J.M.K.E. Juriidiliselt korrektsena kõlab see: “Jeesus Maria karjatas eit!” Just selline tunne valdab meid Stockholmis Arlanda lennujaamas, kui oleme läbinud aita-end-ise automaadis check-in’i kadalipu ning asiaadivälimusega proua keeldub seejärel meilt pagasit vastu võtmast. Sellest laulaks Villu Tamme oma ilmakuulsa punkbändiga tõenäoliselt suure mõnuga.

Pagasit vastuvõttev proua on vabatahtlikult asunud tegutsema Kambodža immigratsiooniametnikuna ning keeldub meie kotte vastu võtmast. Mitte sellepärast, et meie pagas oleks pungil püstolkuulipildujaid, mürkmadusid ja uraani isotoopi järjekorranumbriga 235, vaid seepärast, et meil puuduvad passides Kambodža viisad ning tagasisõidupiletid. Lennuki väljumiseni on 87 minutit.

Selgitused, et võtame piirilt äriviisa ja ostame tagasilennupiletid Kambodžas kohapeal, kui otsustame kodumaale naasta, põrkavad vastu mõistmatuse müüri. “Kambodža piirilt ei saa sel viisil äriviisat ja lennukompanii reeglid ei luba teid lennukisse lasta,” ütleb proua omniteadliku näoga ja helistab Prantsuse Õhu esindusse. Räägime, et Kambodža piiril väljastatakse äriviisasid küll, oleme asja uurinud ning probleeme ei peaks olema. Ja üleüldse, miks peaks lennukompanii üldse korraldama Kambodža Kuningriigi immigratsioonipoliitikat? Pikk rootsikeelne telefonikõne. Temalt küsimused, meilt vastused. Selgitame pikalt ja laialt, et me ostame Phnom Penhis kasvõi piletid Bangkokki juhul, kui me maale ei pääse ning ärgu nüüd Air France muretsegu meie asjade pärast. “See seaks Air France’i halba valgusse,” kõlab keeldumise põhjenduseks. 20 minutit hiljem lahkume 20 korda närvilisemana koos sooja soovitusega minna lennukompanii boksi asja klattima. Lennuki väljumiseni on 68 minutit.

Vestlus Air France´i kontoris kolme prouaga kulgeb samas taktis. Prouad loevad internetti läbi Kambodža viisanõuete osas ja püüavad helistada saatkonda Londonis. Kulub veel veerand tundi ja lõpuks nad usuvad, et meil pole plaanis edaspidi kogu elu Air France’i kulul lennukijänestena lennata, vaid suudame ise osta tagasisõidupiletid. Võtame passid ja kotid ning oleme lahkumas, kui afrojuurtega rootslanna meid tagasi hõikab. “Aga te peate need tagasisõidupiletid ostma kohe, et lennukile pääseksite!” selgub tema suu läbi nö väikeses kirjas klausel ja lisab justkui lohutuseks: “Siin kõrval on toolid ja tasuta WiFi!” Tasuta toolid ja keeruka autoriseerimisega WiFi on lohutav tõesti, eriti kui lennuki väljumiseni jääb 47 minutit.

Nii kiiresti pole me kunagi pileteid ostnud. Umbropsu valime Euroopa õhuruumis kuuldavasti mitte väga heas kirjas Cambodia Angkor Air’i ja märtsikuusse piletid Bangkoki, et kogu see kurikaval skeem vajadusel turismiviisa kahekuulisse kehtivusperioodi mahtuda. Närvid on pingul nagu pommikoeral, kuid siiski, siiski – umbes 15 minutit hiljem ja 202 dollarit vaesemana naaseme kottidega pagasi äraandmislauda. Seekord ei taheta arvutiekraanilt isegi poolfiktiivseid äralennupileteid näha – asiaatliku munitsipaalmigratsiooniametniku (MuMi) rangus on lahtunud. Lennuki väljumiseni jääb napp 20 minutit.

“Daamid ja härrad, maandusime just nüüdsama Shanghais. Õhutemperatuur on 5 kraadi.”

Sel hetkel peame endilt küsima, kui palju peab lõuna poole sõitma, et natukenegi sooja saada? Tundub, et üle 9000 lennukilomeetri märksa soojemast Pariisist pole piisav, New Delhi ja Sharm el Sheikiga ligilähedasest laiuskraadist rääkimata. Peagi selgub aga, et vähene õhusoojus ja läbilõikav tuul on üks väiksemaid probleeme. Saagem tuttavaks: asjaajamine a la China.

Läbinud pea poolekilomeetrise koridori ja hoides silmsidet siltidega “Transfer” jõuame lõpuks väljalubatud teenindusletini. Moodustub järjekord, kuid kõik jätkulendudele minejad saadetakse ära. Kohe selgub ka nende kolme noore hiinlase töö: suunata kõik transiitreisijad oma pagasit jahtima. Sest nagu tütarlaps suhteliselt heas inglise keeles seletab: “See, et teie kotid lubati saata Stockholmist otse Phnom Penhi, ei loe midagi, kuna edasi lendab teine lennukompanii. Usaldage mind, kui te praegu pagasile järgi ei lähe, jääb see siia Shanghaisse.”

See, et lennukompanii vahetusel pagasit edasi ei saadeta, on muidugi reisikorralduse alal suhteliselt uudne lähenemine. Iseenesest pole ju kontimurdev oodata pagasilindilt ära oma kotid ning minna nendega siis uuesti check-in lauda ja anda samad kotid uuesti teisest luugist kõrvalindile. Kuid selle kilplaserežiimiga on üks väike “aga”: pagasi saab kätte väljaspool transiit-tsooni ning ilma viisata kommunistlikku riiki sisenemine ei tundu kuigi ahvatlev.

Püüame asja uurida piirikontrolli juures patrullivalt politseinikupreililt, kes suudab meile 30 sekundi jooksul anda täiesti vastupidiseid juhiseid. Esmalt on nõuab ta maale siseminemise kaardi täitmist, kuid kui me viisanumbri ja muu sellisega jänni jääme, käsib ta ilma kaardita sappa võtta. Immigratsiooniametnik kuulab meie pileteid ja passe vaadates lugulaulu ära ning kutsub “ülemuse”. See viib Kadri passi ja Kadri enda eemalasuvasse boksi, mille klaasseinal helendab kiri “Duty Supervising Officer”. Tundub, et ka valvesuperviisor tunnistab Kadri passi ja katteloo ehtsaks ega suuda läbi näha meie kurje kavatsusi, miks me siin üldse oleme. Ametnik täidab meie eest sisenemiskaardid, paar korda lõksatab passi kohal templimasin ja voila: olemegi ilma mingi viisata pääsenud totalitaarsesse tuumariiki.

Saanud lõpuks kotid ja ekselnud mööda check-in lette suundume uuesti passi-, turva-, tolli-, dengepalaviku- ja muude kõikvõimalike kontrollpunktide maailma poole, mille sissepääsu näivad eemalt vaadates valvavat kaks papist väljalõigatud elusuuruses politseinikku. Lähemale jõudes selgub siiski, et tegemist on pärispolitseinikega, kes püsivad niivõrd liikumatud tänu suletud silmadele, mis võib kõigi eelduste kohaselt tähendada püstijalu valvepostil magamist. Meenub Hiina vanasõna, mis räägib magava draakoni häirimisest ning sellega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest. Nii lahkumegi vargsi viisata väisatud Hiina Rahvavabariigist, sest teadupoolest võib ka luuavarrest tulla pauk ja magava draakoni suust leegiheitja. Siiski tuleb meil pärast pooletunnist riigis viibimist täita maalt lahkumise kaardid - bürokraatiaaparaat on ületamatu.

Maandumine Phnom Penhis. Sooja on 26 kraadi. Nii juba läheb.

Kambodža piiripolitsei töötab nagu kellavärk. Ühest letist saad ankeedi, täidad ära ja annad tagasi, olles kirjutanud reisi eesmärgiks paljutähendusliku sõna "Business". Ootad teisi leti juures, kuni politseinik hõikab su passi näidates su nime. Maksad 25 dollarit ja saad passi, milles on äriviisa, mille on allkirjastanud politseikolonel Tho Shreng isiklikult. Ei mingeid küsimusi tagasisõidupiletite või tööandja kohta. Siis lisad piiripunkti järjekorras maalemineku kaardile viisa numbrid ja muu vajaliku info ning oledki ärireisijana Kambodža Kuningriigis.

Aitähh Air France, et nõudsite meilt 202 dollari raiskamist täiesti mõttetute "ärasõidupiletite" peale. Isehakanud riigiametnikuhinged nagu need prouad selle lennufirma boksis on meie maailma needus nagu nõukogude ajal Rahvamalev või Noored Liiklusinspektorid (NLI), aga enam see meid kuigivõrd ei häiri.
Tuktuk suhkruroopressiga, millega proua värkset mahla pressib otse tänaval.

Asume läbirääkimistesse taksojuhtidega ja alustame umbes 250-kilomeetrist teekonda Sihanoukville'i Eesti omanikega hotelli Beach Road

Kohale jõudes selgub taaskord vana tõde, et odav asi ei olegi nii odav. Saame pärast kella 3 öösel jutu peale eestlasest naabrimehe Taaviga, kes hotelli ühe omanikuna tunneb kõiksugu otseteid. Kui meie lend kestis koos ümberistumistega üle 31 tunni, siis temal läbi Helsingi 11. Ka vabalt muudetava lennuajaga edasi-tagasi pileteid ei olnud lõppkokkuvõttes kallimad, kui liita juurde kõrvalkulud nagu Air France’i prouade nõudmisel ostetud lisapiletid, paarisajaeurone taksosõit Stockholmi sadamast lennujaama ja nõnda edasi. Seega pole mõtet näha vaeva lennupiletite optimeerimisega, sest sellega kaasnev ebamugavus ja lisakulud sööb esmase rahavõidu õige kiiresti ning päeva lõpuks läheb sel viisil reis hoopis kallimaks.