MYANMARI PÄEVIK | OSA 2. Kuidas Nepalis orbudega äritsetakse

Ajakirjanik Kadri Veermäe sai võimaluse sõita riiki, mis alles hakkab turistidega kohanduma. Siin on tema reisipäeviku teine osa.

TEINE PÄEV:

Kell üheksa hommikul tuleb meeldivalt sooja, üle 30-kraadise päiksepaistelise ilma eest suunduda seminarisaali, kus pole ühtegi akent ning temperatuur on jahutatud umbes 17-kraadini. Eurooplased hakkavad üksteise järel lõdisema, soojamast kliimast pärit inimesed ei tee aga teist nägugi.

Kergete kummarduste saatel jagatakse laiali riikliku ajalehe The Global New Light of Myanmar värske number, kus seest leiab avaõhtusöögi kohta põhjaliku artikli koos suure fotoga.

Myanmari ajalehe ajakirjanike seminarile pühendatud lehekülg. Foto: Global New Light

Üldse tundub, et selle meediaväljaande pärusmaaks on taoliste kohtumiste kajastamine, sest piltidest domineerivad ülekaalukalt fotod erinevatest tähtsatest meestest laua ääres istumas.

Muidugi on ka antud numbris olemas püsirubriik „Olukord Arakani osariigis“, kust saame teada, et 100 000 kohalikku last vaktsineeriti entsefaliidi vastu. Külje väiksem uudis kõneleb samuti vaktsineerimisest, kuid puudutab 643 kitse ja 284 veist.

Meie aga alustame oma seminariga ning õige pea kustub lootus, et selle abil avaneb võimalus end globaalsete keskkonnamuredega rohkem kurssi viia.

Paneeldiskussioon algab sõnadega, mille ohtral koosesinemisel kipub tähelepanu paratamatult uitama minema – nendeks on näiteks „jätkusuutlikkus“, „proaktiivsus“, „teadlikkuse tõstmine“ ja „ÜRO kestva arengu eesmärgid“. Pähe ilmub mõte, et kodus on kell praegu viis hommikul – ja kohe on ka uni platsis.

Kõrval istuv taanlanna joonistab paberilehe allotsa pilvekese, kust tuleb välja vikerkaar ja sinna kõrvale kolm südamekujutist. Õige varsti on käes aeg tema Powerpointi-esitluseks, kus vahetuvad inspireerivate saavutustega slaidid: malaariasurmasid on Aafrikas suudetud 15 aasta jooksul poole võrra vähendada! Osoonikiht paraneb ja sajandi keskel võivad osooniaugud olla minevik! Tööandjaks on talle väljaanne, mille eesmärk on toota positiivseid uudiseid.

Järgmise esineja hinnangul on heaks näiteks selle kohta, kuidas keskkonnateemasid laiemale publikule lähemale tuua, ÜRO tellitud video, kus riike sümboliseerivad loomad, kes otsustavad üheskoos vaesuse, kliimamuutuste ja ebavõrduse vastu võitlema hakata: karu lööb käpa siiliga kokku ning sebrad hüplevad vaimustunult. Oleks huvitav teada selle kampaania fookusgrupi reageeringut. Minu seminari saalis igatahes plaksutati.

Kolmanda töötoa eel hiilin saalist välja ja näen, et kohalikud ametnikud on ruumi tagaosas lasknud silma looja. Sama on teinud pooled turvamehed ja politseinikud sissepääsu juures. Need kes üleval on, vaatavad mind huviga. Õues pole peaaegu ühtegi hingelist, vaid paar naist kitkuvad umbrohtu, peas iseloomulikud aasia koonuskujulised kübarad.

Viisakusest naasen õige pea siiski ja jõuan tagasi täpselt kohvipausi ajaks. Tavaline kohv on siin kondenspiimaga magus jook ja musta kohvi tuleb spetsiaalselt paluda. Suupisted kujutavad endast aga uhkeid kooke, pirukaid ja muid küpsetisi ning täheldan juba mitmendat korda, et juttu magusa kraami võimalikust mõjust kehakaalule kipuvad üles võtma pigem mehed.

Satume eelnevalt õhtusöögilt tuttava india mehe ning Aasias Poola uudisteagentuuri jaoks tööd tegeva poolakaga rääkima. Poola mees on juba seitsmendat aastat Lõuna-Aasia korrespondent ning seal veedetud ajast hoolimata hämmastavalt põhjamaalase jumega. Tõenäoliselt oleme meie kahekesi temaga seminari kõige kaamemad osalejad.

Poolakas räägib, kuidas ta Nepalis sai jälile skeemile, kuidas orbudekodude juhid annetajatelt raha välja petavad: orbudekogusse kogutakse kokku vaestelt vanematelt erinevate lubaduste abil välja räägitud lapsed ning seejärel hakatakse asutuse nimel läänelt abi paluma. Kodude asukad saavad keppidega peksa väiksemagi asja eest, näiteks rääkimise. Kui vanemad tulevad neid tagasi tahtma, jäävad nad pika ninaga, sest reeglina on orbudekodudel korda läinud kätte saada ka laste sünnitunnistused.

Samal teemal valmis tal Inglise telejaama Channel4 jaoks ka dokumentaalfilm, kuid poola kolleeg oma tööd ise ette kanda ei saanud: nagu ta selgitas, tahtsid inglased, et seda teeks mõni inglise välimuse ja briti inglise keelt kõnelev inimene. Nii jäigi ta filmi produtsendiks ja sai kuulda, kuidas paar päeva varem kohale jõudnud saatejuhid rääkisid kaamerasse, kuidas nad "avastasid võika äri" ning "avavad vaatajaile nüüd selle telgitaguseid".

Kuvatõmmis orbudeäri filmist, näha on parajasti "inglisepärasemat" saatejuhti.

India kolleeg, domineeriva kippuv mees jagab omalt poolt üht kogemust, kuidas etnotsentrism globaliseeruvas maailmas jätkuvalt mõju avaldada suudab: pärast mitukümmend aastat BBC korrespondendina Indias hakati sealsele büroole valima uut juhti. Ulatusliku kogemusega mees kandideeris ka, kuid nagu ta asja kokku võttis „võitis, nagu ikka, mingi John või Andrew“, kes ametipostiks Suurbritanniast Indiasse saadeti.

Samal päeval avaneb hiljem võimalus esmakordselt näha lähemalt ka Naypyidaw’d, mis üllatab mitmel moel, kuid sellest juba järgmises osas.

JÄRGNEB...