New York: 11 põhjust (ja mitte ühtegi mitte) minna
Puhas klassika
King Kong, peos lehvivajuukseline Jessica Lange, ronimas muretu kergusega Empire State Buildingu tippu, loojangukumas Brooklyni sild, Flatiron Building (triikraua-maja, pole vist raske aimata, miks) Viiendal avenüül, jooksjad Central Parkis, kollased taksod – see on puhas klassika, milles igaüks New Yorgi ära tunneb ka seal kunagi käimata. Muuseas, kõige paremad vaated Manhattanile (üle 200 meetri kõrguseid maju on seal juba rohkem kui 50) ei avanenud tegelikult neile, kes kalli pileti õnnelike omanikena Rockefeller Centeri või Empire State Buildingu otsa liftiga kihutavad, vaid neile, kes loksuvad täiesti tasuta Manhattani ja Staten Islandi vahel sõitval praamil (www.siferry.com).
Kiired lahendused
Kus mujal kui USAs ja New Yorgis võikski toimuda kiirtoidu kiirsöömise võistlused: iga aasta 4. juulil võistleb mitu tuhat inimest legendaarsel Nathani hot dog’ide söömise võistlusel, mida kannab üle isegi televisioon ja mis möödunud aastal kogus ligi kaks miljonit vaatajat. Mullu võitis oma viienda tiitli kunstnikunime Chestnut all tuntud mees, süües 62 hot dog’i 10 minuti jooksul. Sellist kogust ei aita isegi Zibetto Espresso Bari espresso seedida.
Oma võimed võib võistluspaigas Coney Islandil Nathani juures aasta ringi proovile panna, kui teil muidugi jätkub kannatust kohutavalt aeglaselt veniv järjekord ära seista. Lisaks toidule pakub New York veel kümneid vaimustavaid kiireid lahendusi kiiretest autodest kiirlahutuseni.
Uue Harlemi muusika
Jazz-pianist Willie Smith (vabal ajal Duke Ellingtoni mentor) ütles kord: “Oleksin pigem kärbes Harlemi laternapostil kui miljonär ükskõik kus mujal.” Kindlasti mõtles ta laternaposti asemel viskiklaasi mõnes suitsuses Harlemi jazz’i-urkas, aga see selleks. Harlemi legendaarseimat, 125. tänavat, ääristasid tema sõnade lausumise ajal kümned muusikaklubid, teiste hulgas poolmüütilise kuulsusega Apollo, kus laulis koos vendadega näiteks Michael Jackson. Avamise järel 1934. aastal sai Apollo kohe kuulsaks oma amatööride õhtutega, sellega, mille haledat varju meie tunneme saatena “Eesti otsib superstaari”.
Ligi sada aastat hiljem ei pea passima laternapostil ega viskiklaasi serval: piisab täiesti sellest, kui olla külaliseks nelja toaga hotellis Harlem Flophouse. Selle omanik ja juhataja, mustaks lakitud sõrmeküüntega René Calvo, on tegelikult muusik (laulja, tantsija või näitleja ütleb end New Yorgis olevat küll iga teine ettekandja), hindu jõukuse jumalanna järgi nime saanud bändi The Goddess Lakshmi liider.
Hotelli külalised saavad tahes-tahtmata osa bändi proovidest – heal juhul ka proovidele eelnevatest ja neist oluliselt pikematest õhtusöökidest hotelli köögis – enne, kui kõik instrumendid ja helitehnika maailma kõige pisemasse autose pakitakse ning bändiliikmed ise Harlem Flophouse’ist Paris Bluesi jalutavad.
Ehkki ka Apollo tegutseb edasi, kuuleb uue ajastu Harlemi muusikat pigem pisikestes kohtades nagu näiteks seesama Paris Blues (2021 Adam Clayton Powell Jr Blvd), mille omanik Sam Hargress on juba nelikümmend aastat nii uusi talente kui muusikagurusid oma baaris lavalaudadele kutsunud, tihti spontaanselt ka ise muusikute seltskonnaga liitudes.
Park Lane
New Yorgi ikoonilise Central Parki lehed värisevad juba ilmselt mõnda aega hirmust peadpööritavat karjääri tegeva rivaali ees: Chelseas 10. avenüü kohal kõrguv vana raudtee reinkarnatsioon pargina High Lane on saanud nii palju tähelepanu, et küünikud on selle juba Hype Lane’iks ristinud. Kuid raudtee on tähelepanu väärt – harva on moodne arhitektuur ühes kõrghooneid nii tihedalt täis linna andnud inimestele võimaluse tunda end vabalt, hingata sisse värsket õhku ja inspiratsiooni ja tunda end pikemana kaelkirjakust.
Korralikud ja mittekorralikud muuseumid
Kui käite ainult korralikes muuseumides, mille ekspositsioonis on kindlasti mõned Egiptusest pärit kujukesed, vähemalt üks Peeter I saabas ja paar kindaid, mille Karl IX kuhugi hajameelselt vedelema jättis, siis pole New Yorgil suurt midagi pakkuda.
Veel moodsamat kunsti kui kuulsas MoMa’s näeb Uues Muuseumis (www.newmuseum.org) kus üheks eksponeeritavaks teoseks on neljandalt korruselt teisele kulgev liutoru. Selles sõitmine on oluliselt kallim ja üldsegi mitte nii lõbus kui näiteks Pärnus Tervise Paradiisis – aga kunst ongi kahtlemata väga tõsine ja hinnaline asi.
Vana ja väärikamat elu näeb aga naabruses asuvas immigrantidele pühendatud Tenement Museumis (www.tenement.org), mis kujutab endast ühte vana üürimaja, kus räägitakse selles elanud perekondade kaudu lahti mitme põlvkonna immigrantide elu. Nii hästi, et selle külastamine võiks kõigil ajaloohuvilistel mahtuda 100 asja hulka, mida enne surma teha.
Kui aga kuulute hoopis nende inimeste hulka, kelle 100-asja-mida-enne-surma-kindlasti-teha-nimekirjas on kõrgel kohal hoopis loodusmuuseumis tohutu suure dinosauruseskeleti kokkukukutamine, siis on Ameerika Loodusmuuseum perfektne koht: selle dinosauruste ja fossiilide kollektsioon on maailma parim. (www.amnh.org)
Korralikke muuseume leiab ka ja kohati täiesti tasuta – Moodsa kunsti muuseum MoMa (www.moma.org) igal reedel kell 16-20, Ameerika kunsti näitav Whitney Museum (whitney.org) igal reedel kell 18-21 ning eriti kaasaegse kunsti kodu Studio Museum of Harlem (www.studiomuseum.org) iga kuu esimesel laupäeval.
Novembri esimene pühapäev
See algas 1970. aastal – 127 inimest kogunesid novembri esimese pühapäeva hommikul ja hakkasid jooksma. 55 neist jõudis mõned tunnid hiljem Central Parki. Praegu on igal aastal New Yorgis stardijoonel üle 45 000 jooksja ning sellest on kasvanud maailma suurim maraton, kuhu tullakse kõikjalt üle ilma. Kui esimesel võistlusel näis olevat raskeim finišisse jõudmine, siis nüüd on selleks starti pääsemine – soovijaid on nii palju, et võimalused osta õigus New Yorgi maraton läbida loositakse välja. Tänavusele peab sooviavalduse saatma 23. aprilliks. Pealtvaatajatele on see kõik bürokraatia- ja higivaba ja täiesti tasuta.
www.nycmarathon.org
Off-Off-Broadway
Kuulus Broadway on tõepoolest vaimustav – peamiselt, et tänu sellele saavad eksisteerida Off-Broadway ja Off-Off-Broadway. Väiksemad, odavamad ja palju huvitavamad kohad, kus reeglina pole poliitilist korrektsust ega ventilatsiooni. Üks huvitavamaid Off-Off-teatreid The Brick Theatre (www.bricktheater.com) on tillukese saali ja suurte ideedega järjekindel üllataja. Lisaks sellele, et innovaatiline ja intelligentne, tihti ka vaimukas, terav, sünge või pisut perversne. Katsetamisjulgust on ka kõigil neil, tantsijatest nukunäitlejateni, kes astuvad Here’i (www.here.org) lavale. Üsna tõenäoliselt ei tee nad seda erinevatel õhtutel ja kellaaegadel, vaid ikka korraga. Kõigi põhjamaalaste sümpaatia kuulub ajast, kui mängukavast vilksatas läbi Sofi Oksaneni “Puhastus”, tingimusteta La Mamale (lamama.org), tegelikult kolme lava koondavale teatrimajale Lower East Side’il.
Visuaalsust armastavas New Yorgis tunduvad aga vähemalt pooled teatrid tegelevat tantsuga, DTW (www.dancetheatreworkshop.org) ja DNA (www.dnadance.org/site) inimesed teevad seda igatahes ka hästi (ja mitte üleliia pikalt). Kuulsaim tantsuteater Joyce (www.joyce.org) on alati kindla peale minek.
Taevalaotus kosmose poolt vaadates
Maailma ilmselt üks kuulsamaid kohtumispaiku on New Yorgi Grand Central Terminali infokioski kella all. Sümboliks muutunud kell pole jaama suurim varandus mitte ainult emotsionaalses tähenduses: kõik neli numbrilauda on valmistatud opaalist ning nii Sotheby’s kui Christie’s on hinnanud selle väärtuse 10 ja 20 miljoni dollari vahele.
Kuid veel muljetavaldavam on kella kohale jääv lagi. Laemaal kujutab endast taevast Vahemere kohal maist oktoobrini, olles reisijuhiks teel tähtede poole. Selle maalis Prantsuse kunstnik Paul Helleu ja kuldsed taevatähed laes on tõepoolest kullast.
Kohe pärast avamist märgati, et tähtkujud sellel on tagurpidi, ning algas elav arutelu, miks nii. Pakuti, et see näeb parem välja või et õige taevakaart ei mahtunud ära – tegelikuks põhjuseks osutus aga see, et Helleud inspireeris üks keskaegne käsikiri, kus taevalaotust oli kujutatud nii, nagu see kosmose poolt vaadates välja võiks näha.
Praegu annab tähtedele sära fiiberoptika, kunagi valgustasid neid aga täiesti tavalised pirnid, mida töömehed redelitel turnides regulaarselt vahetama pidid.
Zibetto Espresso Bar
New Yorgis on kaks kohta, mis on julgenud Starbucksi halva kohvi impeeriumile vastu astuda: Spanish Harlem, kus ainsa New Yorgi linnaosana pole ühtegi Starbucksi ja oma kohvi saab koos quesadilla, enchilada, burrito või fajita’ga kaasa haarata otse tänavalt (miks seal aga ka näiteks ühtegi raamatupoodi ei ole, on juba keerulisem mõista – ja ilmselgelt ka teine teema). Ja teiseks Zibetto Espresso Bar 6. avenüül, otse Starbucksi vastas, kus baari avamine, milles pole isegi toole, nõuab väga häid närve ja veel paremat kohvi. Zibetto omanikul Anastasio Nougasel on mõlemat, nii et see baar Central Parkist paarisaja meetri kaugusel jõuab veel päästa tuhandete New Yorki sattunud ja elutegevuseks korralikku kohvi vajavate inimeste elusid.
www.zibetto.com
Vihmased päevad Chelseas
Ühel ilusal suvepäeval pakkis Massachusettsis sündinud korealannast fotograaf Miru Kim oma kaamera ja statiivi autosse ja hakkas sõitma mööda USA seafarme. Selliseid, kus sajad emised ja kuldid tillukestes aedikutes tihedalt koos söövad, magavad ja ruigavad ühes rütmis kuni tapamaja-päevani. Ta palus end üksi jätta, kinnitas kaamera statiivi külge, seadis selle aegvõtte režiimile, ronis sigade juurde ja võttis ennast alasti. Kim tahtis kogeda, mis tunne on olla osa massitoodangust ja mitte kasvatatud kui indiviid, võis lugeda ühel vihmasel päeval tema fotonäituse tutvustusest Chelseas Doosani galeriis, mis Seolis asuva Doosan Yonkang Foundationi toel tutvustab noorte tõusvate Korea kunstnike loomingut.
New Yorgis on 600 kunstigaleriid – rohkem, kui üheski teises linnas maailmas praegu või üldse kunagi olnud on – ja neist 300 asuvad Chelseas. Näeb väga erinevaid maailmu: näiteks Andrea Roseni ja Jenkins Johnsoni galeriides tavaliselt kunstnikke, kellest täiesti kindlasti saavad hiljemalt järgmisel kuul superstaarid; James Cohani galeriis ühiskonnakriitilist kunsti; Julie Saul on aga 25 aastat juhtinud omanimelist galeriid, mis eksponeerib ja müüb fotograafial põhinevat kunsti.
Vihmasel päeval ei hakka mitte kunagi igav.
Peavoolu vaatamisväärsusi vältivad giidid
Parim võimalus linna avastada on ikka läbi kohalike silmade vaadates. See tähendab läbi Big Apple Greeteri programmi endale vabatahtliku hobi korras giidi leidmist, kes New Yorgi külalisi hea meelega tervitavad ja neile täiesti tasuta 2-4 tunni pikkuse linnaekskursiooni teevad. Huvipakkuva linnaosa võib ise välja valida, või siis lasta kohalikul end üllatada ja viia end tema lemmikpiirkonda. Neil, kes oma kontsi ja küüsi murda kardavad, tasuks arvestada, et selle käigus võib sattuda giidi lemmikkohvikutesse ja söögikohtadesse, mis võivad vabalt kusagil Spanish Harlemi nurgataguses asuda.
www.bigapplegreeter.org
AADRESSIRAAMAT:
JULIE SAULI GALERII
535 West 22 Street, T-L 11-18
(juulis-augustis E-R 10-17.30)
www.saulgallery.com
JENKINS JOHNSONI GALERII
521 West 26th Street, T-L 10-18,
www.jenkinsjohnsongallery.com
ANDREA ROSENI GALERII
525 West 24th Street, T-L 10-18,
www.andrearosengallery.com
DOOSAN GALLERY
533 West 25th Street, T-L 10-18,
www.doosangallery.com
JAMES COHAN GALLERY
533 West 26th Street, T-L 10-18,
www.jamescohan.com
Loo autor Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja
