Prangli, peidetud aare
Prangli on üks veider koht. Enamasti, kui sellest saarest räägitakse, on teemaks jäävangi jäänud saarlased, kes vaid helikopteri abiga mandrile saavad. Kõlab nagu midagi väga kauget, koht maailma äärel. Nõnda polnud ka mina sinna enam teadliku elu jooksul sattunud. Mõtlesin, et küllap kunagi tulevikus.
Prangli on lähedal
Tegelikult on Prangli lähedal, isegi väga lähedal: mandrilt otse üheksa kilomeetrit, Viimsi Leppneeme sadamast väljuv laev peab aga läbima kaheksateist ehk tegema tunnise sõidu, et jõuda saare avamerepoolsel küljel paiknevasse Kelnase sadamasse. Väike on see saar, ühtpidi kuus ja teisipidi kolm-pool kilomeetrit pikk. Täiesti paras sihtkoht väikeseks tuulutamiseks ehk piknikulkäiguks või nädalavahetuse veetmiseks. Pikem olemine on keerukam, eeldab miskit sidet saarlastega ja külaliseksolekut või näiteks maamaja saarel, nagu seda seal üks prominentne kasiinokunn just peabki. Hea sutsti! vabariigi suurima mootorjahiga maakoju spurtida.
Nii nagu Kihnu, Vormsi või Ruhnu toimib ka Prangli täisverelise saarekogukonnana – siin on olemas nii oma kirik, kõrts kui ka kool ning ligi sada aastaringset elanikku. Koolis on õpilasi kümme ning pooled neist on mandrilt pärit raskesti kasvatatavad marakratid, keda saar ja saarlased paratamatu tempokehtestusega inimlikku rutiini suunavad.
Kui laev Vesta end läbi lainete Prangli poole murrab, jääb ühel hetkel paremasse pardasse Keri saar ühes oma ikoonilise tuletorniga. Minu geograafiatajus oli Keri kõvasti kaugemal, oleks teise pea Soome lahe keskele paigutanud.
Sadam paistab
Ühel hetkel hakkab saare sadam paistma ning see vaade ei ole vähem ega rohkem kui tõeline Läänemere idüll: puust kalalaevad, tükki kolm kai ääres püügikorras ja üks maa peal paremaid päevi ootamas; ports paate lisaks, vasakul kõrge saarekallas ning paremal sadamahooned.
Randuval laeval on vastas koer, kes koju tulevat peremeest saba liputades ootab. Meie reisiseltskonda, kümmekonda saarehuvilist, kellest üks on saabunud suisa Austraaliast, ootab kasti sätitud pinkidega veoauto, nagu see Eesti väikesaartel kombeks kipub olema.
Kolm küla
Pranglil on kolm küla – Kelnase, Lääneotsa ja Idaotsa. Nood kulgevad saare selgrooks olevat liivaseljandikku pidi ja jäävad kõik mugavalt ühe nn põhimaantee äärde. See on liivane tee, kus kohati paljastub klikiaegne väärikatest munakatest sillutis. Auto hüppab päris lustakalt, meeleolu lisab ka äkiline sidur, mis iga käiguvahetuse jõulise nõksatusega ära märgib.
Vaatame üle rahvamaja, mis on igav, ent oluline, vihjates oma suurusega heale kolhoosiajale, mil esimees Kuuli juhitud Kirovi kalurikolhoos lisaks leivale ka rammusa pütitäie võid lauale tõi.
Seintel leiduvad pildid sajandi olulisimast päevast, mil president (see kikilipsuga) saart külastas. Tähelepanelik tasuks olla neil, kes suveniire soetada tahavad. Saarel on täiesti olemas armas traditsioonilisi meeneid müüv poekene, ent vaid rahvamajast saab midagi tõepoolest ajalooliselt kohalikku – iseäraliku traditsioonilise Prangli koega kindaid (mitmekihiline rombistruktuur, karmidele tingimustele kohaselt väga soojad).
Hubane muuseum
Järgmiseks vaatamisväärsuseks on muuseum. Hubane, vokiga versioon, ent aega kannatab siin veeta üksjagu. Tutvuda võib näiteks tegusate rannarootsi laevameistrite mälestusega, kellest kuulsaimad sõja eest pagedes oma äri ka Rootsis edukalt edasi pidasid. Täna rootslastest siin väga ei peeta – liiga palju jama omandireformis tagastatud varadega.
Ülevaate saab ka iseäralikust tugevate soome mõjudega eesti keelest, mida saarel läbi aegade on räägitud. Viigri nahkagi saab paitada, vanasti oli ka Pranglil hülgejaht au sees ning hülgelapsed kipuvad nüüdki varakevaditi ringi ukerdama.
Edasi viib tee kiriku juurde ning need, kes oskavad sakraalruumist lugu pidada, leiavad eest ühe Eesti võluvaima väikekiriku. Kes oskab, võib palvega kõigekõrgema poole pöörduda ning paluda, et saare idüll, kus hommikuti mehed merele ja lapsed kooli lähevad, säiliks. Jumala abi ja keskmisest suurema imeta on see kõik vist lähema inimpõlve jooksul kadunud ja asendunud suvilatega.
Lootust veel on
Saarel polnud Eesti kroon ega ole ka tänane euro kuigivõrd hinnas maksevahend. Siin tegutsev paadimeister, kes hunnitut traditsioonilist Prangli hülge- ja kalapaati eistukit mõistab valmistada, ei viitsi seda raha eest teha. Teeb siis, kui tahab või saarerahval (väga) vaja on. Vähemalt ühe eistuki leiate kiriku tagant rannast – kiiluta paat, millele suunakindluse annavad laudise teravad servad ja põhja alla löödud jalused, lamedapoolse põhjaga, nii et seda on mugav nii jääd pidi lükata kui kaldale sikutada. Toimib nagu kelk.
