Pöörane seiklus kolmerattalisel: kaks Eesti venda läbisid tuk-tukiga 12 India osariiki

 (7)

Pöörane seiklus kolmerattalisel: kaks Eesti venda läbisid tuk-tukiga 12 India osariiki
Sini-must-valge tuk-tuk põlvis kohalike tähelepanu.

Oleme kaks venda, kes läbisid tuktukiga iseseisvalt kaksteist India osariiki ja 15 351 kilomeetrit. Tegime kõike ilma kõrvalise abita. Reis algas Bhutani piirialadelt, jätkus lõunas ning jõudis sealt pika kaarega Pakistani piirialadele.

Kolm kuud pidevat eneseületamist ning ohtudega silmitsi seismist seljataga, võime nüüd põnevusega suurele seiklusele tagasi vaadata.

Lubage aga kõigepealt tutvustada India traditsioonilist taksomasinat, mis on laialdaselt tuntud ka tuk-tuki või autorikša nime all. Mullu detsembris asus India teedele üks selline pisikene sinimustvalge trikolooriga kolmerattaline imemasin. Tuk-tuk on ühesilindrilise kahetaktilise mootoriga varustatud kolmerattaline sõiduk, mis eeskätt on mõeldud sõitjateveoks lühikestel distantsidel.

Indias on maailma suuruselt teine teedevõrk, mis hõlmab 4,5 miljonit kilomeetrit teid. Enamik neist on kohutavas seisukorras. Alguses eeldasime, et tuleb sõita umbes 7000–8000 kilomeetrit. Tegelik distants ulatus koguni rohkem kui 15 000 kilomeetrini. Navigeerisime läbi India, toetudes ainult kõige tavapärasematele navigeerimisinstrumentidele ehk kompassile ja kaardile.

Paljutõotav algus

Tuk-tuk andis meile täieliku vabaduse minna ja teha, mida iganes heaks arvasime.

Esimesed päevad teedel olid täis emotsioone ja kogemusi, mida on raske isegi sõnadesse panna. Iga kord, kui tegime peatuse, võis olla enam kui kindel, et mõne minuti möödudes oleme uudishimulike kohalike poolt sisse piiratud. Kõiki huvitas, kes on need kaks tulnukat sinimustvalge tuk-tukiga. Alguses tundus selline tähelepanu hirmutav, kuid kohalike kavatsused meie suhtes olid siiski vaid head.

Perekond ratastel.

Loe veel

Seotud lood:

Tehes peatusi külades ja nähes kohalikku elu, muutus arusaam Indiast täielikult. India on üpris erinev turistibussist vaadatuna või reaalselt läbi iseenda silmade nähtu ja kogetuna. Paljuräägitud India vaesuse kuvand asendus kuvandiga iseseisvatest ja rõõmsatest külaelanikest, kes võtsid meid alati kahel käel vastu.

Meie lähtepunktiks kujunes Assami osariigi pealinn Guwahati ning sihtpunktiks Amritsar Punjabis. Meil ei olnud plaanis tuimalt distantsi läbida, vaid külastada parimaid ja põnevamaid paiku.

Seadsime enda jaoks paika mõned kontrollpunktid, et kinni pidada mingisugusestki reisikavast. Nendeks kohtadeks kujunesid suuremad linnad: Kolkata, Chennai, Mangalore, Mumbai ning ka pealinn New Delhi. Kõik, mis kontrollpunktide vahele jäi, oli täiesti pea ees tundmatusse minek ja improviseerimine.

Võimatu missioon: tuk-tukiga 2500-meetrise mäe otsa

Vedas välja: tuk-tuk 2500 meetri kõrgusel.

Võtsime ette ka üsnagi võimatuna näiva teekonna Darjeelingu mäe piirkonda. Kohalike sõnul polnud tuk-tuk võimeline sinna üles sõitma. Tõestasime aga vastupidist, sõites pisikese tuk-tukiga 2500 meetri kõrgusele. Aega ja tõsist katsumust see küll nõudis, kuid üles me saime. Sealt avanes vaade Himaalaja mäestikule.

India on osariigiti täiesti omamoodi ekstreemne ja ettearvamatu. Sõites läbi pisikese koridori India sisemaale, leidsime end sügaval Lääne-Bengali osariigis. Meie teedele jäi hulk asulaid ja rahulikku maaelu, mis peagi asendus meeleavaldustega. Oli parasjagu 31. detsember ja meie teel olid kohalikud vibude ning kaigastega protestimas valitsusvastaste loosungitega. Tee ära lõigatud, olime sunnitud tagasi pöörduma, et leida alternatiiv üle Gangese jõe.

Selleks kadusime kaugetele eraldatud maateedele, kus kõige lõpuks leidsime pisikese praami, mis sõidutas kolme tunniga üle Gangese jõe. Vahendeid valimata oli see meie jaoks päästerõngas ning nii tuligi ületada püha Ganges. Jalustrabav kogemus oli näha veokeid, hunnikus mootorrattaid ning inimesi pigistatud ühe pisikese praami peale.

Idakallas oli paras väljakutse raskesti läbitavate teede tõttu

Jõudes Orissa osariiki, olime sattunud taas omaette maailma, kus askeldasid veel ürgsed hõimud. Isegi tänapäeval võib Indiast leida selliseid hõime, kes kannavad minimaalselt riideid ja elavad nagu aastatuhandeid tagasi.

Enamik neist inimrühmadest on valitsuse kaitse all ja nende territooriumile sisenemiseks on tarvis eraldi ametlikke lube. Peale selle pidime arvestama riskiga puutuda kokku maoistidega, kuna seda piirkonda tunti ka nn. punase koridorina.

Hoolimata hoiatustest liikusime läbi Araku oru Ida Ghatside madalmäestikku. Suurepärased vaated mägedele ja orgudele juhatasid meid India südamaale.

Teed muutusid seda pöörasemaks, mida enam me sisemaa poole liikusime. Tuleb meelde küladevaheline 75 kilomeetri pikkune teelõik, mille ööpimeduses läbisime 6,5 tunniga. Ärgates järgmisel hommikul külmast kangetena tuktuki tagaistmel, leidsime end tšillipipra põldude vahel. Sõit võis jätkuda edasi Andra Pradeshi pealinna Hydarabadi, millest edasi kulgesime Tamil Nadu pealinna Chennaisse. Olime selleks hetkeks juba terve kuu aega ratastel olnud ning minna jäi veel suurem osa distantsist.

Tuhat aastat pühvlite võidujooksu

Chennaist alustasime oma teed läänekalda poole, sisenedes Lääne-Ghatsidesse läbi Ooty mäekeskuse. Levisid kuulujutud pühvlite võidusõidust, mida tuntakse ka Kambala festivali nime all. See on ligi tuhandeaastane traditsioon, milles kohalikud külaelanikud võtavad omavahel mõõtu.

Kambala pühvliralli.

Peale pikka otsimist suutsime leida pisikese Aikala Bava külakese Karnataka osariigis. Meil oli ajastusega vedanud: jõudsime kohale täpselt avatseremoonia ajaks. Kohapeale oli kogunenud sadu, kui mitte tuhandeid pealtvaatajaid, kes olid valmis oma küla elanikele kaasa elama. Üsna pea võis alata ilma pausideta 24-tunnine võidusõitude jada. Oli omapärane näha, kuidas hullumeelselt röökivad farmerid oma pühvleid mööda soparada taga ajavad!

Väsinuna Goasse turistide paradiisi

Pikk ja väsitav igapäevane sõitmine oli aga lõpuks teinud oma töö. Olime kaotanud korralikult kehakaalu ja võidelnud igasuguste tervisehädadega. Siis mõtlesimegi, et vahelduseks kulub ära turistidele hästi tuntud Goa. Mõeldud-tehtud, jõudsime Goa randade vahele ja süües esimest korda Indias loomaliha, võis tunda end tõesti hästi!

Plaanis oli jääda vaid mõneks päevaks, kuid olude sunnil tuli meil seal peatuda koguni terve nädala. Kahjuks olid India rasked teeolud meie tuk-tukilt tükikese diferentsiaalist ära ampsanud ja terve mootor tuli uuesti üles ehitada. Masinarikke tõttu olime jäänud ajahätta, sest pikk distants üles Amritsari ootas veel ees.

Põnev oli ka suurlinnade liiklus, mis pakkus korralikult närvipinget. Käisime suurimates India linnades, kaasa arvatud 18 miljoni elanikuga Mumbai. Sõit päevasel ajal läbi Mumbai võttis ligi kolm-neli tundi. Kõige meeldejäävam oli turistidele hästi tuntud vaatamisväärsus, maailma suurim käsipesumaja Dhobi Ghati. Otsustasime minna otse pesumajja, kus kohalikud innukalt tutvustasid enda igapäevatööd. Põhivaatamisväärsuste kõrval külastasime ka Aasias tuntud suurimat slummi Dharavi naabruskonnas.

Sõit jätkus aga endiselt põhja poole, kuni võtsime ette kõrvalepõike maailma suurima soolakõrbe The Great Rann of Kutchi suunas. Plaanis oli sõita tuk-tukiga sügavale soolakõrbesse, täielikku isoleeritusse muust maailmast. Raskeks tegi selle asjaolu, et kõrbes jookseb ka India ja Pakistani piir. Need kaks riiki on olnud neli korda sõjas peale iseseisvumist 1947. aastal, mistõttu patrullivad sõjaväelased piirialasid tihedalt. Seega võis arvata, et pika ja sileda soolakõrbe peal sõitmine ei tõotanud tulla väga eraldatud ja üksik reis.

Püüdsime siiski siseneda mööda maanteed, kuid iga kord oli meie teel mõni sõjaväe valvepost ees, kes meid tagasi saatis. Proovisime kõikvõimalikke kaetud teid mööda, kuid tulutult. Jäi üle veel kaks varianti: kas pöörduda tagasi või proovida teelt kõrvale sõita, otse kõrbesse.

Okas tõkestas keset kõrbe tee

Tegimegi kõrvalepõike otse kõrbesse, aga kahjuks lõpetasime nii õnnetult, et loetud meetrid enne tõelist soolakõrbe purunes kolmest rehvist kaks okkaliste kõrbetaimede tõttu. Selleks hetkeks oli päikeseloojang peaaegu käes ning olimegi kõrbesse takerdunud kahe katkise rehvi ning kolme liitri veega.

Meie ümber valitses inimtühi kõrbemaastik - ühelt poolt liiv, teiselt poolt sool. Lähim küla jäi meist ligi viie-kuue kilomeetri kaugusele. Alustasime oma kõrberännakut küla poole, rehvid kaenlas, lootes abi leida. Kohalikud külaelanikud olid muidugi hämmingus, nähes kaht valget meest, rehvid kaenlas kõrbest tulemas ja abi otsimas. Nagu alati, on kõige abivalmimad inimesed just kõige lihtsamad külaelanikud. Leidsime samal õhtul kohaliku mehaaniku, kes rehvid korda tegi. Saime veel pisut enne südaööd liikvele ja sõit võis jätkuda, kuid juba teises suunas.

Selleks hetkeks olime juba kahenädalase teekonna kaugusel oma sihtkohast. Sõitsime läbi Rajastani liivakõrbete kuni Jaisalmerini, kus tegime pöörde Jaipuri ja sealt edasi pealinna New Delhi suunas.

Ajaga võidu kihutades oli meil tarvis jõuda Amritsari. jõudsimegi sikhide pühasse linna Amritsari 25. veebruaril. See tähistas ka meie suure seikluse lõppu.

Amritsar, meie teekonna lõpp-punkt. Õnnelikult kohal.

Salakavalad kiirusemurdjad ja ahned politseinikud

India teedel reisimist vürtsitavad tähistamata kiirusmurdjad ehk "lamavad politseinikud", loomad, tunde kestvad ummikud, kraatrisuurused löökaugud ning ahned politseinikud.

Kõige ebameeldivamad tähistamata kiirusemurdjad pakkusid pidevalt peavalu sõna otseses mõttes. Tihtipeale võis neid leida varju all peidus või otse keset kurvi.

Ka liiklusummikuid võis eest leida kõige süütuma kõrvaltee peal. Eriti just suurlinnadesse sissesõidul võis juhtuda, et tuli terve päev veeta teiste liiklejate piduritulede valguses. Muidugi oli kõik kombineeritud samal ajal ka kraatrisuuruste löökaukudega, mille seest võis leida veel omakorda väiksemaid löökauke. Kõike seda hullumeelsust jälgisid ahned politseinikud, kes olid ootamas oma järgmisi ohvreid, kellelt raha välja nõuda.

Kui kirjeldada, mis tunne on sõita tuktukiga India teedel terve päeva, siis see oli nagu poksimatš – pekstud ja raputatud peale lugematuid löökauke, aplodeerimas kahetaktilise mootori müra.

Pikad sõidupäevad kahetakltilise mootori saatel

Tavaliselt algasid meie päevad teedel tunnike enne päikesetõusu ja lõppesid veidi pärast loojangut. Üldiselt sõitsime ligi kaksteist tundi päevas. Üsna tihti juhtus, et me lihtsalt ei leidnud ühtegi majutuskohta ja sõitu tuli jätkata ka ööpimeduses või leppida tuk-tukis magamisega. Indias on pimedas kõrvalmaanteedel sõita sama hea, kui sõita silmad kinni.

Teed on tavaliselt üle ujutatud veokitega, millest paljud on väga kehvas seisus, puuduvad nii esi- kui ka pidurituled. Kui neil juhtusid tuled küljes olema, oli jälle halb, sest pea 90 protsenti öistest liiklejatest kasutab julmalt kaugtulesid. Pisikeses tuk-tukis pimestatult sõites avaneb võimalus alla ajada jalakäijad ja jalgrattureid, kes samuti kottpimeduses ringi kondavad.

Ka meie ei jäänud puutumata liiklusõnnetustest

Liiklus on Indias tihe ja üksteise vahel sõelumine on täiesti normaalne. Korduvalt juhtus nii, et keegi sõitis kuskil tagant sisse või müksas kõrvalt, lahkudes sündmuskohalt, nagu midagi ei oleks juhtunud. Tõsisematest olukordadest tuleb meelde, kuidas sõitsime teelt välja järsku kraavi, et vältida liiklusõnnetust. Põhjuseks oli liiga hiline pidurdamine, kuna eesoleval veokil puudusid pidurituled. Üsna napilt jäime veel kolmele rattale pidama, aga võinuks kergelt üle katuse rulluda.

Erinevate infoallikate sõnul on Indias aastas rekordiliselt 125 000 liiklusõnnetustest tulenevat surma. Võib ainult oletada, kui palju on üldse õnnetusi ja vigastatuid. Arvestades liiklusolusid ja inimeste sõidustiili, ei pane üldse imestama, miks nii paljud kaotavad oma elu just liikluses.

Õnnetusi kohtas palju.

Väga sagedad on vastassuunas sõitmised, möödasõidud kurvides ja ka punase tulega ristmiku ületamised. Oma teekonnal võisime iga päev näha ühte-kahte liiklusõnnetust. Väga sageli kohtas ülelaaditud veokeid, mis vedasid kordi üle lubatud normi kaalunud koormaid.

Kuidas üldse osta ja omada Indias tuk-tuki?

Tuk-tuki leidmine on Indias äärmiselt lihtne, nagu ka ostmine. Turul on olemas palju erinevaid brände, nii kohalikke kui ka välismaiseid.

Uue masina saab soetada spetsiaalsest tuk-tuki poest. Mõistagi võib osta selle kasutatuna ka kohalike käest. On olemas nii kahe- kui neljataktilisi diisel-, bensiini-, kui ka gaasimootoriga masinaid. Olenevalt sellest, millist mudelit ja brändi osta, algavad uue tuk-tuki hinnad 1,3 lakhist ehk 1960 eurost. Sellele lisanduvad kindlustus ja teemaks ning registreerimistasud.

Tuk-tuki registreerimine oli meie jaoks pikk ja lõputu kadalipp, mis võttis 17 päeva! Iseloomustaks seda kõike ühe lausega: raha paneb igasugused rattad käima!

Meil tuli käia kohaliku transpordikomisjoni esimehe juures, et küsida luba tuk-tuki registreerimiseks. Selle loa ootamine võttis juba nädala, kuna keegi väga ei suvatsenud ennast liigutada. Teiseks tuli meil loa saamiseks tõestada oma India residentsust (proof of address). See oli kõige raskemini täidetav nõue, eriti kui viibid riigis turistiviisaga. Korduvalt öeldi, et me ei saa masinat enda nimele registreerida. Kuid me ei jätnud jonni, kuna olime juba nii kaugele tulnud.

Kõige rahamaiamad ametnikud on aga politseinikud. Meil oli tarvis saada neilt taustakontrolli tõend (clearance report), mille tarvis meile tehti pealiskaudne taustauuring. Nad teadsid aga väga hästi, et oleme lääne inimesed ja meilt võib raha saada. Seega raiskasid nad lõputult meie aega, oodates, et maksaksime neile raha selle eest, et nad oma tööd teeksid.

Kõik see oli alles algus. Pidevalt saadeti meid valedesse ametkondadesse, sest ametkondade omavaheline suhtlus oli olematu. Kõik see tekitas palju segadust ning närvipinget. Eriti raskeks tegi asjaajamise see, et paljud Assami ametnikud kasutavad ikka veel paberit ja pliiatsit, mitte arvuteid. Samas linnas kirja saatmine ühest ametkonnast teise võib võtta päevi. Osariik, kus me üritasime oma pabereid korda saada, oli üldse kõige kehvem paik selleks. Esiteks polnud nende ametnike sõnul mitte ükski välismaalane tuk-tuki iseenda nimele kunagi registreerinud. Seega polnud neil õrna aimugi, kuidas see protseduur peaks välja nägema.

Lõpuks aga saime oma tuk-tuki paberid korda ja tegime läbi seikluse, mida ei kahetse. Sellel polnud mingit kommertseesmärki. Ka mingeid garantiisid ei oma turvalisuse ega ka julgeoleku suhtes ei olnud. Arvestasime võimalusega, et midagi võib täiesti valesti minna. Eelkõige läksime aga otsima seiklust ning selles ei pidanud me pettuma.

Oleme kogu oma seikluse ka videosse võtnud, võite meid leida veebilehelt www.TheForeignChallenge.com.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP