NEW YORGI PÄEVIKUD | Väike maailm — juhuslikult leitud kohviku juhataja osutus eestlaseks. Priit, Jõgevalt

 (1)
1. osa

NEW YORGI PÄEVIKUD | Väike maailm — juhuslikult leitud kohviku juhataja osutus eestlaseks. Priit, Jõgevalt
Eestlased on avastanud söögikoha, mida juhatab eestlaneFoto: Keiu Virro

Keiu käis New Yorgis. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema päevikud. Kui sa ei loe, jääd paljust ilma!

1. päev

Minu meelest on USAsse sisenedes kohutavalt tore vaadata töötajate tõsiseid, peaaegu kurjasid näoilmeid, kui nad hüüavad “Neeeext!” ja küsivad neid “mida teed” ja “kui kaua oled” ja nii edasi küsimusi. Niipea kui mõni kolleeg ligi astub, siis näed, et ei ole seal kurja olemist ühtegi, viskavad nalja, räägivad juttu ja siis tõmmatakse jälle mask ette ja: “Neeext!” Kuidagi inimlikult tore lihtsalt, mis sest, et selleks hetkeks on iga lennureisija ilmselt väsimusest pikali kukkumas. Eriti, kui ta pole lennukis hetkegi maganud (vihje, mina).

Ahjaa, lennukis vaatasin stiilipuhtuse huvides kõigepealt dokumentaalfilmi Ingrid Bergmanist ja siis pärast filmi Ingmar Bergmanilt. Mitte küll seda, kui Ingrid Bergman mänginud oleks, vaid hoopis “Fannyt ja Alexandrit”, aga minu kaitseks — ega seda valikut nüüd meeletult ei olnud. Ja lõpuks veel Rootsi filmi “As It Is in Heaven” (režissöör Kay Pollak), kus Michael Nyqvisti mängitud maailmakuulus dirigent läheb tagasi kodukülla ja hakkab seal koorijuhiks.

Lennujaamades kipub minuga ikka midagi juhtuma, ent seekord — kui välja arvata Helsingi lennujaama spurt, et ikka New Yorgi lennukile jõuda — polnudki midagi hullu. New Yorgis sain küll pisut edasi-tagasi sõita, sest ma ei osanud mitte metroos välja lugeda, et rong plaanib mõned peatused vahele jätta. Nagu näiteks selle, kus ma maha peaksin minema.

Seotud lood:

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (nende kutsel mul siin võimalus olla ja kunstibiennaal Performat mööda trallida on) üüritud Airbnb korter asub Williamsburgis ehk New Yorgi osas, mida kuuldavasti ka väikeseks Berliiniks nimetatakse. See piirkond kannatab gentrifikatsiooni all, ent ausalt-öeldes on üks igavesti mõnus hipsterville, kus ringi jalutada. Korter asub ühe karaokebaari kohal, aga õnneks on maailmas väga vähe asju, mis mu und segaks. Kui külm välja arvata. Samas korteris on minuga samal ajal ühe öö ka kaks eestlannat, aga et ma kukun enne nende saabumist reisiväsimusest magama ja hommikul, kui ärkan, on nad juba omakorda Shanghaisse lennanud, siis me ei kohtugi. Globaalsete eestlaste värk?

Loe veel

Williamsburg:

2. päev

Hommikul tuleb külla Kadri, kes New Yorgis EKKAKi poolelt Performaga tegeleb. Ta viib mind kurssi inimeste ja oludega, seejärel läheme hommikust sööma. “Eggs” on koht Williamsburgis, mis pakub mune igas vormis ja asendis, ainult öeldagu. Meiega ühineb Evelyn, kelle jaoks Performa on ühtlasi praktikakoht. Tema positsiooni nimetus on curatorial fellow, mida ma püüan pidevalt kuraatori semuks tõlkida. See, ohmaeiteaküllmiks, liiga suurt poolehoidu ei pälvi. Tema tööülesanded sisaldavad minu arusaamist mööda umbes kõike.

“Olin valikute tegemise juures kaasas, tutvustasin Eesti-poolset tausta, istusime Performa peakuraatori RoseLee Goldbergi ja Eesti paviljoni kuraatori Maaike Gouwenbergiga maha, rääkisime kõik kohtumised läbi. RoseLee oli see, kes tegi ikkagi lõplikud otsused, ta oli Eesti kohtumistest väga informeeritud, ehkki teda kohapeal ei olnud,” kirjeldab Evelyn esimest etappi, kui eesti kunstnikke valima hakati. Meenutuseks — Eesti oli Performa fookusriigiks. Evelyn aitas korraldada avagalat, mis oli ühtlasi tribüüt Yoko Onole, kelle tervis küll ei lubanud osaleda. Samas oli see ka fundraiser event. Riigipoolset rahastust pole siin kultuuril suurt ollagi, nii et kui Performa eelarve on ubkaudu 1,5-2 miljonit dollarit, siis linn ja riiklik fond annavad sellest nii max paarkümmend tuhat dollarit. “Aga see käibki USAs nii.”

Evelyn on ajanud taga madratsit Kris Lemsalu performance’iks, kui UPS seda korduvalt performance’i toimumiskohta, Harlemi kirikusse toimetada ei suutnud, ehkki uksed olid avali ja inimesed toimetasid sees. Ja tellis 700 tammetõru teisest osariigist. “Aga siinsed ülesanded tunduvadki Eesti kontekstis kohati jaburad. Mis mõttes ma tellin 200 dollari eest tammetõrusid, kui Eestis saaksin minna välja ja need lihtsalt korjata?” Tööpäevad on pikad, etendusi vaatama pole sestap jõudnud: “Töötan kunstnikule. Ma ei ole nõus ütlema, et me ei jõua.”

Pärast hommikusööki lähen linna peale. Meenub, et igale poole jõudmiseks tuleb vähemasti tund varuda, nii et ega meeletult palju plaane üheks päevaks teha jõuagi. Kuna õhtuse Anu Vahtra jalutuskäiguni SoHos on veel aega, jälgin soovitusi ja lähen Whitney muuseumi. Esinduslik kollektsioon kaasaegset kunsti, millest kõige enam kõnetab mind protestiteemale pühendatud korrus. Loogilise kahtlusalusena on seal näiteks tööd Guerilla Girlsilt, feministlike kunstnike rühmalt, kes võitlevad juba 80ndate keskpaigast (kunstimaailma) seksismi ja rassismi vastu. Näiteks on üleval pop quiz 1990ndast aastast, mis ei ole paraku liialt päevakohasust kaotanud.

Q: If February is Black History Month and March is Women’s History month, what happens rest of the year?
A: Discrimination.

Muide, seesamane Whitney muuseum ise on ka Guerilla Girlsilt vastu päid ja jalgu saanud, sest muuseumi naiskunstnike esindatus ei ole mitte alati kuigi esinduslik olnud.

Samal korrusel kõnetab mind suurtest klaasseintest kaugustesse vaadanud naljakas härra, kes leiab, et mu ükssarvikuga t-särk on jäälõhkujana väga tõhus. Ütleb, et ta on Mayor of Meatpacking ja et ma võiks teda guugeldada, sest ta on kuulus. Teab ka täpselt, kui palju veebilehti temast kõnelevad. Tema visiitkaart ütleb, et ta teeb filme ja lavastusi. Novot. Sinna see jääb.

17:30 on mul plaanides kirjas Anu Vahtra ringkäik SoHos, pealkirjastet “Open House Closing. A Walk”. Esimese hooga satun segadusse, sest minu teadmist mööda on jalutuskäigu osalejate arv piiratud, aga Broadway tänaval asuva Performa Hubi juurest läheb pikk järjekord, mille sappa mind kamandatakse. Performa turvamees vaatab, et järjekord viisakalt kulgeks ja manitseb mitte poodide sissepääsude ees olema, sest poodlejad peavad poodi ja sealt välja saama. Teel tarbimiskriitilist performance’i vaatama on see päris hea algus. Mõne aja pärast selgub küll, et järjekord on hoopis osa Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samal ajal toimuvast performance’ist ja leian tee ka õigesse kohta. Kirjutan sellest kõigest pikemalt Päevalehes.

Väike vahepeatus kohas nimega Le Pain Quotidie. Selle nime taga peidab end kohvikute kett. Miks see aga huvitav ära mainida on, on see, et kui eesti neiud otsisid kohvikut, kus rahulikult tööd teha ja sinna sattusid, siis juhtus nii, et kohviku juhataja uuris, kust on naised pärit ja mis keelt räägivad. Tüüpiline viisakas küsimus, eks. Ainult, et sedapuhku järgnes küsimusele vägagi eestikeelne vestlus. Juhataja osutus nimelt omakorda vägagi eestlaseks. Priit, Jõgevalt. Nii moodustasid eestlased sel õhtul kohviku külastajatest vähemasti kolmandiku.

Priit, kes on pärit Jõgevalt:

Sealt edasi suundume Harlemi kirikusse. Julie Mehretu ja Jason Morani koostöös timuv performance on sisuliselt jazzkontsert, mille taustaks on ekraanidele kuvatud Mehretu maalid. Ja ongi selleks päevaks aeg ja jõud otsas.

Jätkub…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare