Hispaania lõunatipu lähedal Andaluusias, mis oli populaarne nii kreeklaste kui roomlaste ajal, on kokku 97 väiksemat ja suuremat linna. Bermeja, Malaga, Blanquilla ja Almijara mäeahelikest avaneb vaade alla orgudesse, mis ulatuvad mereranda. Üks sügavam ja rohelisem org on siin Sotogrande, mille serval vilgub öösiti palju tulesid: see org lõpeb Gibraltariga, mis 1713. aasta rahulepingu järgi kuulub "igaveseks" Briti krooni omandusse.

Kohalikud inglaste võimu ülemäära ei armasta, kuna see "tekitab liiga palju seaduseid". Tõsi, kuid ka hispaanlastele meeldivad seadused ja nad ei soovi elada anarhias nagu kodusõja ajal.

Siinkirjutajal mõlkusid Andaluusiasse minnes meeles Kolumbuse sõnad: "Õhk oli leebe ja värskendav nagu aprillihommikul Andaluusias, puudusid ainult ööbikud."

Tõsi, ööbikuid ma ei kuulnud, need olid juba kolinud edela poole. Mahedatel hommikutel hõikas kumedalt hüübitaoline lind ja Vahemere rannas tatsas midagi ütlemata pikanokaline põldvutilaadne. Ta ei tarvitanud pakutavat saiatoodet, ta lihtsalt vahtis rahulikult istuvat inimest ja lõpuks ka "rääkis" midagi. Pika, kitsa, äärmiselt terava nokaga, järelikult putukasööja, oletasin.

Hiljem linnupilte võrreldes olen jõudnud arusaamisele, et see võis olla ka Andaluusia vöötledik, väljasureva liigi uhke esindaja. Ja võib-olla polnudki siis kõige targem tegu talle maitsvat puru visata, kuid ma tegin seda nii vähe, lausa sümboolselt, näpuotsaga. Lähed Hispaaniasse ja just sinuga hakkab kõnelema see nii haruldane tegelane!

Marbella rand.

Gibraltarist ida poole jäävad Marbella, Mijas, Fuengirola ja lõpuks suur provintsipealinn Málaga. Eesti telesaadete põhjal on mingist ajast jäänud Marbellast ettekujutus kui õudsest maffiapesast, kus hõlptulu otsivad eestlased autosid sodiks sõidavad. Tegelikkuses ollakse seal Marbellas elavatest eestlastest väga vähe kuulnud, rohkem teatakse soomlastest ja venelastest ning esimesi on seal vihmasematel sügistel tulnud suve otsima kuni 30 000.

Neil on seal oma ühiskond: arstid, advokaadid, ilusalongid, erilised poed, kust saab soome toitu, peod ja isegi ajaleht Fuengirola.fi.

Ühes viimases uudises nimetati kohalikku soomlaste diasporaad hellitlevalt Suomelaks, kuid väga tihti seda ei tarvitata. See lõhnaks siis selle järgi, nagu oleks soomlastel Hispaanias oma asumaa. Soome pensionär kolib vanaduspensioni saamise ajaks jalust ära Päikeserannikule. Noored teevad aga põhjamaises keskkonnas kõvasti tööd, asutavad uue põlvkonna ärisid ja internetifirmasid. Mõned internetifirmad teevad ka juba tööd Päikeserannikult, sest asukoht pole oluline.

Hispaanlasi on aga tööpäevadel ringi jalutamas vähe. Pikkade keppidega jalutavad hallipäised mehed ja naised Inglismaalt ja Saksamaalt, Soomest ja mõnest muustki rikkast riigist. Oma asukohamaale truuks jäädes söövad nad lõunat oma kallihinnalises rahvusrestoranis.

Calahonda.

Hiinlastel ja venelastel näikse olevat vähem raha kulutada ja nendele mõeldud restoranid on tühjemad. Soomlased kogunevad oma restoranis, suvituslinnas Calahondas. Seal pistavad naised pead kokku ja arutavad viimaseid külauudiseid, mehed võtavad õlut ette ja vaatavad vutti või vormelit. Kõneldakse ka sellest, kes keda golfis võitis.

Andaluuslaste huvid on veidi teisemad ja ühes nende baaris nägin ma kõiki jälgimas teleshow'd, kus lihaselised mehed tõstsid raskeid kuubikuid. Andaluusia poisid tõstavad samuti rauda ja istuvad siis õhtul rolleri selga. Mootorratturi rõivastus on moes. Ja nähes naist autoroolis liikluseeskirjade vastu patustamas, võib päikeseranniku macho hirmuäratava signaalitamise saatel patustaja poole mitu korda keskmist näppu tõsta — auto või rolleri juhtimine pole mitte ainult sõit, vaid ka elav näitlemine.

Päikeseranniku tüdrukud on tõsised, neid ei kuule avalikes kohtades eriti valjult naeru lõkerdamas. Mijases kohtasin neid väga vähe, nad töötavad pigem poodides, olles tavaliselt perfektselt inglise keelt kõnelevad teenindajad. Inglise keel on siin moes ja Málagas asub ka suur inglise kool.

Mijas.

Mijas on armas linnake, mis koondunud Püha Neitsi kiriku ümber. Siin võtab meid vastu ajaloo asjatundja Seppo Larste. Kõneleb sellest, et keskajal elasid siin eri konfessioonid rahulikult kõrvuti: juutidel olid oma linnad ja mauridel omad. Oli roheline ja omaette hoidev Granada emiraat, milles särasid linnad Gibraltar (mauri keeles "Tariqi mägi"), Málaga (ar. malah — "sool"), Tarifa, Motril ja Almeira. Enamuses olid muslimid. 1487. aastal rekonkista käigus hõivasid piirkonna katoliiklikud monarhid ja see oli suure Hispaania impeeriumi algusaeg.

Kõik teiseusulised müüdi orjadeks, mõned võtsid omaks ristiusu ja mõned põgenesid Pühale maale.

Kui praegu on kombeks kõnelda sellest, millist halba islamikogukonnad Euroopale teevad, siis Mijase mägioja kaldal tuleb kindlasti meelde see, mida halba on omakorda Euroopa kristlik tuumik-kultuur teinud nendele kogukondadele. Nagu rõhutas Sartre, võib kättemaksu tund olla saabunud.

Málagas pakutava kauba hulgas domineerivadki suure Hispaania kultuuriruumi kangelased ja antikangelased. Nägin kotti Ladina-Ameerika võitleja Ernesto Che Guevara portreega. Vasakpoolne hidalgo oli tardunud oma klassikalisse poosi musta bareti all. Erinevalt Mart Laarist soovitan ma osta kaupa, mille peal "Che" kaugusse vaatav poos. See pilt levis 1968. aastal Pariisi tudengirahutustes ikonograafilisena ja tähendab "keelata keelamine". Põlastada maailmakultuuri popiidoli nägu oleks kitsarinnaline.

Võimas NATO radar Mijase mägedes tuletab meelde selle paiga mereajalugu. Radar vaatab merele kohast, kust saab kontrollida Gibraltari väina ja Vahemere loodeosa.

See tuletab ka meelde, et klassikalisel antiikajastul nimetati Gibraltari‒Ceuta nurka Heraklese sammasteks. Nendest mööda avarale Atlandile purjetamine oli tõeline Heraklese vägitöö ettevõtmine.

Öösel aga tuleb vihmasagar. Lähen rõdule, vaatan väina ja mõtisklen, et see raamatulik pilt oleks kunagi ammu tundunud väga tähtis. Meie maja rõdu on üks selliseid kohti, kust paistab suur osa päikeserannikut ja Vahemere sopikest. 2500 aastat tagasi startis siit kartaagolane Hanno Meresõitja, kes oleks tahtnud kohtuda Kameruni kuningaga ja viia talle kingituseks kolm kartaago tantsutüdrukut. Ja nende mälestuseks ongi kirjutatud see vanamoodne reisilugu.