Reisikiri: Hispaania kuivadelt matkaradadelt Püreneede kõrgeimasse tippu
Täna jõuame Pürenee mägede Hispaania Roncesvalles külla Urrobi jõe ääres. Oleme 900 meetri kõrgusel ja 8 kilomeetri kaugusel Prantsuse piirist. Siinne klooster on kohandatud palverändurite majutuspaigaks.
Sõbralikud mungad võtavad meid vastu ja näitavad tube ning kirikut, kus katoliku preester ka meie nimed õhtuse palvuse ajal ette loeb. Siin on palju ruume koos voodite ja lukustatavate kappidega, duširuumid ning söögitoad. Reeglina kl 23 algab öörahu ja varahommikul asutakse teele. Nii ühineme meiegi selle Eesti mõistes rahva-matkajate lõputu riviga.
Teokarbikujulise embleemiga märgistatud rada lookleb metsaste küngaste vahel ühest külast teise. Iga mõne käigutunni järel on võimalus keha kinnitada seljakotis olevaga või väikestes maakohvikutes pakutavaga. Mitmes autotee ületuskohas pakutakse ka karastusjooke otse autohaagiselt. Ja seda ongi vaja: keskpäevane kuumus teeb juba liiga. Puhkame meiegi selles leitsakus paar tundi põõsaste varjus oma keskpäevast puhkust, nn siestat...
Hispaania kuulsa palverännaku rajad on hästi märgistatud ja väga rahvarohked. Inimesi liigub siin igas vanuses.
Kohalikke odavaid ööbimiskohti (6-10 eurot) kasutavad igal aastal tuhanded palverändurid, jalgsi-, jalgratta- ja automatkajad. Reeglina on need vanades kloostrites, kuningate jahimajades, pühakodade abihoonetes. Ka paljude vanalinnade ajaloo- ja kultuuriväärtustega aitavad need rajad paremini tutvuda: märgistus on otse linnatänava teeplaatides. Kohata võib siin inimesi kõikjalt maailmast, noori ja vanu... ja reeglina suhtlevad siinsete öömajade administraatorid ka inglise keeles.
Ühes kohas siiski sain administraatorilt soovituse: "Noormees, hispaania keelt peab ikka oskama!"
Nii see on: ikkagi kunagine maailmariik.
Eriti palju on matkajaid siinsel Santiago de Compostela Prantsuse teel, mis toob meid kolme päevaga kuulsasse Pamplona linna.
Kaasaegses pühamus lummava mägijärve ääres
Ordesa rahvuspargi mägiteel tõuseme oma rendiautoga järjest kõrgemale... ja jõuame Torresciudadi pühamusse (Santuario de Torresciudad). Juba eile õhtul imetlesime telkimiskohas kümnete kilomeetrite kauguselt selle tänapäevase pühamu valgusesära kõrgel taevas. See on ehitatud Opus Dei asutaja ja pühaku Jose Maria Escriva de Balangueri (1902-1975) eluajal suure järve kaldale. Asudes kõrgel neemel, avanevad sealt imelised vaated Embalse de El Grado järve vetele. Hoone on ehitatud moodsa projekti järgi nurgelistest punastest tellistest.
Kaasaegse pühamu ees on ka suured parklad ja i-punkt. Käime missal, kus suur peasaal on rahvast täis ka argipäeviti. Paljudest kabelitest jõuame vaid väikese osa üle vaadata. Roosipärja nelja saladuse (müsteeriumi) illustratsioonid on muljetavaldavad. Läbime ka Ristitee 14 peatust, ikka alt üles mäkke nagu Jeesus Kristus. Ja milline hea energia siin Pürenee mägede taustal suure järve kaldaneemel on!
Eile tutvusime ka lähedalasuva Barbastro vanalinna turuplatsil asuva pühaku sünnimaja ja katedraaliga, kus ta teenis katoliku piiskopina. Eile nägime ka vana pühamut, täna aga väga kaasaegset pühamut. Millised kontrastid!
Lõuna paiku jätkame automatka vanal kitsal asfaltteel üle mäekuru Grausi asula suunas. Ja sellest paar kilomeetrit edasi meie broneeritud Veinikeldri (Bodegas) perehotelli. Selle tunneb kaugelt ära sinise ülakorruse järgi. Teenindavad 2 härrat, sakslane ja hispaanlane. Hotellis on vaid 4-5 numbrituba abiruumidega, söögisaali põranda klaasi alt paistabki valgustatud veinikelder.
Meie hotellituba on idamaa stiilis voodiga. Sakslasest omanik on väga jutukas, räägib nii inglise kui hispaania keeles. Minu reisikaaslane Sirje oskab piisavalt mõlemat, mina vaid inglise keelt.
Peale lõunat teeme paaritunnise matka küla loodusesse. Näeme siia voolavat mägijõge betoneeritud sängis, sest Hispaania jõed on reeglina väikesed ja paljud kuivavad suve teisel poolel hoopiski. Kuivavad sellepärast, et ülal on mägede üksikud lumelaigud ära sulanud. Oliivisalud ning viinamarjapõllud külatee ääres eeldavad vähese vee mõistlikku, kokkuhoidlikku kasutamist.
Õhtul joome perehotelli õues pudeli kohalikku veini, sööme õhtusöögi, kuulame Vikerraadiot ja vaatame oma arvutis kodust Aktuaalset Kaamerat. Isegi Skype´i videokõne Eestisse õnnestub.
Hispaania alpinistidega Püreneede kõrgeimasse tippu
Kell 4:50 on äratus. Söön veidi ja asun kell 5 taskulambi valgel hotellist teele piki asfaltteed Besurtasse, mille kõrgus on 1910 meetrit. Selleks kulub tund, kell 6 olengi kohal. Teine tund kulub alpilaagrisse, Renclusa hütti jõudmiseks. Siin liigub juba alpiniste ja raja otsimisega pole probleeme.
Alpilaagrist ehk Renclusa hütist (kõrgus 2140 m) alustab kell 7 liikumist juba suurem seltskond. Otsmikulampide rivi tõuseb oinapeadel turnides järjest kõrgemale. Valgeneb, aga kõrgemalolev udu ei ennusta head ilma. Rada on märgitud kivituuridega.
Kivituurid juhivad suurtel kividel meid terava kaljuharja lõhesse (Ülemine Portillon) ja sealt edasi tuleb veidi laskuda, traverseerida paremale ja tõusta suurtel kividel turnides.
Nii liigume kividel kuni liustikuni, kus tuleb kassid alla panna. Siia, Pürenee kõrgmägede suurima Maladeta liustiku ümber kogunevad sageli pilved ja lihtsalt udu. Liustikult saavad alguse jõed, mis ka suve teises pooles annavad vett paljudele põldudele.
Osa alpiniste pöördub siit tagasi, sest pole kaasas hädavajalikke metallkasse saabaste alla panemiseks. Tõus siia tõsisesse tippu pole järelikult õigesti planeeritud, mõtlen mina kasse alla sidudes. Peale väikest puhkust jätkan edasiliikumist 6-liikmelise hispaanlaste Rioja oru grupiga. Miks mitte koos tuntud viinamarjakasvatuse oru alpinistidega? Nad on väga sõbralikud minu, üksiku matkaja vastu ja räägivad ka inglise keelt.
Kassidel ja soojemate riietega liigume üle Maladeta liustiku. Otsime 30-40-kraadisel liustikul lumisemat osa. Siis pöördume vasakule, kagu suunas, et jõuda kitsasse pilusse, Portillonide risti, mis viib mööda lumist harja Aneto liustikule. Siit peaks avanema Aneto tipu vaade, mida me aga udus ei näe.
Ootame grupi väsinud liikmeid järele ja teeme sellepärast tihti peatusi. Tipu all võtame kassid alt ja tõuseme umbes 20 minutit kividel ronides. Lõpuks tuleb teraval kaljuharjal turnida kümmekond minutit Aneto tippu suure risti juurde. Mõned grupid kasutavad siin köisjulgestust.
Kell 14:10 oleme Aneto tipus (kõrgus 3404 m), suure risti all. Vaatamata pidevale udule jõuamegi Püreneede kõrgeimasse tippu.
Mandri-Hispaania kõrgeim tipp pole siiski mitte see, vaid Mulhatcen Sierra Nevadas kõrgusega 3479 m. Ivar ja Inna Lai tõusid siia käsikäes 1998. aasta suvel. Õnnitleme üksteist, sööme veidi oma väikeste tipukottidega kaasaskantut.
Laskume lumisest tipust tagasi liustiku äärde. Kassid all hakkame edasi laskuma piki liustikku, lumevalli ülaserva ja jälle mööda liustikku kuni kivideni. Portilloni kaljupilu leiame üles, aga sellelt laskumisel otsime allapääsu valest kohast. Õige koha leidmiseks tuleb hoida veidi paremale, kust avaneb pikk 40-kraadine laskumine kivises koridoris.
Edasi jälgime juba hoolsamalt kivituure ja ronime suurtel soojadel kividel allapoole. Enamus neist kividest on mõõtmetelt Eesti suurimad rändrahnud! Peagi avaneb vaade alpilaagrile, aga ees on veel pikk ronimine suurtel kividel ja rohustel oinapeadel.
Renclusa alpilaagris jätan hispaanlastest sõpradega hüvasti ja kiirustan alla, oma hotelli. Puhast käiguaega alpilaagrist tippu tõusmiseks kulub 6 tundi ja laskumiseks 5 tundi.
Olen Hispaanias korduvalt matkanud, aga tahan järgmisel suvel jälle minna, sest soe kliima, selle maailmariigi sõbralikud inimesed, mägede kordumatu ilu ja tuhandeaastane Hispaania kultuuripärand kutsuvad. Igaühel on võimalik sellest samuti osa saada. Omandame koos matkatarkusi ja praktilisi oskusi Harju Matkaklubis ja peale seda vaatamegi need looduskaunid paigad üle.
