Palverännak Aberdaroni ja Bardsey Saarele



Palverännak Aberdaroni ja Bardsey Saarele
1000 elanikuga Aberdaroni küla.autori foto

Keskajal võrdsustati kolm palverännakut Bardsey saarele ühe palverännakuga pühasse Roomasse, sest legendi järgi on saarele maetud 20 000 keldi pühakut.

Hommikul toob punane ja pooltühi buss meid Tudweiliogi poolsaare looderannikule. Poes täiendame päevavarusid – on teada, et teel pole ühtegi asustatud kohta, seega pole lootustki ei kohvile ega ka kartust saada pettumuse osaliseks.

Võtame suuna lõunasse ja üritame sel päeval jõuda poolsaare läänetippu. Ega meie teekonnal esialgu midagi erilist ei juhtugi, puhub nii tugev tuul, et lõunapausi ajal lendab vesi kosest vastupidiselt langusele otse õhku, päikesepaistel tekivad otse meie võileiva kohal aga minivikerkaared.

Läheme edasi ja teel jätame selja taha mõned üksikud talud. Farmeritel on tegemist: varakevadel on lammastel tallede ilmaletoomise aeg.

Hilisel pärastlõunal jõuamegi poolsaare tippu, 1000 elanikuga Aberdaronisse. Valgete majade kobar, mille vahelt voolab läbi Daroni jõgi, moodustabki küla.

Kõik tundub selles tänu keskaegsetele palveränduritele tekkinud külas kuidagi eriline ja pühalik. Rannal päikeseloojangut vaadates tundub, et miski siin maailmas ei lähe enam korda, ongi maa lõpp. Olen oma varasematest käikudest Lleyn’i poolsaarele kogenud, et kui ütled kellelegi, et käisid Aberdaronis, tekib vastasvestleja näole eriline ilme: aa, sa olid selles maailmalõpu-külas, kas jõudsid ka Bardsey’le?

Seotud lood:

Siin lõpeb maantee ja ees on vaid lained ning merest kõrguv saar, palverännakute sihtkoht Bardsey.

Legendaarne Ynys Enlli

Lleyni poolsaare tipust 3 kilomeetrit eemal Iiri meres üle Bardsey Väina asubki samanimeline legendaarne Bardsey Saar, kohalikus keeles Ynys Enlli, mis eesti keeles tähendab Hoovuste Saart.

Bardsey on püha paik. Legendi järgi on saarele maetud 20 000 keldi pühakut. Mine võta kinni, kas neid just nii palju saab olla, aga mõned ehk ikka. Omal ajal arvati, et piisab ühe pühaku matmispaigast, et sellesse kohta palverännak teha, kuid 20 tuhat? Keskajal võrdsustati kolm palverännakut Bardsey’le ühe palverännakuga pühasse Roomasse. Oleneb, kust alustada, kuid tänapäeval on odavam käia Roomas kui läbi Kesk-Inglismaa liiklusummikute trügida Lleyni tippu ja siis pidada sidet paadimehega: kas homne ilm on ikka piisavalt soodne, et võtta ette teekond saarele?

Legendi järgi on Bardsey saarele maetud 20 000 kelti pühakut. autori foto

Oma eelmisel Lleyni käigul mul vedas ja olen oma jala pühal Bardsey’l maha pannud.

Loe veel

Saarel on 12. sajandi kloostrikiriku varemed, farm, tuletorn, matkarada ja mõned püsielanikud. Talvel liigub saare ja suure maa vahel hädaabi-helikopter. Vaatamata ettearvamatutele ilmaoludele ja eraldatusele muust maailmast vastas 2000. aastal Bardsey saare Trusti poolt korraldatud konkursile saarevahi leidmiseks 1100 inimest. Valiku tegemine oli võimatu ja Bardsey usaldati Kuningliku Linnukaitse Ühingu hoole alla. Saarel on loodusreservaat ja säilitatakse võimalikult palju looduslikke kooslusi, kultuurtaimedest kasvatatakse kaera, naerist ja kaalikat, peetakse kitsi, hanesid, parte, kanu, lambaid ja Walesi tõugu musta veist.

Turismikirjanduses rõhutatakse, et Bardsey on töötav saar, mitte turismiatraktsioon. Suvekuudel, kui ilm lubab, väljub mootorpaat Aberdaroni lähedalt Port Meudwy pisikesest sadamast hommikul kell 9. Reis kestab 15 minutit ja saarel saab olla 3-4 tundi. Rahakotti tuleb kergendada 30 naelsterlingi võrra.

Ei, Bardsey’le meie seekord siiski ei jõua, pole lootustki: aastaaeg on selleks liiga varane. Bardsey asemel vaatame ringi Aberdaronis. Aberdaron hoiab enda käes huvitavat rekordit: Inglismaa ja Walesi kõige kaugem linn-küla tüüpi asustatud punkt lähimast raudteejaamast.

Kuna Pwllheli raudteejaama on vaid 13 miili (~20 kilomeetrit), siis annab see tunnistust sellest, kui tihedaks ehitati 19. sajandil Ühendkuningriigi raudteevõrk. Kuid Walesi ja Inglismaa rekordit suudab lüüa Šotimaa. Päeva viimases bussis, mis veereb suure ringiga läbi kohalike külade tagasi Pwllheli poole, oleme me ainsad reisijad.

Järgmisel hommikul kordame oma bussireisi vastupidises suunas. Aberdaroni hoiavad liikumises ja turismikaardil kaks hotelli, paar pisikest poodi ja kohvik-restoran Gegin Fach.

Gegin Fach – Väike Köök – on tüüpiline 14. sajandi madal ja pisut viltune kivimaja. Siin sõid palverändurid viimase kõhutäie enne suundumist ettearvamatule ja tormisele merele lootusega jõuda Bardsey’le. Gegin Fach’is saab ka praegu keha kinnitada, kuid vaid hooajal – taas oleme siin liiga vara. Mäletan päikeselist suvepäeva kümne aasta eest, mil nautisin Gegin Fach’is pärastlõunast tassi teed. Külaservas on plekist majas avatud pagaritöökoda, letil ootavad ahjusoe leib ja värsked koogid – ei, me ei lahku siit kehvemini kui 14. sajandi palverändurid!

Aberdaroni püha Hywyn’i kirikus on näitus kohalikust ajaloost. Aastal 1405 kirjutas Walesi prints Owain Glyndwr siin alla Walesi iseseisvusdeklaratsioonile. See on dokument, mida Inglise valitsus pole siiamaani tunnistanud. Aberdaronis pidas aastaid jutlusi anglo-walesi poeet R. S .Thomas, kes on mõned aastakümned tagasi värssidesse valanud mõtte: iga mägi ja jõgi, iga farm ja teerada annab maailmale teada, et maastik Walesis on midagi erilist... Ja tõepoolest poeedil on õigus – see eriline saadab meid Lleynil oldud viie päeva jooksul. Tegelikult pole see eriline tunne mind päriselt jätnud kahekümne Walesis elatud aasta jooksul.

On käes keskhommik, kui jätame Aberdaroni seljataha ja rühime taas ülesmäge. Külaservas tuleb vastu üksik jalgrattur ja peagi jätame seljataha viimasedki Aberdaroni valgeksvõõbatud kivimajad ning oleme tuultele avatud maastikul. Paistab päike, kuid tuul on endiselt jäine, nii et müts taas üle kõrvade ja jopekrae üles! Rannik on täis vanu asula- ja matmiskohti, suurim varajaste keltide asula on leitud Abedaroni lähedalt Castell Odo muistsest asulapaigast. On teada, et elu käis siin 4. sajandil enne Kristust. Siin-seal on näha teisigi asulapaiku ja kividest laotud ringe, mis on tummad tunnistajad varajasest inimtegevusest.

Möödume Plas Y Rhiw mõisamajast. Keskaegses kompleksis elasid kolm rikast vanatüdrukut - rahakat õde, kes eelmise sajandi keskel restaureerisid tühjalt seisnud maja. Praegu hoiab sellel suurepärasel ehitusel ja ornamentaalselt kujundatud aial silma peal National Trust. Kohe selgitan – National Trust on üleriigiline organisatsioon, mis restaureerib ja hoiab külastajatele lahti ajaloolise väärtusega ehitusi, aedasid, parke, mis muidu vajuksid unustuse hõlma. Vahel hooldab Trust ka randasid ka autoparklaid. Vaatame ringi Plas Y Rhiw’ varakevadises aias, maja on sule¬tud: vara veel.

Lõunaks on tuul pisut vaibunud ja peame piknikku avatud rannal – oleme jõudnud Porth Neigwl’i, ehk Hell’s Mouth’i, ehk Põrgu Suhu. Sellel “põrgul” on küll väga lai suu – peene liivaga rannariba on oma 5 kilomeetrit pikk. Porth Neigwl on kogu Ühendkuningriigi suurim avatud liivarand, olles paradiis surfajatele, veesuusatajatele ja mis iga¬nes veespordi harrastajatele. Näeme vaid paari üksikut koeraga jalutajat. Suvel pidavat siin peatuma koguni jäätisemüü¬ja oma furgooniga – tüüpiline ärimees Briti randades. Meie võime jäätisest vaid unistada, selle asemel kergendame selja¬kotti karbi sardiinide võrra ja naudime Aberdaronist kaasatoodud kooki. Kulub enam kui tund, et jalutada üle tühja ranna, meri on madalaseisus, kuid tõusva veega tuleb olla ettevaatlik, ka praegu valgub meie jalajälgedesse silmapilkselt vesi. Kauguses, maa ja mere piiril, valendab üksik puri...

Inglise küla – Abersoch

Järgime tähistatud matkarada ja liigume üle põldude. Peagi vaateväljale ilmuv Abersoch on inglise “saareke” keldi maastikul. 1000 elanikuga Abersoch on asustatud inglise golfimängijate, surfajate ja purjetajate poolt. Suvel keeb siin vilgas elu, kuid sügisel–talvel jääb Abersoch tühjaks. Kuigi küla püsielanikkond on valdavalt walesikeelne, on kakskeelsed sildid ja avalik informatsioon asendunud vaid ingliskeelsega. Soch’i jõe suudmesse tekkinud küla oli rannikule iseloomulikult kalurite ja meresõitjate päralt, pisut kaugemal hariti põldu. Ajad on drastiliselt muutunud ja jõuame pimeda hakul restoranide, kohvikute, hotellide ja kaubanduse džunglisse. Pwllheli poole minevat bussi oodates ilmub pimedusest võimas džiip, pargitakse laia kaarega otse bussipeatuses ja kogukas ärimees ning tema blond kaaslane suunduvad iseteadlikult üle tänava pubisse. Pole midagi uut siin päikese all...

Lisaks džiibile on neil kindlasti ka jaht sadamas ootamas.

Siin-seal on säilinud veel mõned vanad traditsioonilised kalurite elamud, kuid domineerivad rikkurite villad ja sadama on hõivanud miljonijahid. Järgmisel hommikul saame hoopis suurema šoki osaliseks – Abersochist tagasi Pwllheli poole matkates möödume tohutu suurest suvilate kogumist, algul uhkemad, kuid mida edasi, seda tagasihoidlikumaks inglase “teine kodu” Walesis muutub. Kohalikud farmerid on läinud kergema vastupanu teed – lihtsam on olnud maatükk arendajale müüa kui põllupidamisega vaeva näha. Nii on mõelnud mitmedki ja sedasi need hingetud “teise kodu” põllupealsed asualad ongi tekkinud.

Vaatamata tsivilisatsioonile jääme Abersochis järgmisel hommikul taas ilma kohvita – enne kell 11 keegi uksi ei ava, vähemalt märtsikuus mitte. Taas oleme liiga vara, nii kellaajaliselt kui aastaajaliselt... Marssinud läbi suvilate kogumi, oleme järgmisel suurel ja tühjal rannaribal. Suvilatekogum andis taas ainet mõtlemiseks: polegi midagi imestada, et Inglismaa ülerahvastatud keskmaakondade inimesed otsivad Põhja-Walesis rahu ja avarust, seda jagub siin ohtralt. On küll huvitav, kuid kas tahaksin pidevalt siin tuultele avatud rannikul olla? Vist mitte.

