Ootamatu vastuvõtt Ukrainas, Kiiev ning ekspresidendi „tagasihoidlik“ eluase

 (2)
Ukraina
UkrainaFoto: Kadri Org

Meie eelnevad teadmised Ukraina kohta olid üsnagi ühetaolised ja eelarvamuslikud, mille saab kokku võtta järgneva lühida loeteluga: sõda, korruptsioon ja Tšernobõli tuumakatastroof. Seal nähtu ja kogetu kinnitas aga seda, et pilt Ukrainast on palju rõõmsavärvilisem kui see, mille endale Eestis „saunas kuuldu“ ja meediast loetu abil olime varem maalinud.

Alustasime teekonda Kiievi suunas Ida-Valgevenest, Gomelist paarkümmend kilomeetrit eemal asuvast väikesest külast. Kuigi kaalusime võimalust ületada piir ühistranspordivahendit kasutades, otsustasime siiski pöidlaküüdi abil reisimise kasuks, kuna meie asupaigast naaberriigini oli alla 40 kilomeetri ning linna tagasiminekuks oleksime pidanud läbima pool sama pikast teest, mis piirini.

Saatus koostab reisiplaane
Nagu ikka, teeb elu tihtipeale aga iroonilisi keerdkäike. Nimelt peatas meie püstiste pöialde tõttu auto Venemaa taksojuht, kes raha ei soovinud, ning kes sõitis ise Valgevene sügavustesse klienti peale korjama. Paraku oli vene keelt emakeelena kõneleva taksojuhi jutt nii kiire, et me ei mõistnud, mida ta räägib, ning sobilikus teekeerakus ei osanud me ka vene keeles „stopp“ öelda, mistõttu saime teekonnal Ukraina poole mitte 20 kilomeetrit edasi, vaid hoopiski tagasi.
Meie jaoks oli tagasiliikumisega seoses suurimaks kaotuseks aeg. Paari tunni pärast, mil olime kõhtusid veel viimaste Valgevene toidupaladega täitnud ning linnapiirini kõndinud, hakkas taevast alla sadama tugevat vihma. Hoolimata ebamugavatest ilmatingimustest saime kahe sõbraliku ning vastutuleliku autojuhiga piiripunktini ning poolel teel kohtasime tee ääres hääletamas ka meiesugust reisiselli. Tegemist oli Uuralitest pärit noormehega, kes terve aasta mööda ilma ringi rännanud ning kes Ukrainat läbides kodukohta tagasi pöördus.
Kui esialgu tundsime omavahel veidi konkurentsi, siis tegelikult jõudsime enam-vähem samal ajal erinevate autodega riigipiirini. Puhvertsooni läbisime üksteise järel kõndides ning Ukraina piiriametnikeni jõudsime kolmekesi koos. Riiki sisenemiseks ei vajanud meist keegi viisat – temal oli Venemaa pass ning eestlased saavad ilma viisata Ukrainasse tänu Schengeni alasse kuulumisele. Olime varem oma ukrainlastest tuttavatelt kuulnud, et piiril võib ette tulla ebameeldivaid olukordi, mil peab isegi sokid jalast võtma, et varbavahesid saaks kontrollida ning läbi otsida, mistõttu olime valmistunud kõige hullemaks.

Ukraina Foto: Kadri Org
Seotud lood:

Jõudsime pärast paari kilomeetrit eikellegimaal vihmasajus kõndides Ukrainasse.

Kõik on võrdsed ja mõned võrdsemast võrdsed
Venemaalt pärit kaasrändur ulatas esimesena piiriametnikule oma dokumendid. Järgnes pikk vaikus, mille järel küsis piiriametnik viimse detailini, kust kohast kuhu on rändur teel, mis on tema reisimise põhjus, kelle juurde ta läheb, mis on aadress ning selle inimese kontakttelefon ja nii edasi. Seda kõike pealt kuuldes hakkasime ka ise enda Ukrainas elavate sõprade kontakte üles otsima, kuid kaasrändur ütles veidi valulikult, et meil pole neid vaja, kuna piiriametnikud on vaid tema vastu skeptilised tema rahvuse tõttu.
Me ei tahtnud seda kohe üldse mitte uskuda, kuid peagi kuulsime üht piiriametnikku teisele hüüdmas: „Miša, meil on siin üks venelane!“ ning Miša tuli ja kadus koos Uuralitest pärit ränduriga kuhugi tagatubadesse.
Kaks minutit hiljem ulatas piiriametnik ilma ühegi lisaküsimuseta meile passid ning ütles särava naeratusega: „Tere tulemast Ukrainasse!“

Loe veel

Pilkases pimeduses sõitev LADA kui päästeingel
Pärast Ukraina piiri ületamist hakkasime tunnetama hommikul kaotatud tundide kahju. Vihmasadu läks aina tugevamaks, taevas tumedamaks, kell oli hiline, autosid Valgevene poolt Ukrainasse tulemas vähem kui ühel käel sõrmi ning pealinnani, kus meie sõbrad ootamas, oli üle 200 kilomeetri.

Ukraina Foto: Kadri Org

Teisel pool piiri oli olukord kõike muud kui paljulubav – näha oli rohkelt rekasid, kuid ka nende ninad vaatasid vastassuunas.


Alternatiivse plaani puudumise tõttu ei jäänud meil muud üle kui jääda lootma imele, et üksikutest sõidukest keegi peatab ning viib meid tsivilisatsioonile lähemale. Pärast paari kilomeetrit lausvihma käes kõndimist peatus buss ning juhi kõrval istuv mees tegi ukse lahti ning küsis, kas meil raha on. Ütlesime, et on küll ning olime valmis ära andma üsnagi palju, et täbarast olukorrast pääseda. Siis tõmbas ta aga ühtäkki ukse kinni ning juht sõitis rehvide vilisedes minema, jättes meid märgade ning tilkuvatena maantee äärde seisma. Olime täiesti nõutud ning meie päästeplaan oli kõndida kuni järgmise asulani ja seal kohalikelt vihma käest peavarju paluda.
Pärast kahte tundi ning kaheksat kilomeetrit, peatas keset pilkast pimedust meie taskulampide märguande peale üks vanem LADA. Roolis olev härra lubas meil peale istuda ning ainus, mida terve sõit talle lisaks ohtratele tänusõnadele korrutasime, oli „gostinitsa“, mis tähendab vene keeles külalistemaja.

Suurte relvadega heatahtlikud mehed
Läheduses ühtki majutuskohta ei olnud, kuid mees mõistis, kui räbalas olukorras me oleme, ning viis meid metsa äärde, kus oli pisike maja ning selle ümber siblimas suurte relvadega sõjaväerõivastuses mehed. Meil ei olnud õrna aimu ka, mis meiega tehakse, kuid mehed oli sõbralikud ning kutsusid meid lahkelt majja sisse astuma. See, mis edasi juhtus, oli meie jaoks kõike muud kui ootuspärane!
Nimelt tuli välja, et tegemist oli Ukraina tolliametiga ning mehed pakkusid meile võileibu, traditsioonilist Ukraina seapekki ürtidega, mis tuntud nimetuse all salo, sooja teed ning küpsiseid. Kui kõhud täis söödud, ütlesid nad, et me end veel ahju ääres soojendaksime, peatades ise samal ajal Valgevenest tulnud rekajuhi ja paludes tal meid lähimasse külalistemajja viia.
Saime rekajuhiga esimese suurema linnani, mis pärast Valgevene piiri Ukrainas tuleb, ning sealt jooksime läbi vihmasaju, et piisavas koguses kohalikku raha vahetada ning püüda kinni viimane minibuss, mis Kiievi poole minemas. Oma lolluse ning mõtlematuse pärast väsinud, kuid headest inimestest ümbritsetud ning õnnelik sooja vastuvõtu eest, jõudsime mõned tunnid pärast keskööd viimaks Kiievisse.

Ukraina Foto: Kadri Org


Enne maailmareisile suundumist soovitas mu vanaisa kindlasti Kiievit külastada, kuna ta oli seal üle viiekümne aasta tagasi kaitseväes, kus täitis kolme aasta vältel nõukogude liidu ees kohustusi. Kui seda meid majutavale kohalikule perele rääkisin, arvas pereisa, et Besarabski siseturg võiks olla paik, mis samal kujul alles nagu tol ajal, mil mu vanaisa Kiievis elas.

Maitsva mekiga pealinn
Ärgates hommikul linnas, kuhu eelmisel ööl pruunikashallis vihmasajus ja sombususes jõudsime, olime kergelt öeldes vaimustuses selle ilust ja suursugusest. Esimene paik, kuhu ööbimiskohast metrooga sõitsime, oli linnasüda - Maidani väljak - mis tuntud ulatuslike protestide ning poliitiliste meeleavalduste toimumispaigana. Kuna Maidanile ehk Kiievi keskväljakule sumbub aga umbkaudu kümme tänavat, mõtlesime, et see on ideaalne paik, kust linna avastamist alustada.

Ukraina Foto: Kadri Org


Iseseisvuse väljakule ehk Maidanile sumbub ühtekokku tänavaid kümnest eri suunast.

Enne väljakule jõudmist köitis meie meeli aga transpordivahend ise. Nimelt pidasime Kiievi metroo puhul paeluvaks selle mugavust, kiirust, hinda (pilet vaid 14 eurosenti!), geograafilist paiknemist ning väljanägemist. Seega ei üllatanud meid hiljem ka fakt, et statistiliselt kasutab iga päev ligikaudu pool Kiievi elanikkonnast (umbkaudu 1,5 miljonit inimest) transpordivahendina metrood.

Ukraina Foto: Kadri Org

Kiievis on kolm metrooliini ning 52 jaama, mille hulka kuulub ka üks maailma kõige sügavamatest metroojaamadest, Arsenalna, mis asub 105,5m sügavusel.

Ukraina Foto: Kadri Org


Tipptunnil, argipäeva õhtul kella viie-kuue paiku täidab metroojaamu lõputu peademeri.

Viiest Kiievis veedetud päevast oli ilmataat meie poolel vaid ühel korral ning muudel päevadel ladistas vihma sadada. Pidime aga nentima, et isegi kui ilm oleks olnud täpselt meie hingesoovide järgi, poleks me Kiievit tolle ajaga „ära näinud“, sest see on lihtsalt sedavõrd pirakas linn, kus avastamisväärset isegi rohkem kui paari nädala jagu. Esmakordse maigu Kiievist saime seal veedetud päevadega aga suhu.

Ukraina Foto: Kadri Org

Kiievis asuvad Katyusha kohvikud said kiiresti meie lemmikuks: eripärane miljöö, kaunite piltide ning mitmekülgse sisuga menüü ja head hinnad. (Eriti meeldis meile võimalus tellida 3,5 euro eest pannkoogitorn 20-ne ülepannikoogiga.)

Kõrghariduse inflatsioon
Kohtusime Kiievis ka oma sõbra sõbraga, kes oli lahkelt nõus meile Ukraina ülikoolisüsteemi selgitama ning enda ülikoolikompleksis, Ukraina rahvuslikus tehnikaülikoolis, täpsema nimega Kiievi Polütehniline Instituut, ringi näitama. Meile kui Tartu Ülikooli vilistlastele oli see ringkäik äärmiselt põnev, kuna nägime kohati sarnase ning mõnes aspektis hoopiski teistsuguse ülikooli toimimist!
Uurisime kohalikult tudengilt ka Ukraina ülikoolides hinnete ostmise ning korruptsiooni kohta, millest olime erinevatest allikatest varem kuulnud. Ta kinnitas, et seda tuleb Ukraina ülikoolides tõepoolest tihtipeale ette ning suuremas pildis võib väita, et toimunud on kõrghariduse inflatsioon – terve riigi peale on ligi 600-700 kõrgkooli.

Ukraina Foto: Kadri Org


Kui Tartut peetakse tudengilinnaks, kus erinevad ülikoolihooned linna peal hajali, siis Kiievis katab suurim ülikool terve ühe metroojaama ümbruse – ligi 120 ha suurusel maalapil on üle 50 ülikooliga seotud hoone.

Ukraina Foto: Kadri Org


Kuivõrd Kiievi Polütehniline Instituut on keskendunud eelkõige tehnikaga seotud valdkondadele, on õppekompleksis mitu helikopterit, lennukit ja tanki, et üliõpilased masinatele praktiliselt käed külge panna saaksid.


Kadunud ekspresidendi endine pesitsuspaik

Lisaks ülikoolikompleksile külastasime ka Ukraina endise presidendi, Viktor Yanukovychi elamist, mille ta pärast 2014. aasta revolutsiooni maha jättis ning ise teadmata suunas põgenes. Tegemist on üle 150 hektari suurusele maalapile loodud koduga, kus muuhulgas vaid Yanukovychile rajatud kirik, „garaaž“ luksusautode ja ratastega, golfiväljak, loomaaed, maa-alune lasketiir, rannik jahtidega ja palju muud.

Ukraina Foto: Kadri Org


Vaade Yanukovychi „tagasihoidlikule“ tagaaiale.

Ukraina Foto: Kadri Org


Kahekordne tara ümber aia – üks ilu ning teine uudishimulike pilkude varjamise pärast. Viimane on üle viie meetri kõrge ning ümbritseb ala 54 kilomeetri pikkusel teekonnal.

Käesoleval hetkel saavad kõik inimesed endises Yanukovychi valduses, õige nimetusega Mezhyhiria residents, 50 kohaliku rahaühiku ehk umbkaudu 2 euro eest jalutamas käia. Luksusautode ning loomaaia nägemiseks tuleb osta veel lisapileteid. Paljud kohalikud korraldavad palees ka pulmi ning pildistamissessioone. Tervet kompleksi valvavad aga relvastatud sõjaväemundris mehed, kuna seal on siiani väga hinnalisi esemeid, mida paljud endale himustavad. Kohalike sõnul valitses seal pärast revolutsiooni täielik kaos – peaaegu et pooled luksusautod, limusiinid, kunstiteosed ning väärtesemed haihtusid nagu Yanukovych ise.
Seega täpselt samamoodi kui Kiievist, saime maitsta väikest ampsu ka Kiievi suurimast ülikoolikompleksist ning teadmata kadunud ekspresidendi Yanukovychi ülisuurest paleest. Ukrainas, pärast Venemaad Euroopa suuruselt teises riigis, leidus palju avastamisväärset aga ka pealinnast väljaspool!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare