Reisikiri: aja peatamiseks on maailma lõpus asuv Tasmaania vägagi sobiv koht

Austraalias elav Kätlin Suvi võttis keset sealset suve nädalaks aja maha ja tegi tiiru ümber Tasmaania saare. Kuidas "maailma lõpuks" nimetatavas kohas isegi Saaremaa üles leiab, sellest Kätlin kirjutabki.

Kui alustada sellest, kuidas möödusid jõulud enne aastavahetust Tasmaanias, siis tuleb alustada jõulutoitude vaaritamisest juba enne pühasid Melbourne´is, kus sai kohe kaks päeva järjest köögis oldud ja toidetud Eesti maja jõulupeol ära 130 kohalikku eestlast. Samal ajal ise peost osa võtta ei jõudnudki.

Kuid jõulupühadeks sai jälle hulk eestipärast toitu tehtud - verivorstid, hapukapsad, mulgipuder, rosolje, piparkoogid, jõulukeeks, juustukook jms, et küllatulnud peresid vastu võtta. Saime kenasti ka ühe Eesti noormehe nõusse jõuluvana mängima.

Veel üks seiklus enne Tsamaaniasse sõitmist oli kitarriga. Ostsin kohalikust vanakraamipoest endale kitarri, mida üritan nüüd regulaarselt ka tinistada, et oma sõrmed ära harjutada. Sellest lähtuvalt oli kohe vaja trügida lava ette Melbourne´i Eesti päevade raames toimuvale Vallatute Vestide (Tanel Padar, Jalmar Vabarna ja Ott Lepland) kontserdile, et kaeda, kuidas oskajad poisid pilli käsitlevad. Kontsert oli superhea.

Kahjuks jäidki Eesti päevad mulle lühikeseks, sest juba järgmisel päeval sõitsin laevaga Spirit of Tasmania eksootikasaarele Tasmaaniasse koos Eestist pärit noormehega puhkama.

Ilm oli jahe ja tervis vilets peale mõnede Eesti õllede maitsmist Eesti päevadel, nii et enamus aega kümme tundi kestvast laevasõidust kulus magamisele.

Saabunud Devonporti - kolmandasse suurimasse linna Tasmaanias kell viis õhtul avastasime, et pealinna Hobartisse ei liigu sealt enam ükski buss.

Üritasime küll hääletada, kuid kolmekesi (tutvusime vahepeal ka ühe Iraani noormehe Mo´ga) polnud see enam niisama lihtne.

Nii et ei jäänudki üle muud, kui proovisime leida hostelit, kuid needki olid kõik hõivatud. Sõime Maccases kõhu pungil täis ja panime telgi püsti keset väikest vaikset kõrvaltänavat. See, nagu selgus, oli viga, sest nii vaikne seal siiski polnud.

Peale unepiipu suikusime unne. Äkki, keset ööd tormas kaaslane Priit telgist välja, sest kuulis meile peaaegu otsa tagurdava veoauto häält. Vedas - tarisime oma asjad tänava otsas teise nurka ja magasime edasi juba rahulikumalt hommikuni.

Järgmisel päeval polnud enam bussidega probleemi - võtsime piletid Hobartisse, kus meid ootas renditud auto. Iraanlane Mo suundus edasi Falls Festivalile, kuhu ka meil tekkis lõpuks ahvatlus järgmisel aastal minna.

Suvi on aga Tasmaanias väga kiire aeg. Seega olime õnnega koos, et sain meile Mitsubishi Magna 40 dollari eest päevas. Esimesel päeval sõitsime kohe Hobarti lähedal asuva Mount Wellingtoni (1245 m) tippu, kus oli kõva tuul ja ära minnes hakkas isegi rahet sadama. Seda siis keset Tasmaania suve. Öö veetsime hostelis, et aasta viimasel päeval oleks veidigi värskem olemine.

Vana aasta viimase päeva hommikul suundusime varakult edasi lõunasse Tasmani poolsaart avastama, kus lisaks kaunile loodusele asub ka Austraalia esimene vangla, mis asutati 1830ndatel. Lähedal tegutseb veel ka söekaevandus. Seal oleks võinud ringi mütata kasvõi paar päeva, kuid meil oli vaja uus aasta vastu võtta Hobartis, kohalikus suurlinnas. Tahtsime minna Taste of Tasmania toidufestvalile ja hiljem ka pubisse rokkima.

Toidufestivalil olid esindatud kõik kohalikud veinid, õlled ja siidrid, mereannid, juustud ning igasugused muud piimatooted – kõik, mille poolest Tasmaania on mujal maailmas tuntud. Lisaks kasvatatakse siin palju ka õunu ja kirsse ning muid maitsvaid puuvilju, karjatatakse lambaid, käib tõsine puiduäri, kaevandatakse kulda, teemanteid, hõbedat, vaske, sütt.

Allesjäänud osa uusaastaööst veetsime jälle autos, mis sai meile harjumuseks kogu reisi vältel.

Uue aasta esimesel hommikul liikusime juba edasi mööda maalilist idakallast kuni Freycinet´ rahvuspargini, kus järgmisel hommikul tegime matka mäkke Wineglass Bay kaunidust nautima. Tegemist on maailma ühe ilusaima lahega, mille ääres on maailma parimad rannad.

Sealt jätkasime teekonda põhja suunas mööda saare idakallast, käänulist maalilist teed pidi läbi toredate väikelinnade. Alustasime Derbyst ja jõudsime välja pisikese armsa väikelinna Bridportini, kuhu jäime üheks ööks pidama. Hommikul kolasime sealsel kohalikul turul, kus müüdi kohalikku käsitööd ja kodus küpsetatud hõrgutisi.

Tasmaania vajas aga avastamist - liikusime sealtki üsna pea mööda päikeselist põhjarannikut muudkui edasi lääne suunas, kus loodus hakkas üha enam sarnanema meie koduse Saaremaaga. George Townis ja Low Headsi majaka juures oli äratundmine täielik. Greens Beachi koduselt külmas ja üliaeglaselt sügavaks minevas vees sai ka ujuda. Jälle kummitas meid suvise Saaremaa tunne: roheline madalakasvuline loodus, rahulik, kuid külm sillerdav meri ja suvehulluses kohalikud seda nautimas on täpselt nagu Eesti suurimal saarel.

Ostsime veel kotitäie maitsvaid kohalike kirsse ja sõitsime kantrimuusika saatel mööda jõekallast kulgevat teed Launcestoni, suuruselt teise linna Tasmaanias. Kolasime sealgi põgusalt ringi, kuid jätkasime teed mööda rannikut kuni pimedani, jõudes saare loodeossa - Stanley poolsaarele, minu vaieldamatusse lemmik-kohta Tasmaanias. Pimedas õnnestus meil näha ka pisikesi pingviine paterdamas ranna ääres.

Hommikul sõitsime rippraudteega üles The Nut´i nimelise järsu mäe otsa. Nautisime päikest ning vaadet vanale asulale, ookeanile ja poolsaarele. The Nut on huvitava kujuga järsunõlvaline kaljumoodustis, mis on tekkinud kunagisest vulkaanist.

Läänekallast pidi edasi lõunasse sõites tuli ületada mägine asustamata ala teel Corinnasse. See on vana hästisäilinud asula, kus saab rentida ka maju mõnusaks jõeäärseks privaatseks perepuhkuseks. Üle jõe saab vaid praamiga, selle eest küsitakse 20 dollarit.

Peale kohaliku õlle maitsmist ja mõnusat praamisõitu kulgesime juba edasi Zeehanisse ja vanasse sadamalinna Strahanisse, kust vanal ajal ning ka praegu puit ja kaevandussaadused teele pannakse. Hämaras sõitsime läbi Queenstowni, kus kaevandatakse vaske kõrgel mägedes. Ööbisime seal lähedal Lake Burbury ääres ning uurisime kaevanduslinna elu hommikul veel lähemalt. Linnas elab vaid 2000 inimest, kellest paljud tegelevad läbisõitvate turistidega – nendega, kes läbivad populaarset ringi ümber Tasmaania saare. Sealne kant on üks müstilisemaid paiku minu jaoks armsa muuseumi ja Western Wildernessi vana raudteega, millega saab sõita mägedest ranniku äärde Strahanisse 40 dollari eest.

Meie aga sõitsime Lake St Clairi rahvusparki, kus saab hea õnne korral näha nokkloomi, kes on tegelikult oma ligi poolemeetrise pikkusega palju väiksemad, kui enne ette kujutasin.

Great Lake´i ääres tiirutades jõudsime ööseks tagasi Hobartisse ja ring ümber saare saigi täis. Vältides kohalikku 200 tuhande elanikuga suurlinna, tiirutasime rahulikus tempos mööda maalilist rannikut veel edasi – lõunasse ja siis lääne suunas. Lõputud rannad, kaunid vaated, jahid, kala- ja austrikasvatused, teisel pool teed aga viinamarjaistandused, õuna- või kirsiaiad ja vabalt uitavad lehmad jätsid kustumatu mulje.

Nii jõudsime õhtuks ka Austraalia kõige lõunapoolsemasse punkti Cockle Creeki, kus omal ajal prantslased Tasmaaniasse sattusid ja vaalu küttisid, puitu välja vedasid ning pärast ka inglaste koloniseerimise tulemusena kohalikud aborigeenid ja Tasmania tiigrid välja surid. Sellest maailma lõpu punktist ehk "The end of the Worldist", nagu seda paika kutsutakse, on veel rohkem lõuna pool vaid Uus-Meremaa lõunasaare tipp ja Lõuna-Ameerika osa.

Otsustasime koos kohalikega nautida seal kaunist loodust ja veetsime öö sealsamas laagris.

Hommikul, tagasiteel Hobartisse tegime peatuse Hastingsi soojaveeallika juurde rajatud basseinis ja muidugi ka Kingstoni mõnusates rannakohvikutes. Õhtul võtsime õlled minu lemmikus - Australia õlut tootvas Cascade´i pruulikojas ja sõime linnas kohalikke austreid kohaliku koka Jarrodi valmistatuna.

Järgmisel varahommikul aga sai puhkus maailma lõpus läbi - lendasime tagasi, kes Melbourne´i ja kes Adelaide´i.

Kui mandri-inimesed üritasid mind veenda, et Tassie (Tasmaania) on korralik bogani (töölisklassi) maa, siis tegelikult on kohalikud palju toredamad oma toitu armastavad inimesed, loodus on seal imeline ning palju on ajaloohõngulisemaid asulaid kui suurel maal. Koduigatsust tundvatel Austraalia eestlastel soovitan kindlasti võtta nädala, aga vaid suvel ehk jaanuaris või veebruaris, et sõita läbi Tasmaania, naudeldes ja tundes, kuidas siin aeg peatub. Ja muidugi sobib see heaks puhkuseks ka Eestist tulevatele puhkajatele, kes plaanivad siinkandis pikemalt aega veeta.