REISIKIRI JAAPANIST: Kus on sushi?



Jäätis, eriti rohelise tee jäätis, on Jaapanis päikesepaistelisel nädalavahetusel pooletel inimestel käes
Jäätis, eriti rohelise tee jäätis, on Jaapanis päikesepaistelisel nädalavahetusel pooletel inimestel käesSilvia Pärmann

Esimestel päevadel Jaapanis oli kõik nii eriskummaline ja huvitav ning toidu mõttes ka külluslik, et alles kolmandal päeval hakkas tunduma kahtlane, et läänemaailmas peaaegu et Jaapani rahvusroana esitletavat sushi't pole mitte kusagil.

Reisi alguses Fukuokas, kuhu ilmselt nii mõnedki gurmaanid tänu Finnairi suvistele otselendudele satuvad, keerleski elu toidu ümber. Kyushu saar on Jaapani köögiviljaaed ja sealsed väikesed magusad tomatid on kuulsad üle kogu Aasia. Fukuokat peetakse Jaapani gurmeepealinnaks ning kohalikud räägivad toidust vaimustunult ja heal meelel – jõudes iga kord välja selleni, et jaapanlaste pika eluaea saladus peitub tofus.

Näiteks giidi ja tõlgina töötav viiekümnendates eluaastates proua Fumiko rääkis, et tema vanaema on juba 101-aastane ja täiesti tegus proua, kes lihtsalt jumaldab tofut.

Kyoto hipsterite lemmikkohvik asub vanas koolimajas, kus igast klassiruumist on saanud kohvik, kontserdi- või kinosaal. Silvia Pärmann
Seotud lood:

Lähemal uurimisel selgus, et see ei olegi Fumiko pärisvanaema, sest too suri noorelt, 80-aastaselt. Vanaisa tundis ennast üksikuna ja abiellus uuesti endast paar aastat vanema naisega, kellega on kogu perekond selle ligi 20 aastaga ära harjunud.Tofuga on raske kellegi, kes on korra elus sushi't maitsnud, südant võita. Pealegi, kevadel, kirsside õitsemise ajal, mis käivitab üleriigilise hulluse, värviti ka kogu serveeritav tofu vahukommiroosaks. See ei teinud asja üldse mitte paremaks.

Kui aga keskenduda sashimi'le ja ohtratele grillimisvõimalustele, on iga toidureis Jaapanisse kindel õnnestumine. Erinevalt legendist, et Jaapanis on kõik kohutavalt kallis, on toit täiesti ratsionaalse hinnaga. Inimesed söövad palju ja hästi ning on ikka kohutavalt kõhnad.

Toiduvalmistamise jälgimine on sama põnev ja mõistatuslik kui söömine isegi. Silvia Pärmann

Nagu Lõuna-Koreaski, hämmastas mind kõigi valmisolek minna õhtul restorani ja hakata seal endale ise toitu küpsetama. Väga paljude restoranide laudadel hõõguvad aga grillid ja menüüst saab endale tellida grillimiseks kõike: baklažaanidest kuni mitut sorti lihani. Minu umbusk õhtusöögi õnnestumisse – sest Eesti kultuuriruumist tulles olen ma ju pärit keskkonnast, kus grillimine on meeste töö – osutus põhjendamatuks. Kogu tooraine on lihtsalt nii hea, et pole olemas käpardit, kes suudaks selle õhtusöögi ära rikkuda. Pealegi hõljuvad laua ümber alati kohalikud teenindajad, kes vajalikul hetkel haaravad sööjal käest vale kastme ja pakuvad asemele õige kausikese, milles on maitsed täiuslikuks lihviv kaste või lisand.

Loe veel

Ent ühel hetkel, kui sushi't ikka tõesti mitte kusagil näha polnud, hakkas kasvama kerge sportlik hasart see siiski üles leida. Mu Kyoto hotelli vastuvõtus töötav tütarlaps ulatas abivalmilt kaardi, kuhu olid märgitud ümbruskonna restoranid – neist üks ka sushi-restoran. Pärast pingsat otsimist ja tänaval inimeste küsitlemist ei õnnestunud koos ühe väga kogenud reisiajakirjanikust tuttavaga seda siiski mitte kuidagi leida. Väsinult kukkusime esimesse teele jäänud sashimi-restorani, mis osutus suurepäraseks. Jaapanis tundus üldse olevat keeruline halvasti süüa saada, vähemalt siis, kui valida mõistliku hinnaklassiga pisikesed restoranid, mille ukse taga kohalikud tunglevad.

Udon või ramen? Selles on küsimus! Silvia Pärmann

Samas peab säilitama ka mõningase kriitikameele, sest pikim järjekord, mida oma elus üldse kunagi näinud olen, vookles suhkruvatikioski ukse taga.

Ehkki nii tempura'st kui ka toorest kalast ja tundmatutest köögiviljadest ei ole võimalik Jaapanis ära tüdineda, piinas sushi-mõistatus mind ikkagi väga. Turisti parim sõber Tripadvisor leidis kiiresti Kyoto kuulsaima sushi-restorani, mis suure avastuse tegemise päeval oli küll suletud, kuid muidu minu hotellist ainult paari kilomeetri kaugusel.

Where is all the sushi!? #nishikimarket #kyoto #japan #japanesefood

A post shared by Silvia Pärmann (@silvia_parmann) on Apr 18, 2017 at 6:14am PDT

Vahepealne aeg tuli siis veeta süües midagi muud ja sellest muust Kyotos ega mujal puudust ei tule. Kyotos peaks kõigile olema kohustuslik jalutuskäik Nishiki turule. Seal müüakse absoluutselt kõike söödavat, mida suudate endale ette kujutada (loomulikult mitte sushi't): pakutakse kuuma saket apelsinimahlaga, küpseid kastaneid, pulgakommina vardasse aetud kalu ja varblasi (!) ning seal asuv söögipulkadele spetsialiseerunud pood on peaaegu sama suur kui Tallinna Kaubamaja Kodumaailm. Maitsnud enam-vähem kõike peale varblaste, asusin ma reisi eelviimasel päeval lootusrikkalt sushi-restorani poole teele. See pidi olema avatud, aga lukustatumat ust pole ma oma elus näinud. Naaberrestorani töötajad kehitasid nõutult õlgu – jah, see peaks olema lahti, neil pole õrna aimugi, mis juhtus.

Päeva lõpus löödult läbi vihma tagasi oma hotelli poole lonkides leidsin läbi pimeduse helendamas siiski ühe imepisikese sildi, mida polnud poodide ja restoranide rivis varem märganud. Sushi! Suur oli minu üllatus, kui sisse astudes leidsin eest vaba lauda ootavad järjekorras seisvad jaapanlased ja mitte ühtegi turisti.

Nad siiski armastavad sushi't!

Võimalik, et see arhitekt Kengo Kuma loodud Starbucks Fukuokas on keti kõige ilusam kohvik kogu maailmas. Silvia Pärmann
Õhtusöök kahele. Silvia Pärmann
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare