Jerevanis olin selleks, et osaleda ARARAT Speakers Nightil, mille külaliseks oli John Malkovich. Mõistagi tegi ka tema tiiru brändimuuseumis. Degusteerimiseks pakuti talle 30aastast brändit.

Seda brändi (või peaks ütlema, brändibrändi?!) ei saa Armeeniaga seoses kuidagi kahe silma vahele jätta. Ararati muuseum on ka koht, mida kõigile väliskülalistele näidatakse. Nagu juba mainitud Jerevanis etenduse andnud John Malkovich, eelmisel aastal võis seal ringi patseerimas näha George Clooney’t, erinevate riikide presidentidel on muuseumis suisa omanimelised brändivaadid. Ka Eesti on seal esindatud. Nimelt kannab üks vaatidest Arnold Rüütli nime ja allkirja.

Muuseum asub Jerevani brändikompanii hoones, kust muide on üsna võimas vaade Hradzani jõele. Muuseumis korraldatakse ekskursioone ja degusteerimisi seitse päeva nädalas, giidid on valmis rääkima nii armeenia, vene, inglise, prantsuse kui saksa keeles.

Nii käisin seal minagi ja etteruttavalt võin öelda, et brändi ka degusteerimata ei jäänud. Joogimekkimine oli küll muuseumiekskursiooni viimaseks osaks, eelnes põhjalik ringkäik. Aeg: hommik. Lõhnade ja maitsete jaoks teadupärast ideaalne aeg — meeled on erksad.

Turistidele avatud muuseum on üsna võluv vaatamisväärsus nii seest kui väljast. Meile näidatakse vaate, mille eluiga on 70-80 aastat ja selgitatakse vaatide käsitööna valmistamise protsessi. Seda, kuidas latid röstimise teel painutatakse. Tule tegemiseks kasutatakse muide oma elu juba õilsalt lõpuni elanud vaate. Muuseumis on ka nii-öelda rahuvaat aastast 2001, mis avatakse väidevalt siis, kui Mägi-Karabahhi konflikt on lahendatud. „See on ainus vaat, mille loodame avada võimalikult kiiresti,“ ütleb teejuht.

Vanimad brändid on aastast 1902. Need on seitsmeaastased. Brändi, vastupidiselt veinile, ei arene pudelis edasi, seega vanus on alati määratud selle järgi, millal jook pudelisse saab pandud. Ja veel. Vastupidiselt veinile hoitakse brändipudeleid vertikaalses asendis, sest nende korkidel ei tohiks joogiga kokkupuudet tekkida.

Nagu enamik maitsetele ehk kvaliteedile, mitte kogusele ehk kvantiteedile orienteeritud alkoholitootjaid, edastab ka ARARAT sõnumit, et alkoholi tuleb ikka mõistlikult tarbida. Eks siin on poolt- ja vastulausete kohti olemas. Alkoholitootja on ju ikkagi alkoholitootja ja tahab oma toodangut müüa. Aga kui ma mõtlen ka kampaaniale, kus kutsuti jooma poole vähem, siis tundus see igal juhul mõistlikum, kui ükskõik milline versioon kuivast seadusest. Teame ju ajaloost küll, kuidas sellega läinud on.

Mõistliku alkoholitarbimise meelespea mõttes on muuseumi seinal ka üks üsna jõle puitkuju. Selle ajalugu on umbes selline, et elas-oli kord tammepuu, mille all noored ikka piknikku pidamas käia tavatsesid. Selliste istumiste lõpus kallati pisut brändit alati ka puu juurtele. Puu vastu peab ju viisakas olema. Ühel kaunil (või mitte nii kaunil, vähemasti vaese puu seisukohast) ööl lõi aga välk tamme maha. Muuhulgas sündiski selle tulemusena monstrumi nägu meenutav puidutükk. Seda nikerdati veel enam koletise sarnaseks ja nüüd tuletabki see muuseumi seinal külastajatele meelde, et olge paid ja ärge üle jooge, muidu muutute ka selliseks.

Muuseumi õhk on aga „ingleid täis“. Nii nimetatakse üle ruumide heljuvat brändiaroomi.

Pärast kogu brändiilu vaatamist asume seda maitsma. Degusteerimiseks soovitatakse klaas võtta vasakusse kätte, siis on lähemal südamele. Proovime 10aastast Aktamari, San Franciscos kuldmedali võitnud brändit, 20aastast brändit (de vin, superpremium) ja 50% alkoholisisaldusega Jalta konverentsi jaoks vamistatud brändit. Nüüd tahaks muidugi lisada siia põhjaliku brändikirjelduse, aga jätan kirjutamata. Peamiselt seepärast, et no vot ei oska. Aga maitset nautida oskan küll.