Ramadaaniõhtu islamimaailma veidrikest müstikutega
Silvia Pärmann veetis ramadaani ajal ühe õhtu Kosovos Prizrenis koos islami müstikute dervišitega, keda peavoolu moslemid islamimaailma veidrikeks peavad.
Külm vesi pahises hommikul hoovi purskkaevu jahtuma pandud arbuusidele. Ka nüüd, paar tundi pärast päikeseloojangut oli Lõuna-Kosovo väikelinna Prizreni augustiöö nii soe, et viinamarja- ja kiiviväätidest katuse all sisehoovis jaksasid oma isasid oodates ringi joosta vaid lapsed, kes ka pidid pause tegema selleks, et ahnelt purskkaevust vett juua.
Isad, päev otsa kestnud kuumusest ka kindlasti janused, olid aga kadunud kuhugi teise maailma. Ehkki sealsamas majas, nii lähedal avatud võretatud aknale, et oleksime neid isegi puudutada võinud, olid nad meist ikkagi mõõtmatult kaugel.
Ühehäälses palves langesid pead rinnale, pöördusid paremale, siis kogu kehaga palverütmis kaasa õõtsudes vasakule.Viiendat, kuuendat, seitsmendat korda kuulsime seda palvet uuesti algavat. Kaheksandat, üheksandat...
Lõpuks, kui ma pikast päevast väsinuna akna alla peaaegu tukkuma olin jäänud, ärkasid mehed sellest rütmist, tõusid ja valgusid taskutest Marlboro pakke välja otsides purskkaevu ümber pinkidele.
Nad ei puudutanud ikka veel ei vett ega arbuuse ning kadusid meie eest madala jutukõmina saatel suudest ja ninasõõrmetest valge uduna kerkivatesse suitsupildvedesse.
Meie uus tuttav Astrid, kodumaalt Prantsusmaale õppima läinud ja nüüd seal arstina töötav Kosovo mees, kelle kaal lubas aimata, et ta veedab uuel kodumaal vähem aega dervišite meditatiivses tantsus keereldes või purskkaevu kõrval filosofeerides kui šokolaadifondüü ääres, astus meie juurde.
“Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna on ramadaan, siis me loeme tavalise seitsme palve asemel kolmteist,” ütles ta ninale vajunud prille kohendades ja lisas klassipeo korraldaja entusiasmiga: “Me läheme kohe sisse tagasi ja teeme ühe tantsu, nüüd võite teie ka tulla.”
Näis, et ta nagu isegi tundis ennast natuke halvasti, et me ainult meestele mõeldud palvesaali varem sisse astuda ei võinud ja ekstreemselt pikka palvet vaid läbi akna vaadata saime.
“Ainult palun ärge sees pildistage, eks?” meenutas ta vähemalt kümnendat korda ainsat paganatele esitatavat tingimust, kui me trepil kingi jalast võtsime.
Meie, kolm väikese palveruumi seinaga üheks sulada püüdvat naist, polnud tegelikult ainsad, kes Halveti vennaskonna iganeljapäevast palvet ja meditatiivset tantsu jälgisid. Palveruumi üles seatud kaamerad vahendasid seda interneti abil üle maailma laiali pillutud vennaskonnale: Türki, Saksamaale, Prantsusmaale, Kanadasse.
Armastusega Türgist
Erinevad dervišite vennaskonnad (mida on kokku kaksteist ja millest kuulsaim on ehk 13. sajandil elanud türgi luuletaja ja filosoofi-müstiku Mevlânâ Celâleddin Rumi järgijate vennaskond – ehkki mingit rivaalitsemist vennaskondade vahel pole) jõudsid Türgist Kosovo aladele juba 14. sajandil, kohe, kui Osmanite impeerium Balkani poolsaarel kanda kinnitama hakkas.
Kui siis Mustafa Kemal Atatürk 1923. aastalTürgis võimu haarates paljude muude asjade hulgas ka müstikute vennaskonna tegevuse keelustas, leidsid mitmed endale uue ja liberaalsema kodu naabrite juures endise Jugoslaavia aladel. Enne 1990. aastate sõdade algust elas Jugoslaavias, peamiselt lõunaosas, üle 50 000 derviši. Võib arvata, et absoluutselt igasugust vägivalda eitavad dervišid olid esimesed, kes sõja piirkonnast lahkusid – praegu on Kosovos eri vennaskondade islami müstikuid ehk tuhatkond. Peamiselt Prizrenis, kus on kümme tegutsevat tekket, lähedal Gjakovas ja viie tekkega Kosovo pealinnas Prištinas.
Türgis muuseas pole dervišite vennaskonnad ametlikult lubatud tänapäevani, küll on aga lubatud esitada nende religioosset tantsu ja sufi muusikat. Nii näebki oma pöörlevate dervišitega kuulsaks saanud Mevlevi vennaskonna “dervišeid”, kui mõni üksik erand välja arvata, peamiselt Istanbuli rahvusrestoranides veini limpsivate turistide vahel vurrina keerlemas, pikk valge rüü seljas, pea pisut küljele kallutatud, üks väljasirutatud käsi suunatud üles ja teine alla – et võtta headus jumalalt ja anda seda rahvale... ise samal ajal tõenäoliselt mõeldes, kas kodus ikka sai triikraud pärast kostüümi silumist välja võetud.
Prizreni Halveti vennaskonna tekkes kümnetest väikestest kirjudest vaipadest moodustuva lapiteki peal kandadel istuvad ja näo Meka poole keeranud mehed kandsid valdavalt t-särke ja teksaseid, püüdes väikeses ruumis moodustada enam-vähem korrapäraseid poolkaari.
Koguduse vaimne juht sheh seisis nende ette, jälgides, kuidas üks tema abilistest täiskasvanud mehi korrapärasematesse ridadesse kohendas.
Siin oli kuuekümnendates härrasid, silmanähtavalt mõnusat kontorielu elavaid kolmekümneseid. Kõige sisemise ringi moodustasid noored, teismelised poisid, kes alles õppisid – enda dervišiks nimetamiseks peab olema vähemalt 18 aastat vana.
Laul läheb üle tantsuks
Eeslaulja alustas ning nelikümmend häält vastas talle kohe.Laul kasvas esimesest üksikust häälest sekunditega tugevaks meeskooriks. Need polnud ainult meeste suud, mis laulsid. Nende kehad õõtsusid sünkroonis poolkaares kõigepealt paremale, siis vasakule, kummardusid ette, korrates ja korrates ühte tekstijuppi.
Kümmekond minutit hiljem algas uus, veel energilisem meloodia. Tundus, et laul viis mehed kaasa. Ehkki hommikul Tallinnas alanud päev tundus olevat lõppenud hoopis ühes teises maailmas, näisid nemad ikka ühe lennu võrra ees olevat, juba veel kuhugi kaugemale reisinud.
Ent nad olid seal, mitte ainult keha, vaid ka mõttega – veel kümmekond minutit hiljem, kui laul vaibus, tõusid mehed, asusid vaipu põrandalt kokku rullima ja meie kõrvale seina äärde kuhjama – täiesti selge pilguga silmis tegid nad endale tantsuruumi.
Kui Mevlevi dervišid, kes pöörlevad Istanbuli restoranides, on pöörelnud Oriendi festivali ajal isegi Estonia laval, teevad seda üksi, kaotades sideme kõige muuga peale allahi, siis siin moodustus meestest suur pundar, mitmekordne ring, millest eraldus pisikesele piiratud alale nurgas viis meest, kelle kätte ilmusid trummid, ei tea kust.
Ringis seisvad mehed haarasid üksteisel kätest, suudeldes seda tehes mõlema naabri käsi. Ühe sammu kaupa vasakule astudes hakkas see meestepundar vaikselt pöörlema.
Kui ootel olnud trummid lõpuks oma rütmiga laulule toeks tulid, asetas iga mees vasaku käe ühe naabri õlale ja parema teise naabri puusale, ringi niimoodi veel tihedamalt kokku surudes.
Nüüd ei näinud nad enam midagi enda ümber, oli vaid rütm, oli laul, mis kõlas nii võimsalt, et kostis akendest hoovi, hoovist tänavale, tänavalt üle kogu Prizreni kesklinna.
Selle tiheda puntra pöörlemine muutus võimatuks, kehad õõtsusid lihtsalt ette-taha.Kui veel minut varem olid paar meest heitnud meile seina äärde üle õla uurivaid pilke, ei teadnud nüüd meie kohalviibimisest enam keegi midagi.
Üks halli ruudulise särgiga mees vaid rippus kaaslaste õlgadel, lauldes ennast järjest kaugemale sellest maailmast.Kui sheh mitu minutit hiljem selle koori oma soologa katkestas, oli näha, et see mees ei suuda ise püsti seista. Sekundiks tekkis juba hirm, et reaalsusse naasvad mehed, kes teda ilmselt enda teadmata püsti hoidsid, ei pane seda tähele – ja veel suurem hirm kaose ees, mille ma teda püüdma tormates põhjustaks.
Ta kaaslased siiski märkasid.
Ring pudenes, kuid kohe moodustus kaks näoga teineteise poole seisvat rivi, meie kõrguselt põrandalt vaadates kaks pikka sokkide rivi: triibulised, hallid, valged, paljad varbad.
Aeglase palvena uuesti alanud meloodia kasvas kohe taas võimsaks ühislauluks, trummid järjest kiiremaks taustaks sellele.
Põlved nõtkusid sügavamalt, eespalvetaja jalad tõusid maast peaaegu õhku, kehad kummardusid muusika rütmis ette ja tõusid jälle. Uuesti ja uuesti ja uuesti.
Meie tuttaval Astridil lendasid prillid eest. Higi voolas.
Väike ruum oli täis neljakümne tantsiva ja laulva mehe soojust ja energiat. Isegi istudes oli palav.
Siis, umbes kolmveerand tundi pärast seda, kui oli kõlanud esimene laulurida, jäid liigutused rahulikumaks, pulss aeglustus, laul vaibus, trummid vaikisid. Jäi rahu. Ja palavus.
Kurjad vaimud
“Kas sooviksite ehk tassi teed?”astus väljas trepil meie juurde üks teine derviš, ilmselt koguduses kõrgel kohal olev väikse habeme ja lühikeste jalgadega mees, meid purskkaevu äärde pingile juhatades.
Oleksin pigem tahtnud oma jalad arbuuside vahele jääkülma vette torgata, aga tee tundus korrektsem valik.
Kusagilt ilmus kohe ilmselt tema mõtteid lugev noormees kandikutäie teeklaasidega ning meie eest hoolitsemise enda südameasjaks võtnud derviš rüüpas esimese lonksu pärast päikesetõusu.
Oli peaaegu südaöö. Tal oli olnud pikk päev, neil kõigil oli olnud pikk päev.
Tänavu aasta kõige palavamale ajale langenud ramadaan ei tähenda, et kõik paastu ajaks puhkuse oleksid saanud võtta. Kui ainult moslemitest elanikkonnaga riigis jääb elu ramadaani ajal peaaegu seisma, siis väga kirju etnilise ja usulise taustaga, juba peaaegu et iseseisva riigina tunnustatud noore Kosovo elu ei peatu sekundikski.
Ehkki suvi on aeg, kui paljud mujal elavad kosovlased koju puhkusele tulevad, oli enamikul meestest selja taga ka pikk tööpäev.
Vennaskonna liikmed peavad raha teenimiseks igasuguseid ameteid (tekkes, mis kuulub vennaskonnale ja mida peetakse üleval liikmete annetustest on palgal vaid üks inimene) – on neid, kes käivad välismaal kõige lihtsamaid töid tegemas, on psühholooge, on õpetajaid, sheh ise on väikese lillekasvanduse omanik, tema kasvuhoonetest tulevad peaaegu kõik selle regiooni roosid.
“Ja mina ajan inimestest kurje vaime välja,” lausus meie vestluskaaslane surmtõsiselt, viimast piiska teed kurgust alla kallates. “Minu juurde tuleb palju inimesi, loeme koos koraani. Vahel tuleb kuri vaim tagasi, kuni kolm korda saab teda ühest inimesest välja ajada...”
Ta katkestas lause ja vaikis, et saaksime olukorra traagikast aru – selline inimene on jäädavalt kadunud...
“Üks hetk, ma annan teile kohe oma visiitkaardi ka,” ütles ta minut hiljem taas elavnedes.
Ta leidis kiiresti oma avaratest taskutest paki kaarte ja ulatas meile kõigile ühe. Sellel oli avatud koraani pilt, mobiilinumber, hotmaili aadress ning nimi: Durak.
Ei pea olema sunni moslem, et see kõik lõpuks ikkagi tunduks natuke... veider.
