NEW YORGI PÄEVIKUD | Pressin end kuidagi sisse — seljakotis olnud langevarju pean aga ajutiselt turvameeste kätte usaldama

4. osa

NEW YORGI PÄEVIKUD | Pressin end kuidagi sisse — seljakotis olnud langevarju pean aga ajutiselt turvameeste kätte usaldama
Pilt on illustreerivFoto: erakogu

Keiu käis New Yorgis. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema päevikud. Kui sa ei loe, jääd paljust ilma!

5. päev

Poole kümneks hommikul on mul kokkulepe Andresega, härraga, kes kolis ühes perega Eestist ära kümneaastasena. Temastki on lugu plaanis. Piinlik küll, aga taas kord hilinen, ehkki interneeduse kaardi järgi peaks aega olema nii mis hirmus. Olgu, see ei aita kaasa, et kogemata paar peatust varem metroo pealt maha lähen ja siis segaduses ilmega koha peal tiirutan ja aru püüan saada, mida nüüd teha.

Kuulan kohvi kõrval pikalt Andrese uskumatuid seiklusi Saksamaal, USAs ja Prantsusmaal ja alles hiljem saan aru, et tegelikult on ikka veel nii palju kuulmata. Puidutöökoja endine omanik, New Yorgi kunstiskeene insider, suur tantsuteatrihuvline, “Tuhkatriinumängu” üks inglise keelde tõlkijatest, The Kitchen teatri asutajaliige. Ja see on nii umbes algus. Eestis ei ole Andres pärast lapsepõlve käinud, aga ei välista, et satub. Vastupidiselt Naimale, kellel on eriti traumaatiline mälestus 1983. aasta käigust Eestisse, pole Andresel vähemasti ka säänst taaka. Jalutame pärast veel High Line’il, klõpsin fotosid ja kujutlen end asjaolude sunnil fotograafiks.

Loe veel

Seotud lood:

Ehkki tundub, et kui juba siin olla, siis peaksin iga minutit ja sekundit maksimaalselt ära kasutama, aga annan endale aru, et vahepeal võib täiesti adekvaatne minutite kasutamine olla lõunauinak. Selle kasuks otsustangi. Selle aja peale on kõht tühi, nii et jalutan lähedal asuvasse Whole Foodsi, kus satun umbes kohe suurde segadusse, sest appi, kaks korrust, valmistoidud, erinevad letid, kaalukaubad, muidukaubad. Kus ma olen, kes ma olen ja miks ma olen? Konsulteerin New Yorgis elanud sõbraga, hingan sügavalt sisse-välja ja saan aru, et kogu selle New Yorgis olemise ja mööda linna seiklemise juures on kõige rohkem ärevusse ajav hetk oma öömaja lähedusse poodi minemine. No tõesti.

Õhtused plaanid ei hõlma enam aga üldse Williamsburgist lahkumist. Jackie kirjutab. Tema kaaslane on plaaninud vaatama minna “psühhoseksuaalset thrillerit” või midagi umbes sellist. Õnneks ei ole Jackie nimetet žanrist sugugi nii suures vaimustuses ja pakub välja, et läheme kinno, aga hoopis “The Florida Projecti” vaatama (see on Eestis PÖFFi raames, kui õigesti mäletan). Pealegi veel minu piirkonna kinos, Nighthawkis. Mõnus pisike kino, kus võib rahulikult filmi vaadates süüa ja juua tellida. Suurepärane valik, mille üle on pärast üsna sobilik pudeli Grillo taga arutada. Ma ei hakka siin lugu ümber jutustama, minge parem vaatama, kui võimalus tekib.

Ja õhtu lõpuks otsustan taas kord, et kurikuulus FOMO (Fear of Missing Out) peab kaduma, uni rokib.

6. päev

Viimane päev New Yorgis. Oleme leppinud Davidiga Metropolitan Museumis kohtumise. Valik on sellevõrra lihtsam, et on esmaspäev ja paljud muuseumid on suletud. Paraku on mul nüüd aga juba ka kogu pagas ehk seljakott kaasas ja ei ole sugugi liiga kindel, kas mind selle kraamiga ka sisse lastakse. Google Maps valetab taaskord alatult näkku ja seejuures ei koperda ma seekord isegi vales suunas! Metroos sisenen ja väljun ka õigetes peatustes. (Olgu, ühel korral olen veendunud, et rong peaks teiselt poolt tulema ja seetõttu lihtsalt ei lähe õigele rongile, vaid vahin lolli näoga edasi, aga siiski.) Väidetavalt 35minutiline teekond osutub igatahes pooleteiseks tunniks. Õigeaegselt saabunud David loeb samal ajal METis raamatut. Pressin end kuidagi sisse — seljakotis olnud langevarju, mille olen lubanud klubikaaslasele viia, pean ajutiselt turvameeste kätte usaldama.

Selgub, et järgmisel nädalal on David Hockney näituse avamine ja hetkel on pressil võimalus seda näha. Kasutan võimaluse mõnuga ära, David räägib end ka sisse. Vähem rahvast, parem vaade. Lisaks muule paistab ka jupike David Hockneyst, mis üsna kindlasti kuulub elusuuruses David Hockney juurde. Ta annab nimelt ühes ruumis intervjuud.

Teeme kiire tiiru ka Aasia sektsioonis, ülejäänu jääb kuhugi kaugesse tulevikku. Läheme Dinerisse lõunale. Kuivõrd Dinerid on väljasurev nähtus, siis seda enam ma lõunat naudin. Ja mis asub selle kõrval? BAGELIKOHVIK. Nii et lahkumiskurvastuse vältimiseks reisib ka bagel minuga lennujaama ja aitab aega lennukini oluliselt meeldivamaks teha. Sest… söök.

LÕPP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP