Rännak Indiasse Himaalaja jalamile, 2. osa: hipilik Varanasi hotell ja võimsad tseremooniad Gangese kaldal

 (2)
Rännak Indiasse Himaalaja jalamile, 2. osa: hipilik Varanasi hotell ja võimsad tseremooniad Gangese kaldal
Varahommik Varanasis Gangese kaldal: jõe äärde on kogunetud ennast ja pesu pesema.Foto: Hetked.ee

Robert ja Karolin Hetked.ee-st on reisiblogi teises osas jõudnud Himaalajale lähemale, Varanasisse Gangese kaldal. Nagu ikka, tabas lääne turiste ka rongis kohalike elav ja kohati talumatu tähelepanu.

Raipur-Varanasi rongi sisse astudes leidsime end vaguni koridorist, kus nii paremale kui vasakule jäid kahekorruselised narid. Õnneks juhtus meile kohe esimene narivoodi ja pikem otsing jäi seekord tegemata.

Vastasasuval narivoodil veetis mõnusalt aega hindu perekond, kes lobisesid ja jagasid omavahel ajalehte pakitud suupisteid. Meid nähes katkestasid kõik rongireisi melu ja asusid ainiti silmadega mõõtma kummalise välimusega välismaalaste iga tehtud liigutust. Pereisa instrueeris hindi keeles voodi tegemist ja vangutas pettununa pead, kui aluslina servad polnud meil ilusti voodi ääre alla peidetud.

Mida veel vagunist peale jälgiva perekonna leida võis?

Tualett oli kohutav, aga veebist oli hullemaidki pilte nähtud. Rongiuksed läksid sõidu ajal küll lahti, ent pahur rongiülem käis turvalisuse huvides neid pidevalt kinni panemas. Üks kohalik rääkis, et iga päev saab Indias paarkümmend inimest rongidega seotult surma, näiteks kukuvad õnnetud perrooni ja veduri vahele või kõlguvad banaanimaia ahvi kombel rongi välisküljel.

Indias rongiga reisimine on elamus omaette. Foto: Hetked.ee
Seotud lood:

Varsti läks tuli kustu, pereisa julges naise ja tütred õndsat und magama jätta ning rong aina veeres-veeres. Päeva poole hakkasid vagunid inimestest tühjenema ja lõpuks jäime üksi kardinaga eraldatud kupeesse.

Rongi tualett oli küll veidi räpane, kuid mitte kõige hullem. Foto: Hetked.ee

Varsti tuli meiega rääkima mehhaanik, kes näitas telefonist lemmikuid muusikavideosid. Klippides nähtav reaalsus ei kattunud absoluutselt suure osa Indias elavate inimeste eludega ehk silma hakkasid napid rõivad ja rõhutatult valge nahk. Lisaks sellele tükkisid esile eriliselt moodsad kodud, mida saavad vast endale lubada peaasjalikult videode staarid isiklikult.

Rong möödus mitmetest võimsate prügikuhjadega linnadest ja lõpuks jõudiski Varanasisse.

Alguses ei jätnud meid rahule veritsevate igemetega taksojuht, kes proovis väsimatult taksoteenust maha müüa. Seekord aga müügiõnn talle ei naeratanud. Nimelt ootas meid rongijaamas ees ööbimiskoha esindaja koos nimesildiga. Kahte valget inimest polnud just raske ära tunda, nii et juba mõne hetke pärast liikusime tuk-tukiga mööda siiamaani kõige kaootilisemaid India tänavaid. Mototaksod sõitsid risti-rästi segamini koos autode ja muude kirjeldamatute sõiduvahenditega. Loomulikult ei puudunud teedelt tuttavaks saanud lehmad.

Loe veel

Kui olime hotellist kümne minuti kaugusele jõudnud, pidime tuk-tuki "tallatakso" vastu vahetama. Ristmiku ja teede läbimine oli omaette katsumus, ent lõpuks saime sellega sujuvalt hakkama ja jõudsime hotelli nimega Ganpati Guesthouse. Inimesed olid väga sõbralikud, hotelli interjöör värviline ja veidi hipilik, kuid samas ka puhas ja ilus. Samades ruumides asus pisike kohalik muusikakool.

Meie hipilik värviline hotell. Foto: Hetked.ee

Esimese pilgu heitsime Gangese jõele katuserestoranist, kus tellisime õhtusöögiks riisi karriga. Muide, karri ei tähenda kohalikus mõistes vaid meile tuntud kurkumist valmistatud maitseainet, vaid kõikvõimalikke erinevaid kastmeid.

Vaade meie hotellist Gangesele. Foto: Hetked.ee

Katuselt avanev vaade oli hingematvalt kaunis, nägime täies ulatuses jõesängi ja sillerdavat vett ning mõlemal pool köitsid pilku värvilised majad. Vastasmaja rõdul turnisid ahvid. Varanasi nägi ahvatlev välja ja pärast õhtusööki olime valmis linnaga lähemalt tutvuma.

Tseremooniad Gangese ääres

Varanasi jõeäärsel alal on mitmeid ghate, mis on treppidest ja platvormidest koosnevad kohad, mida kasutatakse nii tseremooniateks kui jõkke kümblema asumiseks. Hindude jaoks on jões ujumine püha ja puhastav tegevus, mistõttu saabub sinna inimesi üle terve India sõltumata nende klassist või kuuluvusest.

Varanasi kaldapealne. Foto: Hetked.ee

Seepärast pakub selle linna tänavatel uitamine võimalust näha teatavat läbilõiget kogu India ühiskonnast.

Sel ega järgnevatel õhtutel me ujuma ei läinud, kuna tegelikult on selles kümbluskohas normidega võrreldes üle tuhande korra suurem bakterite ja fekaalide kontsentratsioon. Muuhulgas peitub põhjus ka selles, et pärast jõe ääres läbi viidavaid matusetseremooniaid ja surnukehade põletamist visatakse inimjäänused otse vette.

Surnute põletamise koht Gangese kaldal. Foto: Hetked.ee

Seevastu jalutasime mööda kallast ja jõudsime peatselt suurima ghatini, mis oli rahvast pungil. Kõik olid sinna kogunenud, et vaadata uhket Gangese jõe tähistamise tseremooniat. Noored kohalikud mehed viisid läbi piinliku täpsusega koordineeritud tantse ja taustaks kostus võimsate kõlarite mürina saatel vali muusika.

Varanasi õhtune tseremoonia. Foto: Hetked.ee

Mõned linnaelanikud leiavad, et tseremoonia on isegi liialt tehislik ja masinlikult üles ehitatud võrreldes teistes kohtades korraldatud üritustega, mille käigus tulevad esile kõvasti ehedamad emotsioonid. Sellegipoolest oli see meie mõlema jaoks võimas elamus, kuna tegu oli ühega neist õhtutest, mil sündmus on religioosselt erilise tähendusega ja loomulikult toob see kohale suuremaid rahvamasse.

Esinejad kandsid traditsioonilisi rõivaid, õhus oli tunda põlevate viirukite hõngu ja jõkke saadeti andamitega üle külvatud paat. Teatraalne, aga samas realistlikult hingemattev vaatepilt kogu oma iluga. Pärast õhkkonna nautimist hakkas päev hilisõhtusse veerema, nii et seadsime sammud taaskord tagasi oma hipiliku ja värvilise hotelli poole.