Selgus, et olime hea diili üle liiga vara rõõmustanud. Giid pidi meid Church Square’ilt kell 13 peale võtma, aga veel kell 13.30 polnud giidist lõhnagi. Infopunkti naine ütles meile, et giid otsib parkimiskohta, mis tundus meile veidi jabura vabandusena. Selleks, et meid peale võtta, ei pea ju autot ära parkima.

Tundsin, kuidas ma aina enam närvilisemaks muutun ja kahetsesin, et me üldse oma jala turismiinfopunkti tõstnud olime. Giid jõudis lõpuks kohale kell 14.00 ja selleks ajaks olin ma juba ära kasutanud kõik eesti-, inglise-, prantsuse- ja venekeelsed vandesõnad. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab ilmuda kohale tund aega kokkulepitust hiljem. See on ju täielik austuse puudumine teise inimese suhtes. Mind ajas veel enam vihale asjaolu, et giid tuli kohale laia naeratuse saatel nagu kõik oleks parimas korras. Tema jaoks ilmselt oligi, aga meie tuurile koos temaga vajutas see kohe alguses tugeva negatiivse pitseri.

Meie pahameelt suurendas tõik, et kõik muuseumid pandi kinni kell 18 ehk meil jäi järgi ainult neli tundi, et Pretoriat avastada. Kartsime, et me ei jõua selle ajaga teha kõike, mida me olime plaaninud. Me üritasime oma muret giidile selgitada, aga ta ei paistnud sellest aru saavat. Laia naeratuse saatel viis ta meid kõigepealt LAV-i ülemkohtu hoonesse, et näidata meile kongi, kus olevat enne istungeid viibinud Nelson Mandela. Kogu austuse juures Nelson Mandela vastu jättis see kong meid tol hetkel suhteliselt külmaks, sest meie eesmärk oli külastada teisi kohti. Ja meil polnud aega raisata!

Peale kongi külastust saime aga järgmise negatiivse üllatuse osaliseks. Kui me ütlesime giidile, et me võiks nüüd auto juurde minna ja Union Buildings’i juurde sõita, siis saime vastuseks, et tegelikult parkiski ta auto Union Buildings’i juurde ja sinna saamiseks peame me kõik koos takso võtma. Mõtlesime, et kas see on mingi nali või? Mille kuradi pärast me siis jala Union Buildings’isse minna ei saanud ja giidi tund aega ootama pidime?

Kogu olukord tundus täiesti absurdne ning planeerimine ebaloogiline ja äärmiselt närvi ajav. Aga sellega absurdsus ei piirdunud, sest esimese asjana ei läinud me mitte taksot otsima, vaid ühte söögikohta, kus giid tahtis meile pakkuda ühte Lõuna-Aafrika kohalikku kiirtoitu. Me väljendasime giidile selgelt, et meid tegelikult ei huvita hetkel söök, vaid me tõesti tahaksime lõpuks Union Buildings’isse jõuda. Giid ei tundunud aru saavat kahe üsna kurja näoga eestlase soovi tõsidusest, sest ta vastas laia naeratusega „It will be quick!“. Mul oli veidi lootusetu tunne, sest giid tundus olevat pärit nagu mingilt teiselt planeedilt. Niivõrd erinev oli meie arusaam ajast ja täpsusest.

Kiirtoit ei olnud iseenesest halb ja oli täiesti söödav. See koosnes friikartulitest ning saia sees olevates juurviljadest ja vorstist. Kõlab veidi nagu burger, aga täiesti teise ja võõra maitsega. Lasime „burgeri“ kaasa pakkida ning hakkasime transpordivahendit otsima. Lõpuks leidis giid ühe minibussi juhi, kes oli meid nõus sõidutama Unioni Builduings’isse. Veidi üle tunni aja plaanitust hiljem Unioni Buildings’isse jõudes olime rahul, et me lõpuks üldse kohale jõudsime.

Valitsuse hoone oli tõepoolest suur ja ilus, aga suuremat muljet avaldas hoopis Mandela 18 meetri kõrgune kuju ja seda ümbritsev kena park. Oli veidi kahju, et meil aega nappis, sest pargis oleks tahtnud küll rohkem ringi vaadata. Kohe tabas meid aga giidiga seoses uus üllatus ning kogu ebaloogilisus muutus äkki väga loogiliseks. Nimelt ütles giid, et Voortrekkeri monumendi juurde me sõidame edasi sama minibussiga, mitte giidi enda autoga. Saime aru, et meile oldi auto kohta terve aeg valetatud! Kui giid oli jätnud pehmelt öeldes kehva esmamulje, siis peale vale teadasaamist kaotas ta meie silmis igasuguse usaldusväärsuse. Otsustasime, et pöörame kogu asja naljaks ja ei võta kogu seda nonsence’i tõsiselt. Pärast seda otsust muutus ka tuju paremaks ja terve ülejäänud aeg saigi ta üle eesti keeles nalja visatud.

Jätkub…