MYANMARI PÄEVIK | VIIMANE OSA: Klassikaline turistitüng endises pealinnas Yangonis

Ajakirjanik Kadri Veermäe sai võimaluse sõita riiki, mis alles hakkab turistidega kohanduma. Siin on tema reisipäeviku viimane osa.

PEALINNAST MINEMA:

Lõpuks on käes aeg lahkuda Naypyidaw’st ning suunduda Myanmari endisse pealinna Yangoni. Lennuk on erinevalt vastupidisest liinist peaaegu viimse kohani välja müüdud ning reisikaaslaste seas on tunda elevust kunstlikust tühjusest normaalse elu keskele tagasi pääsemise üle.

Yangon üllatab esmalt pilvise ilmaga: eelnevatel päevadel on päike lõõsanud nii veenvalt, et paratamatult on tekkinud sest mulje kui millestki üldkehtivast. Lennujaamast linna jõudmiseks olen telefoni tõmmanud sõidujagamisäpi nimega Grab ning koonrivaimustusega märkan, et 10 000 kyati (6,2 eurot) suuruse letihinna asemel pääsen keskusesse vaid 6300 kyatiga (3,9 eurot).

Tegelikult jagan taksot veel Indoneesia kolleegiga, kes enne koju BBC korrespondendi töö juurde naasmist kavatseb paar päeva Yangoniga tutvuda. Pika ning lõpuks ometi ka korralikult ummikurohke sõidu ajal saan teada, et tema soovitaks Kagu-Aasia riikidest eelkõige külastada oma kodumaad, sest toit ning Bali saar olevat peajagu üle kõigist teistest võimalikest elamustest.

Ka räägib ta oma kogemusest Hollandis, kus ta käis äsja väljaõppel ning ühtlasi oma poiss-sõbral külas. Paari nädala järel avastas nääpsuke naine šokina, et on juurde võtnud viis kilo. „Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on – sõin vaid juustu, leiba ja rohelisi viinamarju!“ räägib ta elust enne teadmist, et Indoneesia vaheldusrikka söögiga võrreldes võib Euroopa oma pakkuda teatavaid üllatusi.

Indoneeslanna jutu kaudu avaneb võimalus värske pilguga ümbritsevat vaadata, sest lisaks Hollandile külastas ta mitut selle naabermaad. „Arhitektuur on Euroopas väga ühesugune. Riigid on erinevad, kuid linnad näevad samasugused välja,“ hindab ta.

Lõpuks jõuame tema hotelli ette, kust olen otsustanud oma majutusasutusse viimased poolteist kilomeetrit linnaga tutvumise eesmärgil jala käia. Paraku saan õige pea aru, et kõige otsesem marsruut läheb läbi kohaliku Hiinalinna ning kui päev varem kõndisin tänavatel, kus polnud pea ühtegi hingelist, siis nüüd kargab elu igast suunast näkku. Iga maja allkorrus on muudetud äriks: osta kulda-karda, muffineid, tehnikat ja kanarümpasid kohe mugavalt üksteise kõrvalt.

Veidi enne sihtpunktini jõudmist näen kohalikku pop-up söögikohta, mis tähendab, et tillukestel plastmasstoolidel istudes valmib otse nina all hõrk nuudliroog. Puhtust hindavate inimeste jaoks võiks võimalik räpasus ohusignaaliks olla, kuid otsustan, et kogemus vajab omandamist ning istun maha. Toit on väga meeldiv ning maksab 50 eurosenti. Kahtlast pööritust pärast ei ilmne.

Hotelli jõudes olen teekonnast veidi kurnatud ning suundun tuppa ideega veidi puhata. Toaust avades lööb vastu arktiline pahvak, sest kohaliku viisakuse kohaselt on konditsioneer sätitud umbes 17-kraadist temperatuuri hoidma. Lülitan selle välja ning kisun aknad lahti ning koheselt saan aru, et olen sooritanud vea: külmaks aetud ruumis kondenseerub veeaur ühtlaselt kõikjale, kuhu saab. Nüüd on tuba jätkuvalt külm, kuid ka niiske. Väga niiske.

Etteruttavalt võin öelda, et igasugused järgnevad katsed erinevate kombinatsioonidega ei tööta samuti, kuid aja jooksul süveneb ühtlasi kahtlus, et mind on paigutatud ka mingile spetsiaalsele soo-korrusele, sest hotelli muudes paikades ei tundu sellist niiskusprobleemi olevat.

Välja minnes märkan teist nuudlimüüjat ning see naine loputab kausikese enne mulle ette andmist veetünnis, kus vedelik on tõepoolest omandanud peaaegu musta värvuse. Kauss jääb pärast protseduuri õlikirmest läikima, kuid ka antud roog ei murra kuidagi maha. Seega õnnestub edasi elada ühes eelarvamusega, et lapsena maal mullaste marjade söömine on organismi kerge räpa suhtes vastupidavaks voolinud.

Taolise enesekohase õlalepatsutuse tasakaalustava jõuna saan õige pea klassikalise turistitünga: kooritud ja kilesse pakitud tsitruselise eest kasseerib enesekindla silmavaatega tänavamüüja mult 2000 kyatti (1,2 eurot). Tundub kallis, aga olukord on mind juba endasse neelanud, nii et maksan kuulekalt.

Yangonis mul palju aega turismiga tegeleda pole, sest aeg kulub tööülesannetele, kuid linna põhivaatamisväärsuse, Shwedagoni pagoodi jõuan siiski ära näha. Osa reisijuhte väidavad, et sinna jala ei pääse, kuid loomulikult jõuan näost punasena pärast kolmveerandtunnist palavat rännakut edukalt kohale. Kogemus on vägev, sest luksust ja kullasära on paratamatult sellises hulgas, et tempel avaldab ainuüksi gabariitide tõttu muljet.

P.S. (20.12.) Tuletati meelde, et jätsin Naypyidaw' tühjade hotellide jätkusuutlikkuse saladuse kirjutamata. Asi on väga lihtne: omanikud on reeglina ülirikkad inimesed, kes on rubiinide kaevandamise või muu tegevusega ajanud kokku korraliku varanduse. Majutusasutus ei täida neil kasumliku äriettevõtte eesmärki, vaid seda kasutatakse rahapesuks –Myanmari seaduste kohaselt on selline tegevus ka täiesti legaalne.

LÕPP.