Reisikiri: Almatõ – linn, mis on tehtud elamiseks

 (1)
Reisikiri: Almatõ – linn, mis on tehtud elamiseks
Almatõ purskkaevud.Foto: Jüri Etverk

Legend räägib, et kui Jumal rahvastele maad jagas, siis oli kasahh küsinud niipalju maad, kui ta jõuab läbida. Kapanud teine kolm päeva, kuni hobune kooles; siis jooksis kaks päeva, kuni kokku kukkus; roomas veel päeva ja viimase jõuga viskas veel mütsigi edasi. Nii saidki kasahhid maailma suuruselt üheksanda maalapi endale.

Tuul pidi seda mütsi vist tuhatkond kilomeetrit kandma, sest maa on tõesti suur ja mõnepäevase ratsutamisega ei tee seal midagi ära.

Kasahhide lipp on põhjusega selline, nagu ta on: sinine, sest nad on avatud nagu taevas; sellel on päike ja kotkas, mis sümboliseerivad vabadust ja uute sihtide poole püüdlemist ning ornamentika, mis näitab, et nad hoolivad traditsioonidest.

Maa selle lipu all on mitte ainult suur, see on ka väga erinev nendest, mis kohe kõrvale jäävad. Ida poolt tulles asub kultuuri piir Urumqi rahvusvahelises bussijaamas. Seal kohtad esimesi kasahhe ning oled seega ka kohe lahkete ja sõbralike inimeste seltsis. Pärast 12 tunnist bussisõitu oli mu varustusse lisandunud: - nimekiri erinevatest toitudest s.h nt õunasort, mida pean Kasahstanis proovima; - Kali telefoninumber, kes Almatõs mind aitab, kui midagi on; - Natalja telefoninumber, kelle kaudu on võimalik korter leida; - küllakutse üheks päevaks provintsipealinna, kus peaksin lastega nende praktika eesmärgil inglise keeles rääkima ja kus tehaks sauna; - Kostja telefoninumber, kes samuti Almatõs elab ja ka ise bussis oli.

Seotud lood:

Hiina-Kasahstani piirile lähenedes alustasid aktivist-kaubareisijad rahakorjamist, et piirivalvurid ära osta.

Pidavat väga kaua minema, kui kogu kraam bussis läbi vaadatakse. See tekitas elava arutelu, kes kui palju peab maksma. Näiteks kahe lapsega pere maksab ainult täiskasvanute eest või ka laste eest 5 USD inimese kohta. Lõpuks saadi ühele meelele, aga meie buss, mis jõudis piirile ühena esimestest, lahkus sealt igatahes ühena viimastest. Crime doesn’t pay.

Kaaslastega lobisedes selgus, et kasahhid arvasid, et Kasahstanis elavad inimesed sõbralikult ning lisaks on head suhted ka kõigi naabritega. Venelased arvasid, et nii ja naa, enne rääkisid kõik ilusasti vene keelt, nüüd iga stan proovib oma kohalikku keelt rääkida.

Õhtupäike paitab teletorni. Foto: Jüri Etverk

Kõige rohkem meeldis mulle selle vene härrasmehe vastus, kes küsis vastu: “Aga mitu inimest Sul peres on? Kas te mõnikord tülitsete? Kuidas on võimalik, et 15 miljonit inimest alati hästi läbi saavad – muidugi on vahepeal probleeme, aga need lahendame ja elame ilusasti edasi.” Võtsime kolmekesi takso Almatõsse, koos vene härrasmehe ja ühe kasahhi prouaga. Lõunapeatuse ajal tehti mulle kiirelt selgeks, et mina olen külaline siin maal ja nemad maksavad. Minu vastupuiklemine lämmatati nii, nagu ainult külalislahked inimesed seda oskavad.

Öise Almatõ tuled. Foto: Jüri Etverk

Loe veel

Taksojuht pani teised Almatõ äärelinnas maha ning viis mind keskele, et aidata öömaja leida. Väikse tiirutamise peale see ka õnnestus ning kasahhi külalislahkuse märgiks uuris, kas mul Almatõs znakmostva on. Eitava vastuse peale tuli järgmine lahke pakkumine “A devušku nužna?”

Lahke päikeseline stepirahvas

Üürisin endale Almatõs korteri ja otsustasin mõnda aega ringi vaadata. Almatõ on elamiseks. Võimalik, et seal on kuskil ka mingi vaatamisväärsus, aga ma väga ei otsinud. Lihtsalt kõndisin mööda linna ringi. Linn oli roheline – kõik tänavad olid puudega ehitud, üle paari kvartali oli mõni suurem park, purskkaevud neis kõigis, mägedest voolavatele jõgedele olid ehitatud ilusad kaskaadid.

Ja kui urbanistlikest vaadetest küllalt, saab suunata pilgu mägedele, kus asub talispordikeskus – nii mäesuusarajad, uisustaadion, suusahüppemäed kui muu. Seal peeti Aasia talispordi spartakiaad “Asiada”.

Oli augustikuu

Ilm oli palav ja toitusin peamiselt tomatist, kurgist, õuntest, arbuusist ja ühest Kesk-Aasia saiatootest, mille nime ma ei tea. Kõige väiksem arbuus, mis Almatys müügil leidsin oli 7.5 kilo.

Võtsin siis tolle.

Kasahhid arvad muidu, et nad on maailmas liha söömiselt teine rahvas. Pärast hunte. Läänes olevat moes taimetoitlus, mis on nende meelest loomulik, sest meie liha on ebakvaliteetne. Loomad on tallides, neile söödetakse keemiat ja süüakse nö seisvana kasvanud liha. Seal kasvavad loomad vabas looduses ja kui nädal aega üks mees liha ei söö, jääb ta nõrgaks ja haigeks.

Teine veendumus on, et kui 7-10 päeva hommikusöögi alla värskelt lüpstud hobusepiima juua, siis saab enamustest haigustest lahti. Kõrvalefektina veedad küll enamuse ajast WC-s kükitades, sest ega treenimata kõhule värske hobusepiim lihtne ei ole. Mulle jäi sellest ravimeetodist mulje kui aadrilaskmisest või paastulaagrist. Tuled kohale, jood maailma parimat kõhulahtistit ja nädalaga puhastub Su organism sõna otses mõttes.

Usbekid usuvad muide, et nende rahvustoit plov on afrodisiaak.

Nii et Almatõ pole mitte ainult elamiseks.

See on ka söömiseks ja armastamiseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare