Petserimaa väike ime

 (1)

Petserimaa väike ime
Silvia Pärmann

Mõned rasked piisad kukkusid madalast hallist taevast, justkui oleks keegi kusagil meie saatust ette aimates paar pisarat poetanud, kui me mööda Vereteed Petseri kloostri peaväljaku äärsete kirikute poole tormasime.
“Viimased inimesed lubame koobastesse kell 16,” kandis tuul meieni kloostri väravas seisnud ja aeglaselt-aeglaselt kassipoega silitanud munga rahulikud sõnad, nagu oleks meie käsutuses kogu maailma aeg.
Tegelikult oli meil vaid kaks minutit, et jõuda ühest kirikuseinast avaneva ukseni, mille kohal kiri: “Sissekäik Jumala poolt loodud koobastesse”.

Selle ukse tagant algab kauni ja kõrge Petseri kloostri kõige madalam ja salapärasem osa – lõputu käikudelabürint, kus tuleb liikuda küünlavalgel ja kuhu on maetud üle 10 000 inimese.

Õigeusklikele püha paik, mida rännatakse vaatama sadade kilomeetrite tagant; paganatele lihtsalt huvitav ja lummav käik teise maailma ja kommetesse, kuhu pääseb vaid kohaliku giidiga ning kuhu tavalisi turismigruppe ei lasta.

“Kõik, rohkem ma endaga kaasa võtta ei saa,” peatas selle päeva viimaste ränduritega käikude uksel küünlaid jaganud mustas rüüs munk leebelt meie tee. Teda ei huvitanud, kui pikk reis meil selja taga oli, et juba järgmisel päeval pidime olema hoopis mujal. Kusagilt ei lehvinud kohale mõnda mustas mungarüüs muidu nii abivalmist munka, ei mingit päästeinglit, ei mingit deus ex machinat. Pühade meeste garderoobis mustade rüüde kõrval valgeid inglitiibu ei ripu.

6JP16FEB07A14 foto: jaanus piirsalu
Seotud lood:

Ivan Julma veel julmem tegu
Petseri Kloostri ajalukku meie väike tragöödia sellel teel kloostri sissekäigust kirikuni muidu ei lähe, see tee oli näinud palju suuremat ülekohut.
1570. aasta saabus kloostrisse vägev tsaar Ivan Julm isiklikult, ei tea, kas teda lummas ka maa-alune elu või miski muu. Jooksma ta mõistagi ei piedanud, temale läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Kuid selle asemel, et vastata lahketele tervitussõnadele, haaras valitseja mõõga ja raius tal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut, sai aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla Uspenski kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu Ivan Groznõi kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellst ajast peale Vereteeks. Tsaar Ivan kahetses oma järelemõtlematut tegu kogu elu vältel ning saatis Petseri kloostrile palju kinke.

Loe veel

Faks pühale isale
Veel paar vihmapiiska kukus, kui Peetri kinke täis majade vahelt trüüstitu Petseri küla tänavale astudes kassiga mungast mööda lonkisime.
Meie kiire väljailmumine lubas küsimatagi aimata, kuidas meil läks.
“Teil tuleb ikkagi faks saata ja asi kokku leppida,” õpetas ta meid.
Veerand tundi hiljem lahkusime kloostri kümne meetri kõrguste ja 2,5 meetri paksuste müüride vahel särades nagu Jumalasünnitaja Kaitsmise kiriku tornikulpid, näpus faksinumber ja konspekt, kuidas kloostri juhi arhimadriit Tihhoni poole faksis pöörduda. Meil kellelgi polnud küll õrnematki mälestust, kuidas faksi saatmine käis ja kuidas seda Venemaal üldse korraldada – aga meie viisad kehtisid veel nädala ning kõik tundus võimalik.

Kuus päeva hiljem, pärast pikki arutelusid venekeelse faksi koostamise üle ja seiklusi selle saatmisel, olime Petseri kloostris tagasi, tormates minut enne kella nelja mööda Vereteed kloostri peaväljaku äärde. Mustas rüüs munk, käsi ukselingil, seisis rahvasummas ja tõdes rahulikult: “Ja teie olete siis grupp Eestist. Nüüd on kõik koos, võime minna.”

6JP16FEB07A8 foto: jaanus piirsalu

Maa-alused
Kloostri all kulgevad looduslikud, hiljem suuremaks kaevatud koopad tunduvad küll lõputud, ent tegelikult on valgustamata kitsaste käikude rägastiku kogupikkus vaid 200 meetrit.
Sinna on maetud munki juba sajandeid – jahedates koobastes seisavad üksteise otsas kirstude virnad, alumised juba lääpas ja lagunemas. Tähtsamad mehed kloostri ajaloos on maetud eraldi koobastesse, nende haudu tähistavad plaadid seintes ning viirukiga nende ees peatuvad pühad isad, kes madalal lauluhäälel rahu ja õnnistust paluvad.
Ehkki käikusid tundmata on eksimine imelihtne, on maa-alune elu kloostris turvatunnet sisendav ja üllatavalt elav. Ehkki ekskursioonile pääseb käikudesse vaid piiratud arv inimesi, käivad mungad ise lahkunutele austust avaldamas, kogu aeg on kusagilt kuulda kellegi lauluhäält, näha kauget valguskuma, tunda viiruki lõhna.
Seda on hea teada, sest hanerivis liikuv rühm võib laguda lihtsalt, kui kellelgi kustub küünal - tekib väike peatus, aga sellest juba piisab, et tule uuesti süttides oleks ees vaid igale poole hargnevad käigud. Muidugi nii ka läks.
Meid lõpuks maa peale tagasi juhatanud munk liikus käikudes aga ilma küünlata ning nii enesekindlalt ja kiirelt, nagu oleks need maailma kõige paremini valgustatud ja tähistatud linnatänavad.

Pole kuigi üllatav, et 2008. aastal, kui Venemaa valis oma seitset imet, jõudis Petseri klooster hääletusel teisele kohale.

Silvia Pärmann

Petseri klooster

Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster, samast ajast paikneb seal ka Jumalaema Uinumise peakirik, mille praegune fassaad on päri 18. sajandist.
Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi kohalik talumees juba 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli munk Markus, kelle eelnev elukäik Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. Nende koobaste järgi (vana slaavi keeles — petšorõ) saigi hiljem linn oma nimetuse — Petšorõ, eesti keeles Petseri.
www.pskovo-pechersky-monastery.ru

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare