Oopiumipõllud ehk revolutsioon Siinai kõrbes

 (8)
Kastmine. Kalts on vooliku otsas seepärast, et veesurve pinnast minema ei uhuks. FOTO: TOOMAS MIKKOR

Seni varjatumalt tegutsenud oopiumikasvatus on jõudnud otsapidi ka Lõuna-Siinaisse, kus suured oopiumipõllud laiuvad otse levinud turismimarsruutide kõrval. Toomas Mikkor käis põldudel tootjatega juttu ajamas.

Pärast Egiptuse rahutusi on kõrbehuvilistest turistide read kokku kuivanud. Mõnes mõttes on kartus väga veider, sest see on sisuliselt sama, kui jätta Tallinna tulemata, kuna Vilniuses mässatakse.

Kui tuli mu esimene külaline, võtsin taas ette kõrbematka. Seekord valisin uuema marsruudi. Tee viis küll ühest tuntud kohast teise, aga mäed ja kanjonid, mis jäid kahe vahele, olid mulle täiesti tundmatud.

Kui minejaid on ainult kaks ja pole karta, et teine eksimise korral paanikasse satub või mis veel parem – üldse arugi ei saa, et teejuht eksinud on, siis võib marsruutidega eksperimenteerida. Ja totaalset eksimist polnud vaja karta, sest orientiiriks olev kõrgem mägi paistis kogu aeg kätte.

Kõige hullem, mis oleks võinud juhtuda, oleks see, et jõuaksime laagripaika alles pimedas ja beduiin peaks meid kaamera välklambi sähvatuste järgi otsima tulema.

Isegi hämaras kõrbes on muidu võimatu inimest põõsapuhmast eristada. Kottpimedas on kellegi leidmine lootusetu, kui tal lampi pole. Isegi röökimine ei aita, sest kõrb summutab heli üsna hästi.
Kõik laabus ilusti ja nii olimegi hilisel pärastlõunal mulle kümme aastat tuttava düüni jalamil. Ees seisis veel harjale tõus ja teiselt poolt allalaskumine. Sealt jäi laagripaigani veidi üle kilomeetri. Polnud mingit kahtlust, et jõuame sinna enne loojangut. Mäletan, kuidas ronisin sinna düüni harjale elus esimest korda ja kuidas teiselt poolt avanev vaade mul suu ammuli võttis. Edasised kümme aastat oli mulle juba rutiin, jälgisin vaid matkalisi, kellel mõnel vähem ja teisel rohkem avaneva vaate tõttu lõug rinnale vajus. Sel möödunud talvisel korral kordus minuga sama, mis esimesel käigul. Niipea kui üle düüniharja teisele poole vaatasin, pidin üllatusest maha istuma ja toibuma, sest avanev vaade oli sedavõrd uudne ja võõras.

Istusin ja imetlesin ning hakkasin tasapisi ka oma kaaslannat usutlema. Palusin tal ette kujutada, et olen pime, ja kirjeldada, mida ta näeb. Ta nägi liiva ja mägesid, autojälgi ja põõsapuhmaid, aga mitte kõige olulisemat – kuni oru lõpuni laiuvat rohelust! Polnud mingit kahtlust, et see oli oopium. Ja see tähendas, et revolutsioon oli viimaks ikkagi ka Lõuna-Siinaisse jõudnud.

Oopiumikasvatusest 

Oopiumi on Lõuna-Siinais kasvatatud läbi aegade. Beduiinidele on see odav isetoodetud valuvaigisti. Neist vaid vähestel on raha, et vähi korral operatsioonile minna.

Nii vaigistavad nad põrguvalu omakasvatatud oopiumiga. Ka muude haiguste ja üldise põduruse korral pidid nende vanurid tee sisse või keele alla väikse oopiumitüki panema. Tänapäeval on heroiinitootjad oopiumikasvataja oma vankri ette rakendanud ja mooni külvatakse üha suuremates kogustes. Väike osa tooroopiumist müüakse ka beduiinide endi poolt turistidele, kes seda vesipiibus või mõnel muul viisil suitsetavad. Mida koomale tõmbub turism, seda laiemaks paisuvad põllud.

Olin näinud oopiumipõlde varemgi, aga need olid kõik väga kaugetes ja raskelt ligipääsetavates orgudes, kuhu kõrvalistel tegelastel vähe asja. Vaid Feirani orus, garardzha hõimu juures olin näinud tagasihoidlikke oopiumipeenraid niivõrd maantee lähedal, et neid võis lausa liinibussi aknast vaadata. Aga Feirani org ja garardzhade territoorium on üldse omaette riik riigis. Nüüd laiusid aga suured põllud otse üsna levinud turismimarsruutide kõrval.

Põllud täies õieehtes. FOTO: TOOMAS MIKKOR

Laskusime düünilt alla ja jalutasime otsejoones loojanguvalguses põldude poole.

Lähemale jõudnud, silmasime sipelgatena askeldavaid töölisi. Osa neist olid beduiinid, osa egiptlased. Meile pöörati üsna palju tähelepanu. Nende jaoks oli harjumatu näha kahte eurooplast ilma beduiinist saatjata. Me mõjusime umbes nii, nagu mõjuks teile Abruka saare rannal vastu jalutav beduiin, kaamel ohelikkupidi järel.

Ja muidugi tõmbab alati kõrbes enda poole pilke naine, olgu või pikkades pükstes ja pearätistatud.

Põlde oli mitmes arenguastmes. Oli selliseid, kus ruutpesade peal vaid väike roheline kirme, ja ka selliseid, kus olid peal õied ning kõik teised astmed, mis nende kahe vahele mahtusid. Täit õiemerd veel polnud, lõikamisküpsetest kupardest rääkimata.

Kui olime umbes veerand tundi pilte klõpsinud, tuli meie juurde beduiin, mu kaaslanna arvates siinse ettevõtmise keskastmejuht.

Ta rääkis väga vigases inglise keeles, et see polevat hea, et pildistame, sest kui pildid politsei kätte satuvad, siis võivat neil probleeme tekkida. See jutt oli selge jama. Politsei teab täpselt, kus ja kui palju oopiumi kasvatatakse. Neil on oma makstud koputajate võrk ja peale selle võtavad beduiinide jutu järgi suuremad ülemused ka kasumist oma osa.

Ütlesin beduiinile, et mul on sadu oopiumifarmide pilte ja kunagi pole neist kellelegi mingit tüli tulnud. Et oma sõnadele kaalu anda, nimetasin ka kaugete ja kuulsate orgude nimed, kust mu eelmised pildid pärit. See paistis mõjuvat. Selgitasin talle, et me ei pildista inimeste nägusid ega autonumbreid, vaid põlde ja tööd.

Bedu jäi mu jutuga rahule ja pöördus minekule. Tema asemel tuli teine, ilmselges narkojoobes. Nägin esimest korda, et põldudel oli keegi narkolaksu all. Mida ta pruukinud oli, ei olnud mul aimu. Mees kutsus külla ning pakkus teejuhi- ja muid teenuseid. Püüdsin temast algul viisakalt vabaneda, aga see ei õnnestunud. Järsk pealekäratamine andis märksa parema tulemuse.

Kuna olime muzeina ja oanme hõimu territooriumil, siis ei kartnud ma kedagi. Nad on juba loomu poolest väga sõbralik ja tore rahvas ning tunnen väga lähedalt kümneid mõjuvõimsaid hõimuliikmeid.

Peale selle panin tähele, et meie teejuht, beduiin Salman, kes läks hommikul koos naisega laagriplatsi korraldama, seisis nagu haugas laagri kõrval oleva mäe küljel ning jälgis toimuvat. Kui juba mina nägin teda, siis oli selge, et kõik põldurid olid teda juba ammu enne näinud. Kõigile oli selge, et midagi meile pähe määrida ei õnnestu, meil on oma mees kõrbes olemas.

Mingit vaenutegevust ei pidanud ma üldse võimalikuks ning halvim, mis juhtuda võis, oli tüütamine.

Laagrisse jõudsime loojanguks. Sõime lõkkel tehtud kana ja aedvilju ning jõime kõrberohtudega maitsestatud teed.

Eemalt põldude poolt kostis bensiinimootoriga pumpade podinat. Vaikus saabus alles mitu tundi pärast südaööd. Kuna kuu valgustas orgu, siis töötati ilmselt ka öösel.

Enne koitu algas podin uuesti.

Hommikul pärast teed ja kerget einet läksime taas põldudele. Soovisime teha täies valguses pilte ja mul oli ka tahtmine mõnd „ülemust” intervjueerida. Selleks oli vaja Salmani abi, kuna põllundusega tegelevad beduiinid üldjuhul inglise keelt ei räägi või siis tönkavad vaid mõne sõna.

