lõuna poole, läbi Burgasest ja jõuame Sozopoli.

Sozopol on kui Bulgaaria St Tropez. Siin on Nesebariga sarnased mustad puust majad, kitsad tänavad ja väikesed kirikud. Linn on asutatud juba 7. saj. e.Kr.

On hommik ja turiste on vähe, seega saame rahulikult ringi kolada. Poolsaarel asuvast linnast on peaaegu igast küljest imeline vaade merele. Buss on pargitud meil väikelaevade kaile, kus on võimalik näha kõiksugu veesõidukeid, üks luksuslikum kui teine. Samuti saame kailt vaadelda ühte poole meetri pikkust meduusi. Sellisega küll ei tahaks koos ujuda.

Sõit aga jätkub Türgi piiri suunas. Tee muutub järjest kitsamaks. Vahel näib see juba metsateena. Igal vastutuleval sõiduautol on tegemist meist möödasaamisega. Samuti tahavad puude oksad taas teist korrust ära viia.

Lõpuks jõuame imekombel piirini. Meid tervitab Atatürki kuju ja suur türgi lipp. Türgi piir on ainuke, kus peame kõik bussist välja ronima, pass näpuvahel järjekorda luugi juurde, kust tempel passi lüüakse.

Jätkub teekond aga juba mööda laia kolmerealist siledat teed üle mägede koos fantastiliste vaadetega. Loomulikult oleme jälle ainukesed sõitjad. Üsna pika aja pärast näeme alles mõnda teist sõiduvahendit. Peagi jõuame Sofia-Istambul kiirteele. Liiklus läheb järjest tihedamaks ning ka maju on järjest rohkem.

Tõenäoliselt olemegi jõudnud Istambuli, mille linnapilti ilmestavad suured Türgi lipud koos lugematute minarettidega.

Hotell asub päris kesklinnas. Suure bussi peatamine kitsal tänaval tekitab liikluses täieliku kaose. Ka on probleeme rahva koos kohvritega mahutamisega tänavale. Hotell on aga veel väiksem, fuajeesse üle paari inimese ei mahugi.

Veame oma kohvrid mööda kitsast treppi viimasele, kuuendale korrusele. Lift on olemas, aga sinnagi üle ühe inimese koos oma kohvriga ei mahu. Toas tabab taas üllatus, sest ruumi on kohe väga vähe. Kahesest toast on tehtud kolmene tuba. Üks välivoodi on lihtsalt teiste kõrvale lükatud. Jalgagi ei mahu põrandale panna.

Alustuseks tõstsime siis toast natuke mööblit välja koridori, et saaks paarile kohvrile seisuruumi. Hiljem saime teada, et meil vedas, kuna meie toal oli aken. Mõnel toal polnud sedagi. Aga muidu oli hotell puhas ja korralik.

Enne õhtut teeme väikse jalutuskäigu ümbruskonnas. Enamus poode on orienteeritud hulgimüügile. Vene turistid on peamised, kes suurte kottidega kaupa kokku ostavad. Kiire tiir toidupoes toob meid eelmistest odavatest riikidest tagasi kallisse maailma. Vorstikilo maksab üle saja krooni, õllepurk kolmkümmend krooni, saiapäts paarikümne ringis. Poest väljudes jalutavad vastu kaks täiesti võõrast eestlast, ühel Estonian Airi särk seljas. Nemad olid tulnud lennukiga korvpalli vaatama. 

11. päev. Äratus hommikuse palvusega

Kell 5:32 ärkan võpatades. Aken oli õhtul lahti jäänud ja pimedas ei näinud, et läheduses on ka üks mošee. Nüüd siis oligi aeg päeva esimeseks palvuseks ja valjuhäälditest kuulutati seda kõikjale.

Sõidame bussiga Topkapi juurde ja edasi liigume jalgsi. Peagi selgub, et Topkapi palee on täna suletud. Püha Sofia katedraal aga on lahti. Pilet on küll kallis, aga rahvast ikkagi palju. Pikk järjekord liigub siiski kiiresti. Väljast nagu ei paistnud midagi erilist, aga seestpoolt näeb, et tegu on tohutult suure ehitisega. Keskmine saal on nii suur, et ei saa teist kuidagi ühe pildi peale haarata. Kõik seinad ja laed on kaetud lugematute maalingutega. Laest ripub alla kümneid suuri lühtreid.

Liigume siis edasi grand Bazaari. Suur Istanbuli turg veel suuremal maa-alal. Terved read kullapoode, lõputult erinevaid riidepoode, nagu suur Sepa turg. Ühe asja saime kohe selgeks – seisma ei tohi jääda. Niikui seisma jäid, oli kohe kümme türklast ümber pakkumas igasugust kahtlast kaupa.

Kokkusaamise kohas tuli oodates siiski paigal seista ja see muutus päris tüütuks. Eestlased olid tihedalt pundis koos, aga ikka trügib mingi kaubitseja vahele. Nagu Eestimaa suvi, kui palju sääski ründavad. Niikui seisma jääd, on terve parv tüütuid olevusi ümber.

Edasi lähme trammi peale ja sõidame Bosporuse väina äärde. Väin, mis ühendab Musta ja Vahemerd, ning lahutab Istanbuli. Istanbul jääb poolenisti Euroopasse ja poolenisti Aasiasse. Aasia poole me seekord ei lähe. Giid on aga organiseerinud soovijatele laevasõidu väinal. Laevaliiklus on päris tihe. Turiste veetakse kõikvõimalike laevukestega. Laevalt on väga hästi näha kõik suuremad ehitised.

Loe veel

Minnes liigume mööda Euroopa poole kaldaäärt ja tagasi tuleme Aasia kallast mööda. Istanbulis on kaks suurt silda, mis ühendavad Euroopat ja Aasiat. Sõidame esimese silla alt läbi ja enne teist silda pöörame tagasi.

Õhtuks plaanib giid soovijatega türgi sauna minna. Mõtlen pikalt, aga ei hakka nendega kaasa minema. Maksab kakskümmend euroraha ja kestab paar tundi. Türgi sauna mõte ongi selles, et kogu protsess võtab aega paar tundi. Kahjuks on aga kohti, kus tehakse see kiiresti läbi, nii et kaob kogu efekt. Lihtsalt pügatakse turiste.
 
12. päev. Ametniku parimad tüdrukud

Parklas on huvitav vaadata, kuidas meie buss seisab kõrvuti Iraani numbrimärkidega bussidega. Kuna on varajane hommikutund, siis saame kenasti enne suuremat liiklust minema. Lahkume Istanbulist ja liigume Bulgaaria piiri suunas. Tee viib meid Kreeka piirist õige lähedalt mööda, nii et telefonid teatavad rõõmsalt: Tere tulemast Kreekasse!

Peagi oleme taas Bulgaarias. Ees on palju kilomeetreid mitte nii head Bulgaaria maanteed. Peale lõunat jõuame pealinna Sofiasse.

Esimesena külastame Alexander Nevski katedraali. Edasi jõuame vanalinna, kus näeme vanu panga- ja valitsushooneid. Tagasi bussi juurde minnes kohtame ühte kohalikku viisakat pintsaklipslast. Kuna olime seismas mingi maja juures, siis tema ütles lahkelt, mis majaga tegu. Natuke maad hiljem läksid meie teed lahku. Tema pööras ühte valitsushoonesse. Enne veel pidas meid korraks kinni ja ütles, et kui on probleeme või midagi on vaja, siis me aitame. Seepeale andis ka visiitkaardid. Kiire pilk paberikesele – linna parimad tüdrukud.

Lähme ära bussi ja jätkame sõitu Sofiast 40 kilomeetri kaugusel asuva linna nimega Pernik poole. Linn on suuruselt võrdne Tartuga. Siin me siis veedame oma järjekordse öö. Keskmise suurusega hotell on väljast mitte midagi ütlev, kuid seest on väga korralik.
 
13.päev. Kosovoga hirmutamine

Jätkame reisi Makedoonia poole. Peagi jõuame Makedoonia pealinna Skopjesse. Väiksed poed ja turud segamini islami arhitektuuriga. Näha oli mitmeid minarette. Meelde jäävad veel värvilised ja väga kulunud paberrahad.

Loomulikult sai kenasti ka eurodes arveldada.

Lahkume Skopjest ja võtame suuna Kosovo poole. See on riik, mis vahepeal oli programmis ja siis võeti jälle maha. Kuna aga mõnedel see paberil kirjas, siis pidime ka ise sinna minema. Sisuliselt vaadati meid kui hulle. Mitu piirivalvurit ja rahuvalvajat näitasid giidile ja bussijuhtidele kaardil, kuhu tohib minna ja kuhu mitte. Pealinna Pristinat ei soovitatud. Soovitati bussiga linna piirile minna ja edasi taksodega.

Esimeses tanklas pidasime kinni ja kõik aeti bussist välja hääletama. Hääletasime, et kes on tagasimineku poolt ja kes edasimineku poolt. Edasimineku poolt oli rohkem rahvast. Nii otsustasimegi sõita ikkagi esimese Kosovo linnani.

Ja jõuamegi mingisugusesse linna. Niikui kohalikud meie bussi näevad, nii jäävad sammupealt seisma ja suu vajub lahti. Ronime kõik bussist välja. Jätan igaks juhuks fotoaparaadi bussi, sest hoiatati, et kui liiga palju pildistad, siis võib tina saada. Varud poes täiendatud, ronime tagasi bussi. Ja sellega ongi Kosovos käidud. Nii olemegi jälle Makedoonias.

Kuna aga Serbia ei tunnista sellist riiki nagu Kosovo, siis ei ole nende vahel ka mingisugust piiriületuse võimalust. Serbia piiril saimegi kogeda, kuidas ikka Kosovo neile ei meeldi. Nimelt otsis piirivalvur passist äsja löödud Kosovo templid üles ja tembeldas need annulleerimise templiga üle. Mõnisada kilomeetrit sõitu läbi pimeda Serbia ja jõuame öömajale linna nimega Jagodina. Kell on kolm öösel.

14.päev. Kontvõõrad vahakujud

Tegu on jälle ehtsa nõukogude kaheksakümnendate eliithotelliga. Kaheksakümnendate arhitektuur, ruumikujundus, ehitusmaterjalid, mööbel. Kõige ilusa juures jätab hotell aga suhteliselt väsinud mulje. Kõik nagu ongi 80nendatest siiamaani säilinud. Hiljem saame teada, et ega siia linna eriti turiste ei satugi.

Peale hommikusööki kutsub hotelli perenaine meid selle linna vahakujude muuseumi. Kuna bussi puhkeaja lõpuni on veel poolteist tundi aega, siis võtame kutse vastu. Jalutada on päris tükk maad. Muuseum on avatud päris hiljuti. Vahakujusid on paarkümmend kõigist selle piirkonna tähtsamatest inimestest. Näo järgi tunnen ära vaid Milosevici. Nime järgi veel ka Josip Tito ja Nikola Tesla. Ülejäänud on kõik täiesti kontvõõrad.

Hotelli poole tagasi kõmpides kasutan võimalust ja pildistan kunagises Jugoslaavia valmistatud sõiduautosid, milliseid seal siiani arvukalt ringi liigub. Zastava näiteks oma erinevate mudelitega.

Teel sõidame läbi Serbia pealinnast Belgradist, kust jääb meelde tee ääres olev väga kõrge kaksikmaja, mis on ülevalt kokku ehitatud. Tipus on veel midagi telemasti sarnast. Veel mõnisada kilomeetrit sõita ja jõuame Budapesti lähistele öömajale. 

15. päev. Arvepidamine läbitud riikide üle

Järgmise öömajani on natuke üle tuhande kilomeetri. Väldime Slovakkia mägesid ja valime pikema tee ümber mägede mööda suuremaid kiirteid. Alustuseks saame veel Ungari pinnal teha väikese peatuse ja vahetada esimest korda bussi ventilaatoririhma.

Tšehhis võtab kiirteepolitsei meid rajalt maha. Juhatatakse kuskile kõrvalisse kohta ja paistab, et tehakse millegi eest trahvi. Mille eest, see jääb segaseks. Tagasiteel peab pidevalt arvet pidama, et mis riigis parasjagu oleme ja mis rahas siin arveldama peab. Pealinnast Varssavist sõidame mööda ja jõuame õhtuks Bialystoki lähedale linna nimega Wasilkow. Linn on tuntud oma ristimäe poolest. Kohe selle jalamil asub ka meie hotell. Hotell on suhteliselt uus ja korralik.

16.päev. Katkised rihmad ja rehvid

Hotelli juures Ristimäel on ka väike kirik, mille kõrval püha allikas. Allika vett juues ja sellega pestes pidi igavesti terveks jääma.

Veame pagasi viimast korda bussi ja alustame viimast reisipäeva. Saame tunnikese sõita ja siis teist korda bussi ventilaatoririhma vahetada. Bussijuhid vahetavad, meie jalutame ümbruskonnas ringi ja naudime lähedaloleva maja aias ehtsaid Poola õunu.

Leedu söögikohas tagasi bussi juurde jõudes avastame, et üks rehv on tühjaks läinud. Bussijuhid saavad taas natuke mustemat tööd teha. Ning mingi aeg hiljem olemegi taas teel. Jätame selja taha Leedu ja Läti.

Enne Tallinnast väljumist teeme peatuse Sikupilli tanklas, kus buss tangitakse kütust pilgeni täis. Samas saadame ära ka giid Antsu. Üks parimaid giide, keda kohatud. Võrreldes maha sõidetud 8500 kilomeetriga tundub muidugi Tallinnast Tartusse tee väga lühike. Kell on kaks öösel ja ma olen õnnelikult kodus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare