NEW YORGI PÄEVIKUD | Kolm Eesti naist suudavad rohkem ära teha, kui kümme USA meest!
3. päev
Hommik algab reisiga The South Street Seaporti, et kohtuda väliseesti kunstniku Naima Rauamiga. Kuuekümnendates proua on nähtus omaette. Ühest küljest kehastab ta selle piirkonna mälu, sest on aastakümnete vältel selle piirkonna muutusi oma töödes kajastanud. Kuniks seal tegutses kalaturg, maalis ta nii seda kui turu asukaid. Praeguseks on turg teisale viidud ja sellega kaasnenud atmosfäär, mille tõttu turistidki seda kohta öösiti ja hommikuti vaatama tulid (õhtuti polnud turust jäänud märkigi), on kadunud. Lisaks on tal piloodiload ja nüüd tahab ta ka helikopteriga sõitma õppida. Eesti keelt oskab ta minimaalselt, sest sündis juba välismaal. Koogelmoogel on siiski tuttav sõna. Ta sõidab rallit ja unistab mootorrattast.
Plaanin Naimast ka pikemat lugu, ega siia kogu selle daami värvikas lugu mahugi ja palju minagi sellest kõigest kuulda jõudsin… Pärast kohtumist jalutan natuke ka tema kodupiirkonnas ringi — ilus on. Nii mõnigi inimene ütleb Naimale tänaval tere, kui ta mullle suuna kätte juhatab, kustkaudu edasi minna. Lisaks muule teen tema soovitatud kohvikus peatuse — ta ütleb, et see on ainus koht, kust ta mõnikord kohvi ostab, muidu on nii, et kui ta kunstnikuna oma hobidega tegeleda tahab, siis tuleb prioriteete seada. Väljas ei söö ja kohvi ei joo, riideid ostab juurde nii kümne aasta takka. See-eest saab selle arvelt sõita kõikvõimalikke mootoreid sisaldavate asjadega.
Kohvikust lahkun läikiva südamega. New Yorgis ühe soolase saiakese ja magusa koogi söömine ei ole mingi niisama lihtne ülesanne. Juust, peekon, rasv… Või kokkuvõtlikult, rasv rasvaga.
Võtan suuna Broadwayle, sest kella kolmeks on kokku lepitud kohtumine Anuga, et natuke tema tööst rääkida. Enne teen ka kiire poetiiru, vaatan üle ühe kiirmoeketi ja saan aru, et kuidagi on juhtunud nii, et praegu on moes pea eranditult asjad, millega ma midagi teha ei oska. Läikivad vatijoped, litsakad kleidikesed (aga mitte heas mõttes), imelikud jalatsid jne. See kõik teeb mind väga rõõmsaks, sest järelikult jääb raha alles.
Vestluse järel Anuga kasutan aega, mis õhtul Art in Generalis avatava Maria Metsalu ja Merike Estna näituseni jääb peamiselt selleks, et kirjastuse Lugemik raamatuid sirvida. Flo Kasearu ja Jaanus Sammaga seotud väljaanded võidavad mind endale.
Ja suundume Art in Generali, kus kuraator Maria Arusoo on ühes Maria Metsalu ja Merike Estnaga üles ehitanud installatsioone ja nendib, et kolm Eesti naist suudavad rohkem ära teha, kui kümme USA meest. Millest võib vist eeldada hinnangut kohalikele tegelastele, kes oleks pidanud installeerimisega tegelema. Estna “Red Herring” tähendab seda, et kunstnik istub riietes, mille mustriks tema enese print, oma maali peal ja serveerib seal inimestele viinakokteile kuiva jääga. Et lisaks viinale on komponentide seas rohelise värvipoti nägu segu ingverist ja piparmündist, vist, tekitab see kõik vägagi mõnusalt petliku tunde, et tegemist on tervisejoogiga. Inimesed istuvad mõnusalt, räägivad juttu. Galeristid ja Mariad on samuti Estna printides. Meenutab see kõik korvpalliriietust, mille poole ma mingit seletamatut tõmmet tunnen. Paar tundi hiljem algab Maria performance “Madmoiselle X”, mida teatrikontekstis, Kanuti SAALis juba näinud olen.
Kohal on vähe tuttavama olemisega eestlane New Yorgis ehk Gustav, seljas Jaanus Samma kampsun. M*nniga. Kuulen, kuidas üks kohalik olla uurinud, et ei tea, mis populaarne bränd see küll on, et juba mitmel üritusel näinud. Pärast muidugi selgus, et on üks ja sama kampsun ühe ja sama kultuurihuvilise Gustavi seljas.
Näitusele saabub ka Jackie, neiu, kellega kohtusime sõbra kaudu siis, kui kevadel esimest korda elus New Yorgis olin ja lõpuks teada sain, et jap, Ameerika on olemas. Või kui mitte Ameerika, siis New York küll. Jackie magab maha küll performance’id, aga kultuurist ta ei pääse. Võtame ette ka Colemane’i rulapargi. Seal on Barbara Krugeri sloganid. Öisel ajal mõjub ringi rallivate rulatajate vahel efektselt, ehkki kas asi on päevas, minus või milleski kolmandas, mulle mõjub taas kord visuaal (ja hirm elu pärast, kui rulad viuh ja viuh mööda lähevad) tugevamalt kui sõnum. Ja üleüldse tundub mulle pärast seda, kui eesti keelde tõlgiti raamat “Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist” ja Cannes’i võidufilmi “Ruut” nägemist, justkui oleks kogu kaasaegne kunst iseenese paroodia. See ei ole praegu mitte vihje kunsti ja kunstnike pihta, vaid selle filtri pihta, mis mu peas on ja mis vahepeal paneb tahtma nagu Tourette’i sündroomi alla kannataja haugatama mingisuguseid, ee… asju. (Mul oli siin üks mõtteavaldus, mille enesetsensuuri korras kaks sekundit tagasi kustutasin.)
Vahemärkus — kunagi mõtlesin, et peaks tegema internetikommentaariumides mingisuguse korpuseanalüüsi ja vaatama korduvaid väljendeid, teemasid jne, aga unustasin siis ära. Iseenesest saaks korraliku kommentaatori-bingo küll. Et mitme sammuga täiesti juhuslikust teemast jõuda pagulasteema, traditsiooniliste pereväärtuste (jätka rida ise) juurde.
Vastu ööd korterisse jõudes jõuan taas vaid mõelda, et jeerum, kuidas saab miski üldse nii südantliigutav olla, kui üks hea tekk ja pehme voodi? Seejuures lauldakse korrus madalamal baaris parajasti hoogsalt karaoket ja jõulud on vist käes, sest Mariah Carey jõululauludel on minekut.
Jätkub…
