Reisikiri Kambodžast, 22. osa: üksinda klassi ees
“Hallo, teacher! How are you today, teacher?” Piisab meil vaid klassiruumi astuda, kui kõik õpilased püsti kargavad ning kooris tervitussõnu hüüavad, ise kummardades, peopesad kokku surutud. Tunni lõpus kordub sama kummardamisrituaal õpetaja tänamisega: “Thank you, teacher! See you tomorrow, teacher!”
Ei tea, kas Eesti õpetajad kehvast palgast hoolimata streikima hakkaksid, kui neid iga tunni lõpus sellise kummardusega tänataks? Siin on aga õpetaja ja õpilase vastastikune austus haridussüsteemi lahutamatu osa olnud juba alates 13. sajandist. Loomulikult vastab ka õpetaja kokkuasetatud kätega õpilastele kummardamisega, sest nii on see alati olnud.
Kuid lisaks austusele on siin veel midagi, mida meie haridussüsteemis alati ei kohta – suur tahe õppida juba alates neljandast-viiendast eluaastast ning kehvadest või isegi olematutest õppevahenditest hoolimata. Nagu sel õhinaga kooli juurde väntaval 5-6-aastane poisil, kes igal võimalusel tahvli juurde soovib – seepärast sai antud talle uus ristinimi “õpilane Kiir”.
Täiesti ootamatult jõuab kätte päev, kus õpetaja Sara ei saa tulla ning nii seisab Ain hommikul täiesti ihuüksi 4-8-aastastest koosneva paarikümnepealise klassi ees. Nende inglise keel on ainult õige vähe parem kui meie khmeeri keel ning enda arusaadavaks tegemine nõuab suurt nuputamist. Vastasel juhul kordame 60 minutit tähestikku, mis ei tundu vaimsele tervisele pikas jooksus kuigi hea.
Bingo! Ta otsustab õpetada neile kehaosi inglise keeles, sest õppematerjal on ju omast käest võtta. Kõik kibelevad klassi ette neid sõnu tahvlile kirjutama mitte nagu Eesti koolis, kus enne vastaja valimist vajuvad kõik vaikselt maa alla. Igal juhul saavad lihtsamini arusaadavad kehaosad otsa enne kui koolitund ning siis võetakse ette loomapildid seintel. Kõik teavad, et see lind pildil pole lihtsalt lind, vaid “angry bird”.
Järgmine koolipäev algab uue üllatusega. Khmeeri õpetaja on küll kohal, kuid pole elektrit, mis ainsat laetiivikut ringi ajaks ning vähemalt 35 soojakraadiga klassiruumi veidigi tuuleõhku tooks. Vaatamata klaasideta akendele on palavus tappev. Tänane väljakutse number 1 on higi, mis tikub iga minuti järel silma. Kui mõne õpilase vihikus üleskirjutatud sõnu parandada, jääb kõrvallehele märg jälg nagu oleks seal enne olnud viinamäetigude kokkutulek. Higist leemendavad ka õpilased, kuid naiskolleegi Sarat ei paista see häirivat – tema annab tundi ranges pükskostüümis edasi ega pane kohalikuna kuumust millekski.
Khmeeri õpetaja küsib, kas me mõnda mängu teame. Mõtleme siis midagi käigupealt – et laps joonistab tahvlile kedagi või midagi ning kes oskab inglise keeles ära arvata, saab õiguse joonistada järgmisena. Siiski ei lähe asi käima – kõik tahavad joonistada ja khmeeri keeles “karu” karjuda. Homme ...
... kutsume siis juba kunstiõpetaja ka siia, sest järgmine tund on neil niikuinii joonistamine. Saab ühe soojaga kaks tundi korraga antud ja varem õhtule.
“Alles nüüd saan aru!” tunnistab üks vanem tüdruk, kui oleme edasijõudnute klassis lasknud kõigil arvata, millised tahvlile kirjutatud kümnest sõnast olid reeglipärased verbid, millised aga mitte. Just puudulik interaktiivsus, õpetajate vähene loomingulisus ja pearõhu panemine reeglite päheajamisele on see, miks paljud siinsed õpilased kardavad või ei suuda inglise keeles suhelda.
Kuid on siiski sähvatab aeg-ajalt Kambodža konteksti sobiv nutikus nagu inglisekeelseid küsisõnu õpilastega üle korrates. “Five wives and one husband,” ütleb khmeeri õpetaja märksõna ning paljudel lõpuklassi õpilastel näib midagi meelde tulevat. Ainult meie vahime arusaamatute nägudega. Ta viitab sellele, et viis küsisõna algavad topelt-v, kuid vaid üks h-tähega. “See on ju väga lihtne meelde jätta, sest ühel mehel võib ju olla viis naist, aga ühel naisel mitte kunagi viit abikaasat,” jätkab kohalik koolmeister. Kõik õpilased noogutavad mõistvalt, kuid Kadri on ilmselgelt hämmastunud sellisest poliitiliselt ebakorrektsusest, venitades pikalt--pikalt: “Oooogeiiiii...”
Ühel päeval näitab Daro meile küla, mis algab kohe kooli tagant. “Hallo, teacher!” kilkavad lapsed meile liivasel külatänaval vastu silgates. Tõesti, oleme kumbki neid nägusid oma klassides näinud, kuid kõigi 40-50 õpilase khmeerinimede meeldejätmine on meile käinud üle jõu. Vanemad seiravad meid distantsilt, mõni julgem lehvitab ja naeratab laialt. Ei tea, kas asi on meile süllelangenud õpetajastaatuses või saatjaks olevas auväärses vanemmungas, aga tema tasuta kool on paljudele selle küla lastele ainsaks kokkupuuteks hariduse ja ilmselt ka maailmaga väljapool koduprovintsi.
Küla ise on kehvakene: plekist, vineerist ja kuivanud rohtmattidest kokkuklopsitud varjualused, võrkkiiged, karvutud alatoitunud kutsikad ning sulgedeta kanad ning sealsamas külatänaval elaval tulel podisev lõunasöök.
Kuid varsti tehakse ka see maatasa, sest valitsus ehitab siia tee. Õnneks antakse neile kroonu poolt kuskil kaugel uus maalapp ning vist ka veidi raha uute majade (loe: varjualuste) ehitamiseks. Või hoopiski kahjuks, sest linn jääb siis kaugele ja linn on praegu see, mis annab suurele osale külaelanikest pisutki tööd...
Kool on aga kaitstud, sest see asub templi territooriumil. Nii kõikvõimas pole ka alates 1985. aastast pumba juures püsinud Kambodža poolkommunistlik valitsus, et julgeks budistliku kloostri hõlma hakata. 95% Kambodža rahvastikust on budistid ning mungad on Daro jutu järgi inimeste seas kõrgesti austatud, täites vahel lisaks vaimuliku asjatoimetustele ka psühholoogi ja ravitseja ülesandeid.
Seejäre astume nö kohalikku restorani, mis koosneb varjualusest puitlaudade ja plastiktoolide kohal. Daro teeb meile välja magusat jääkohvi ning hapendatud mangosid, mis maitsevad natuke sarnaselt kodumaise hapukurgiga.
Jutt läheb lähedalasuvale rohelisele stuupale, mis 7-8 meetri kõrgusele taevasse küünib. “See on endise riigiametniku stuupa, milles asuvad vaid kahe inimese – mehe ja naise – säilmed,” räägib ta. “Aed stuupa ümber on lukus ning teiste säilmeid omanik siia ei luba. See on väga isekas ning ükski munk ei taha siin palvetamas käia.” See on esimene ja viimane kord, kui me näeme vanemmunka kahe nädala jooksul veidi pahasena, ebamugavalt.
Koolidirektor Daro Keb on Ainist kolm aastat noorem, antud hetkel 35. Ta on olnud budistlik munk juba 16 aastat. Ta on olnud Wat Kok Chorki kooli üks asutajatest ning võidelnud selle eest, et kooli pidav mittetulundusühing Friendship Organisation for Development saaks Kambodža siseministeeriumi tunnustuse. Ikka selleks, et koolil oleks võimalik koguda oma tegevuseks annetusi ja teha muid vajalikke asjatoimetusi juriidiliselt korrektsel viisil. Siiski on koolil hetkel rasked ajad, sest heade inimeste tehtud annetuste kättesaamine on veninud ning mitmele õpetajale on palk välja maksmata. Üks neist on ähvardanud isegi lahkuda, sest kaua sa ikka käid paarikümne kilomeetri kauguselt viis korda nädalas koolis õpetamas, kui kuus isegi 50-60-dollarist abiraha kätte ei saa. Õpetajapalgaks on seda summat piinlik nimetada.
“Valitsus ei ole meid sendigagi toetanud,” räägib Daro. “Inimesed kardavad avalikult valitsust kritiseerida, aga mina mitte. Vanglaid külastades olen korduvalt näinud, et seal ei ole ainult halvad inimesed, vaid ka head – nagu mina ja teie.” Küsimatagi on selge, et jutt käib kriitiliselt meelestatud inimestest, keda siiani Kambodža vanglatest leida võib – sest näita mulle meest, küll ma leian paragrahvi.
Olgu sellega, kuidas on. Kui kellelgi on mingil seletamatul põhjusel on tekkinud soov annetada mõni euro sellele koolile õppevahendite ja muu seesuguse soetamiseks, siis vajaliku info leiab siit. Anname mõlemad tätvere topeltgarantii, et see raha ei kao musta auku, vaid läheb õigesse kohta!