Plas Glyn Y Weddw galerii on koduks Walesi kaasaegsele kunstile, siin peetakse töötubasid, viiakse läbi kontserte ja loenguid. Foto erakogust

Saanud üle põllumajade-šokist, jõuame peagi järgmisesse külasse – Llanbedrogi. Küla on nime saanud 6. sajandi keldi pühaku püha Peeri (Petroc) järgi. Möödume kunagisest Llanbedrog’i graniidikaevandusest. Loteriirahaga on enam kui 60 aastat tühjalt seisnud kaevandus korda tehtud ja praegu jalutame hoopis läbi kevadlilli täis metsapargi. Trepp viib mäest alla rannikule ja sealt see paistabki – Plas Glyn Y Weddw Kunstigalerii. Gooti stiilis häärberi ees olev tahvel teatab lootusrikkalt ka kohviku lahtiolekust. Plas Glyn Y Weddw galerii on koduks Walesi kaasaegsele kunstile, siin peetakse töötubasid, viiakse läbi kontserte ja loenguid. Võtame jalast porised matkasaapad, uitame läbi saalide, majesteetlike ja laiade koridoride ning treppide. Kohvikus saame taas pettumuse osaliseks – elekter on pooles majas läinud ja kohvimasin ei tööta! Vot nii, kohe üldse ei vea!

Pärast piknikku majaesisel platsil võtame taas suuna Pwllhelile – seekord me ei oota sinnaminevat bussi, vaid astume jala. Kuidagi kiiresti hakkabki paistma Pwllheli lõunapoolne rand, värvilised majad ja jahid sadamas. Meie sinine Vauxhall seisab nukras üksinduses reedepärastlõunasel sadamakail ajal, mil kohalikud tõttavad koju, varakevadised nädalalõpuveetjad aga pole veel saabunud. Käitume ka kui kohalikud: vahetame matkakäimad botaste vastu ja ütleme linnale nägemist, järgmise korrani! Lahkume siit mõttega kindlasti tagasi tulla sellele tuulisele, kuid müstilisele poolsaarele.

Kust tuli nimi Porthmadog?

Koju minna on veel liiga vara – teeme peatuse Lleyni lõunapoolsemas väravas – pisut enam kui 4000 elanikuga Portmadog’is. Vaieldakse linna nime ja tekkeloo üle – väidetavalt sai tollane küla nime 12. sajandi Walesi prints Madogi järgi. Aastal 1167 seilas Madog laevatäie sõpradega Ameerikasse. Väidetavalt ta sinna ka jõudis ja aasta – paar hiljem olevat teele läinud teinegi laevatäis waleslasi. Sajandeid hiljem on walesi ajaloo entusiastid käinud kaasmaalaste jälgi otsimas ja Mississippi jõe suudmealal olevatki leitud veidrat keelt kõnelevad hõimud. Madogi tegemiste ja teelemineku kohta dokumente pole, see annab jõudu fantaasialennule ja ainet waleslastele olla uhke oma printsi ettevõtlikkuse ja avastusretke üle.

Portmadogi linna nime saamisloo üle vaieldakse tänaseni. autori foto

Uuemal ajal, kaks sajandit tagasi, pani Porthmadogi kui linna kindlamalt kaardile tollane insener, ärimees ja arendaja William Madocks (juhuse tahtel sarnased nimed, kas pole?). Madocks võttis merelt maad, muutis kohalike jõgede suunda, ehitas sadama ja terve uue linnaosa – Tremadog (Madocks’i linn). Siit ka teine versioon linna nime tekkeloole. Plaan oli muuta Porthmadog-Tremadog oluliseks peatuspunktiks tollasel teekonnal Londonist Iirimaale. Mingil määral plaan ka toimis, kuid pigem Porthmadog sai 19.sajandil tuntuks sadamana, kust veeti välja katusekive, mis toodi kohale ümbruskonna kaevandustest.

Varustatud ajaloo pagasiga leiame veel hilise lahtioleva kohviku, kuigi Ühendkuningriigis on kalduvus teemajad ja kohvipoed kella 4–5 paiku sulgeda. Uurime kaarti ja ütleme lõplikult head aega ja nägemist Lleyn’ile.

Lleyn’i poolsaarelt, Cricceith’i lähedalt on pärit Briti 20. sajandi alguse suurim poliitik ja riigi Esimese Maailmasõja aegne peaminister David Lloyd George, sotsiaalreformidele ja pensionisüsteemile alusepanija.

Jaa, sellel tagasihoidlikuna näival maanurgal on palju pakkuda – ajalugu, keelt, kultuuri, matkaradu ja randu... Nagu alati – aega on vähe, kuid mis peamine – ilm on meid vaatamata tugevale tuulele siiski varakevadiselt hellitanud!

Lleyn, Wales, märts–aprill 2012

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare