Igal pärastlõunal, umbes poole nelja paiku ilmub Sihanoukville linnas ühe lukshotelli tagant metsast välja ahvikari ja asub möödakäijatelt reipalt andamit koguma. Ahvid pidid kuuldavasti olema kodustatud, aga hambajäljed kohaliku pähklimüüja kõhul küll seda ei kinnita.

Ülaloleval pildil on karja liider. See pähklipakk, mis ahvikunnil käes, oli mõne hetke eest Kadri käes. Härra ei soovinud paari pakutud pähkliga jamada, vaid keskendus taktikaliseks ründeks hoopis teise, kotti hoidva käe vastu.

Siin aga näeb uusi võimalusi lapsekandmiseks. Tehku titt ise ka midagi, hoidku vähemalt kinni.


Söövad peost. Pähklid lähevad hästi kaubaks, kuid täiesti üllatuslikult selgus, et banaan ja ahv ei kuulu vähemalt siin kokku. Need viljad jäeti sageli maha vedelama või söödi ära viimases järgus.

See-eest mango maitses hea...
... ja kurk. Soovitavalt tükeldatult ja võimalusel kooritult ning kiirhapendatult.

Väljend “põske panema” omandab siin uue tähenduse. Need põied lõua all ei ole songad, vaid tallele pandud toit, sest mine tea, millal isu tuleb. Konkurents sundis muidugi söömistempot takka ka.

Esimene leedi otsib Kunni ametirüüst kirpe. Umbes samamoodi oleme kümneid kordi näinud toimivat ka kohalikke emasid, kes lapse peast midagi otsivad. Tõenäoliselt samu satikaid.

Kohalikud junkie’d soovitavad: unustage koerad ja nende silmad, siin tuleb vaadata ahvi silmadesse!


Seda pilti ei tohi proua Ilvesele näidata. Pole ka ime, et pärdikud siin toidu suhtes nii valivad on, kui neil massiliselt transrasvu naha all on.

Ahvipojad teevad rongi. Esimene on pidur.

Seekord sundvõõrandas Kunn koti puhastatud ja viilutatud ananassidega.


Katseid ahvile pai teha või liiga lähedalt pildistada saadab sisin ja kihvade paljastamine. Kodustatud ahvid tõesti...