Oma autoajakirjaniku karjääris pole ma kordagi sattunud ligilähedaseltki nii eksootilisse kohta nagu Namiibia. Miks peakski autofirma esitlema uut mudelit Namiibias? Aafrika riigis, mis on pindalalt nagu Hispaania ja Itaalia kokku, aga kus elab rahvast ainult poolteist korda rohkem kui Eestis.

Igal teisel juhul oleks küsimus õigustatud, aga mitte Toyota Hiluxi puhul. See pikap moodustab Namiibia autopargist 60 protsenti – nii väitis üks kohalik. Ta ilmselt liialdas, aga mitte palju. Ametlikel andmeil oli mullu Namiibias müüdud autodest 40 protsenti just Hiluxid. Huvilised mäletavad kindlasti ka üht kuulsat telesaadet, kus Jeremy Clarkson koos sõpradega püüdis üht sellist sõidukit purustada, kuid Hilux keeldus lagunemast.

See ei tähenda kaugeltki, et sealne autopark oleks üheülbaline, ehkki kõikvõimalikud maasturid ja pikapid moodustavad sellest lõviosa. Pealinnas Windhoekis jäid pilgu ette isegi Audi A7 ning esiveoline mahtuniversaal BMW 2 Active Tourer. Nagu kuuma kliimaga maades kombeks, on tubli 90 protsenti kõigist autodest valged. Kohalik rahvas armastab hirmsasti ka läikivaid valuvelgesid, ehkki kakskümmend aastat vana Toyota Corolla all ajavad need eurooplase vägisi muigama.
Laias laastus on Namiibia aga üsna ebatüüpiline Aafrika maa, kui loodus kõrvale jätta. See lükkab ümber enam-vähem kõik Aafrika-teemalised eelarvamused – näiteks võib seal rahulikult kraanivett juua.

25 000 kilomeetrit kruusateid
Reisijuhid ütlevad, et Namiibia teedel saab hakkama ka tavalise ­sõiduautoga, kõrget nelikveolist pole ilmtingimata tarvis. Põhimõtteliselt tõsi, aga hakkamasaamine ja muretu reisimine on kaks täiesti ise asja. 45 000 kilomeetrist riigiteedest umbes 25 000 on kruusakattega. Aafrika mõistes on need heas korras, meie arusaamade järgi mitte eriti. Tavalise sõiduauto või väikebussiga on Namiibia treppis kruusateel liiklemine kohutav piin. Sõitjale tundub, et järgmisel silmapilgul laguneb auto vältimatult mitte poltideks-mutriteks, vaid lausa aatomiteks. Isegi loomapargis turistide ringivedamiseks mõeldud igivana, pintsliga ülevärvitud Land Rover, millel kabiini ülaosa parema vaate nimel maha lõigatud, oli reisijaile palju mugavam kui mõne aasta vanune igati kobeda väljanägemisega Toyota väikebuss.
Lisaks kruusateedele on Namiibias veel umbes 7000 kilomeetrit asfalteeritud (kohapeal kasutatakse küll mõistet tarred – pigitatud) ja umbes 300 kilomeetrit soolatatud teid. Viimaste puhul immutatakse kruusatee läbi soola-kipsilahusega. Kate on kõva ja sile, aga pidavat vihmaga väga libedaks minema.

Loomulikult nõuavad kruusateed pidevat hooldamist ning teehöövleid nägime meiegi mitu korda päevas. Hüva, ent kuidas höövlijuht õhtuks koju pääseb, kui lähima asulani võib olla mitusada kilomeetrit? Ei pääsegi! Kui teehöövel oma baasist välja sõidab, haagitakse sellele taha vagunelamu, kus juht saab ­öösiti magada ja kus on kaasas kõik eluks vajalik. Selline missioon võib kesta lausa kaks-kolm nädalat.
Üldiselt kehtib Namiibiaski reegel, et parimad teed asuvad suuremate linnade lähistel. Ent täiesti ootamatult võib asfaldile või kivisillutisele sattuda ka täielikus pärapõrgus. Asfalt pannakse maha näiteks lõikudele, mis vihmaperioodil vee alla jäävad. Namibi kõrbe serval aga veeresid autorattad järsku betoonkividest laotud sillutisele. Siingi on selgitus lihtne – varasem kruusakattega tee polnud veokitele läbitav, kivisillutisel aga suudavad needki end järskudest tõusudest üles vedada ja laskumisel hoogu pidada.

Tolmust pole pääsu
Autosõitjat ootavad ees muudki tundmatud nähtused, näiteks liivatorm. See näeb välja täpselt nagu lumetuisk, ainult tuisuvaalud teel koosnevad liivast. Meie buss liikus liivatormis heal juhul 60 km/h, ehkki asfalttee oli suurepärases korras. Kas tuul on liiga tugev? Või teeb liiv tee libedaks? Aga nagu bussijuht lahkelt selgitas, peksaks liiv kerelt muidu värvi maha ja „mu boss poleks selle üle väga õnnelik“.

Järgmisel päeval, kui liivatorm möödas, sõitsime juba ise Hiluxidega ookeanirannikult sisemaale. Meie „boss“, hiiglasekasvu lõuna-aafriklane Hein Truter rõhutas mitu korda, et kolonnis liikudes tuleb hoida normaalset pikivahet. „Muidu ei saa te mingeid vaateid nautida, kogu Namiibia paistab nagu üks suur tolmupilv!“

„Normaalne“ võib vabalt tähendada ka tervet kilomeetrit, ent kõikvõimas tolm leiab ikkagi tee auto sisemusse. Mu hele sonimüts omandas nelja päevaga niisuguse välimuse, nagu oleks sellega masinaosi tavotist puhastatud.

Korralikul kruusateel kannatas Hiluxiga vabalt hoida tempot 120–130 km/h. Liiklus oli hõre, ent tähelepanu ei tohi minetada, sest keset teed võib varitseda puujuur või kivikamakas. Just selliste eripärade tõttu polegi sõiduautoga reisimine hea mõte. Nägime meiegi üht õnnetut, kelle sõiduriista küljest oli ratas lihtsalt minema veerenud.
Kuna suurem jagu Namiibia territooriumist on ilma mobiililevita, kasutatakse abi kutsumiseks kaasliiklejaid. Süsteem töötavat üsna hästi, hädasolijast keegi lihtsalt niisama mööda ei sõida. Teisalt tuleb kõrbesse siirdudes olla valmis mis tahes ootamatusteks ja kõik tarvilik (eriti joogivesi) ise kaasa võtta. Rendiauto juures aga peab esimese asjana veenduma, et varuratas ja tööriistad oleksid olemas ning korras.

Autosõit kui elustiili osa
Valitseb seaduspära, et kõrbes on teed sirged ja siledad, savannis kurvilisemad ning mägedes võimatult käänulised ja lahtise kruusaga. Kõik see aga ei takista kohalikel pikki vahemaid läbimast, see on osa sealsest elustiilist ning vastupidav ja töökindel auto käib asja juurde. Namib­grensi farm, kus me ühe öö veetsime, on nii kõrvaline koht, et suurema ­mõõtkavaga kaartidel ei paista sinna viivat ühtki teed. Farmi peremees John Rabie aga kinnitas, et tema jaoks pole mingi probleem autoga Kaplinnas ära käia. Kui palju sinna maad on? Edasi-tagasi umbes 3000 kilomeetrit.

Pikapitel ja suurtel maasturitel on tavaliste sõiduautode ees veel üks oluline eelis. Namiibia tanklavõrk pole just üleliia tihe. Kogu pooletuhandekilomeetrisel teekonnal nägime tanklaid kaks korda – alguses ja lõpus. Ehk suur kütusepaak (180 liitrit pole mingi ime) on sel maal eluliselt vajalik ning lisapaagid vägagi minev kaup.

Autokütus, nagu enamik muudki, on Namiibias naeruväärselt odav – umbes 10 kohalikku dollarit (ligikaudu 57 eurosenti) liiter. Samas on keskmine palk vaid 6600 dollarit (380 eurot), ebavõrdsus ­üüratu ning veerand rahvast tööta.

Aga miks Namiibias just autoga reisida? Kohtasime kojulennul gruppi saksa turiste, kes kahenädalasel bussituuril olid läbinud umbes 5000 kilomeetrit. Vaesekesed nägid välja nii kurnatud, nagu oleksid nad selle maa joostes läbinud. Mõistan neid täiesti – kui ikka 14 päeva ühtejutti kuumas plekk-kastis (Namiibia bussid pole päris sellised nagu meil) loksudes üheülbalist maastikku vahtida, võtab see täiesti läbi. Seetõttu tundubki maastur või pikap olevat märgatavalt mõistlikum viis turistina ringi liikuda. See pole kõige odavam, aga bussisõiduga võrreldes kindlasti mugavam ja mis peaasi – annab sõltumatust.