Pealikku polnudki vaja otsida, ta tuli kohe ise meie juurde, kui olime kolmekesi põldude vahele läinud. Meie teejuht Salman ja pealik vahetasid traditsioonilised salam aleikum’id, vestlesid veidi rahulikult ja siis andis Salman märku, et noor kõhetu umbes 30–40 aasta vanune beduiin, ligi poolte siinsete põldude peremees, on valmis küsimustele vastama.

Beduiinide mõõtühikud tooroopiumi tarbeks on sin, girsh ja ugiia. Vastavalt siis 1, 5 ja 40 grammi.

Loendasin põllud üle ja sain koos lähimate kõrvalorgude omadega kokku umbes 20.

Mitu neist põldudest meie vestluskaaslase omad olid, jätsin välja selgitamata. Vestluse käigus selgus, et sama beduiin kasvatab veel oliive ja muid aiasaadusi. Oopium andvat siiski kõige kindlama sissetuleku.

Kui uurisin, et miks osa põlde on alles idulehtedes, kui teised juba õitsevad, siis seletas farmer, et sedasi hajutatavat ilmastikuriske.

Lahkusime põldudelt veidi enne lõunat ja suundusime läbi mägede teist teed mööda tagasi tsivilisatsiooni. Igal pool, kus pinnas vähegi võimaldas, olid beduiinipered maad kividega ära märkinud. Neil ei käi asjad läbi maakatastri ja kinnistusraamatu. Kui mingi kõrbetükk on meele järele, siis pannakse selle nurkadesse ja piki piire umbes kookospähkli suurused kivid ja maa ongi vormistatud.
„Kõik need on tulevased põllud,” kommenteeris teejuht Salman. Mõnedes paikades käis ka puurimine ja vee otsimine, aga enamikule tulevastest põldudest toodi vesi mitme kilomeetri pikkuste plasttorude abil.

Loodusjõudude meelevallas 

Umbes nädal pärast meie külaskäiku tabas Lõuna-Siinaid võimas äikesetorm ja otse loomulikult järgnesid sellele purustavad tulvad. Viimased viisid kõuemürina saatel minema pikki maanteelõike ja koguni maju. Nuweibas levis kuuldus, et Allahi karistav käsi oli tabanud ka oopiumifarmereid ja põllud sootuks minema pühkinud − tulv oli kihutanud otse läbi nende oru.

Käisime uurimas minema viidud maanteid ja tulvas kannatanud külasid. Vaatepilt oli ühtaegu põnev ja masendav. Lõpuks ei pidanud me enam vastu ja otsustasime mu beduiinist teejuhiga minna kõrbe.

Tahtsime vaadata, milliseid jälgi on tulvad jätnud tuttavatele paikadele, ja ühtlasi ka oopiumipõllud üle kaeda. Selliseks ettevõtmiseks pole beduiini vaja pikalt veenda.

Kastmistiigid on vooderdatud kilega. Kaevuvesi segatakse neis kitse- ja kaamelisõnnikuga ning mingi määral lisatakse ka superfosfaati. FOTO: TOOMAS MIKKOR

Kui maksad bensiiniraha, siis on ta kohe mineja, sest vesi on beduiinile märksa põnevam kui esimene lumi eestlasele. Veeloigud ja suurest sajust tekkinud ajutised tiigikesed kõrbes panevad beduiini silma rohkem särama kui pornofilm, kuigi ka viimased on juba väga suure au sees.

Pilt, mis maanteelt alla orgu keerates avanes, oli paljutõotav. Tulv oli siin rohkelt laamendanud ja selge oli see, et mida allapoole, seda võimsamaks oli ta läinud, kuna kogu aeg tuli teekonna jooksul kõrvalorgudest ja mägedest vett juurde ning allamäge kihutades vee hoog aina kasvas.

Mõnes kohas oli tulv teinud liiva nii kõvaks nagu asfaldi. Teisal oli loonud põhjatu mülka. Enne viimast pööret põldude juurde hoidsin hinge kinni. Aga ei olnud hullu midagi. Juba eemalt paistis õitemeri.

Kui päris lähedale jõudsime ja autost välja ronisime, nägin, et tulv oli siiski mõnest traktoriga lükatud liivavallist läbi murdnud ja põllul kõik pea peale pööranud.

See oli aga väike osa ühestainsast põllust. Imestusest kulme kergitama pani mind üks põld, millel polnud ühtki õit. Kui hakkasin uurima, siis kuulsin, et neil selles orus oli sadanud vihma ja rahet segamini ning rahe oli peksnud kõikidel põldudel õied puruks. Rohke kastmise tulemusel olid aga kõik taimed endale uued õied kasvatanud. See üksainus põld olevat õiteta seetõttu, et pärast tulvasid olid põldu hooldavad töölised paanikas põgenenud ja uusi pole põllu omanik veel leidnud. Ei tea, kes või kust need põgenejad olid. Igatahes olid nad arvanud, et targem on jalga lasta ja kõik ilma hooleks jätta. Töölised on sageli kaugemalt pärit. Kui nad on paigast, kus pole enne tulvasid nähtud ja on peale selle veel paduusklikud, siis pole ime, kui nad käituvad nagu kariloomad.

Mu beduiinist sõber ja teejuht Salman suhtub isegi oopiumi kasvatajatesse segaste tunnetega. Ta nimelt arvab, et paljud Siinai hädad, näiteks aastatega üha süvenev põud on tingitud oopiumi ja kanepi kasvatamisest. Et see vihmavähesus olla jumala kättemaks selle eest. Mina vaidlen talle nalja pärast vastu ja ütlen, et jumal tühja kohta ei salli. Kuna merest on kala välja püütud ja turism praktiliselt välja surnud, siis on oopium ainus asi, mis beduiinidele veel raha sisse toob.

Kolmandal korral viin põldudele taas ühe huvilise. Teda tuli enne tükk aega veenda, et ta võib ikka päris rahulikult oma kaameraga klõpsida ja mitte keegi ei pööra talle tähelepanu, kui ta just oma objektiivi mõnele näkku ei suuna.

Sel korral on põllud kõige võimsamas õieehtes ning mõnel pool käib juba kuparde lõikamine ja tooroopiumi kogumine.

Seda teeb suur hulk lõbusaid noori kutte.

Kui Salman tõlgib neile, et ma nägusid ei pildista, siis on nad rõõmuga nõus poseerima, kui me külalisega nende töökaid käsi pildistame.

Kevadel, aprillikuus enne iga-aastast suurte kuumade eest põgenemist, käisin järjekordse külalisega veel kord põlde vaatamas.

Uhket õiemerd enam polnud, selle asemel kõikusid tühjakslüpstud ja tuules kuivanud kuprad. Nendega ei tehta enam suurt midagi. Beduiinid pidavat küll majapidamises hoidma väikest kogust kuivanud kupra tükke. Nende leotis olla valuvaigisti. Mitte küll nii tugev kui oopium ise, aga väiksema valu puhul aitavat küll.

Pildistasime parasjagu kõrrepõlde, kui üks beduiin tuli hoiatama, et maha langenud lehtede all võivat olla skorpione või koguni mõni madu. Et vaadaku me ette ja ärgu me käsipidi kusagil pahna sees sorkigu. Hakkasin seejärel kaikaga maapinnal lebavaid kuivanud lehehunnikuid tagurpidi pöörama, aga ei leidnud sealt midagi tähelepanuväärset. Mõned ilmetud sitikad ainult.

Tol viimasel korral jäime taas ööseks. Pumbad enam ei töötanud ja öö oli vaikne. Ka võõrtöölised olid oma palga kätte saanud ja lahkunud, jäänud olid vaid kohalikud. Õhtusöögi ajal rääkisid nad, et saak oli olnud niru. Heitlik talv, rahe ja mingid sitikad olid oma osa nõudnud. Jätsin farmeritega hüvasti ja lubasin neid kunagi taas vaatama minna.

„Tule aga pealegi ja too jälle naisi kaasa, siis meil ka, mida vaadata!” vastasid nad sõbralikult. Järgmine talv tuleb saab näha, kui kaugele kõrbes laiutav rohelus on jõudnud ning mis on saanud möödunud talvel välja mõõdetud kõrbetükkidest ja vee otsimistest. Saab näha, kui kaugele on revolutsioon arenenud.

Go Reisiajakiri


MÄRKSÕNAD
Nimi
Kommenteerimistingimused

Reisijuhi viimased uudised