Montenegro: Söö, palveta, päevita



Montenegro: Söö, palveta, päevita
Montenegro rannikFoto: Silvia Pärmann

Montenegros kohtuvad Vahemere köök, loendamatud pühapaigad ja paradiislikult kaunid rannad ilma vähimagi ohuta, et keegi kogu teie elu pea peale pööraks. (Kui teie unistuste mees pole just mõni vene bojaar.)

Soe äikesevihm langes Tivati peale, kui me augustikuu hommikul sadama poole jooksime. Mitte ainult mäed, vaid kogu Montenegro värvus sekunditega süsimustaks, õigustades lõpuks ometi oma nime. *

Päev Euroopa lõunapoolseimal fjordil – Kotori lahel – tiirutaval laeval siiski värvi ei muutnud, paar tundi hiljem oli päike jõudu kogunud ning taevas vähem pilvi kui Montenegros tasast maad.

Kotori lahe ääres seisavad mäed lausa varbaidpidi vees, jättes kaldal vaid napilt ruumi endistele rikastele kapteni- ja kaubanduslinnadele.

MILLISED ON PARIMAD RIIGID REISIMISEKS AASTAL 2016? LONELY PLANET TEAB!

Kõik ikkagi kaldale ei mahu. Nii vaatavad riigi ühed kaunimad pühamud barokse Perasti tegemisi, mille paleedes veetsid kunagi meeleolukalt aega nii Vene tsaarid kui Veneetsia printsid, ikkagi sündsalt kauguselt lahelt. Paari tumedam pool, 1166. aastal rajatud St. George’i klooster, võtab enda alla ühe tillukese saare. Teine, helgem ja heledam kabel Our Lady of the Rock, seisab laevakujulisel tehissaarel, ainsal Aadria meres.

Seotud lood:

Kui samuti maa järele janunevad hollandlased ikka alles mõtlevad, kas võtta keeruline tehissaarte ehitus ette, siis montenegrolased tegid selle juba 400 aastat tagasi ära. 1452. aastal märkasid kaks meremeest pisikese kaljunuki juurde uhutud Neitsi Maarja pilti ning kohalikud hakkasid üle öö kultuslikuks saanud kalju juurde uputama vanu laevu ning kive – nii 200 aastat järjest, et 1630. aastal sinna kabel rajada.

St. George’i klooster ja Our Lady of the Rock.

1320 astet

Montenegros on alati olnud nii neid, kes on tahtnud ehitada, kui neid, kes ihanud sõdida ja purustada. Väikeses riigis on nad paratamatult kohtunud – ja loonud muljetavaldavaid kindlusi.

Perastist sügavamale lahe sisse peitunud Kotorile merelt lähenedes ei köida pilku sadamas vaikselt õõtsuvad luksusjahid ega kirikutornid. Kotori kohal kõrgub kindlus, mille müürid sirutuvad alla linnani. Kindlusesse pääsemiseks – miskipärast on see soov kõige vastupandamatum keskpäevase kõrvetava päikese ajal – tuleb ronida üles 1320 astmest.

Loe veel

Kuid Kotori kindlus on lapsemäng võrreldes sellega, mida on mägedesse suutnud ehitada usk: pealinna Podgorica lähedal 900 meetri kõrgusele kahte kaljukoopasse rajatud Ostrogi kloostriga. Ebatavalise kloostri asutas hiljem pühakuks kuulutatud Vasilije 17. sajandil ja kõrgusest hoolimata voorivad tema säilmeid vaatama usklikud üle kogu maailma. Paik on vaieldamatult püha. Nii et isegi hasartmängusõltuvust kurtnud Rambo lookalike, kelle auto peale tagasiteel Ostrogist hääletades sattusime, lõi vähemalt kolm korda risti ette, kui maanteel olles klooster korraks mägede vahelt vilksatas.

Keeruka ligipääsuga pühapaiku on täis ka Albaania ja Montenegro piiril laiuv Skadari järv. Skadari rahvuspark on eriline paik, kus vesirooside vahel võib kohtuda nii pelikanide, haigrute, kloostrisaartelt kaldale asju ajama sõudvate munkade-nunnade kui linnuvaatlejatega. Järve ümbrus on üks väheseid paiku Montenegros, kus näeb tasast maad, lausa mitut ruutkilomeetrit korraga.

Vaade Kotorile merelt

Must vein

Oma vähest tasast maad kasutavad montenegrolased hästi, veendusime Skadari-äärsest Virpazarist välja viivat teed mööda Tomislav Ukšanovitšit otsima suundudes. Suurema osa sellest on nad täis istutanud kõrvitsaid, baklažaane, maisi, oliivi- ja granaatõunapuid ja – last but not least – viinamarju.

Vranac, Balkani peamine viinamarjasort, laius ka Tomislavi maja ümber. Tema aastas 2500–3000 pudelit veini andva suurema garaaži mõõtu “veinitööstuse” jaheduses selgus, et see on kohalike veinitootjate seas täiesti arvestatav kogus. Alguses rohkem isiklikust vajadusest ja uudishimust villitud pudelid võidavad praegu auhindu. Olin Balkani maade veine enne seda reisi maitsnud vaid korra, ühe koolivennaga, kes hindas veini alkoholisisalduse (suur) ja hinna (madal) järgi – ja mul olid halvad mälestused mõlemast.

Tomislavi crno vino (sõna-sõnalt tõlkides must vein) maitses teistmoodi. Veinipeded räägiksid siinkohal ilmselt jõulistest nüanssidest ning täidlastest ja küpsetest nootidest, ehk ka veidi vürtsisest marjasusest.

Päikeseline kliima, pilvine ­teenindus

Enamik Montenegro veinidest juuakse ära kohapeal, Skadari järvest umbes tunnise autosõidu kaugusel asuvates kuurortlinnades, kus kohalikku jahedat Chardonnay’d pakub päikeselist kliimat nautivatele turistidele esimese valikuna iga restoran.

Restoranide teenindus, paraku, nii päikeseline ei ole kui kliima. Nii ranniku kui pealinna ettekandjad tõstsid Montenegro kiiresti minu elu kõige ükskõiksema teenindusega kohtade edetabelis teisele kohale. (Esimene on kõigutamatult Tallinna ööklubi, kus kokteilipeo ajal üks sõber üle üldise naeru ja kära ettekandjale “Üks Orgasm, palun!” hüüdes sai vastuseks maailma kõige tülpinuma pilgu ja mühatuse: “Kas ­Screaming või tavaline?”)

Suurem osa teenindajatest on ranna ja raha pärast kohale sõitnud naaberriigist Serbiast ning keegi pole märganud neid üldises rahateenimise tuhinas koolitada. Oma jõuga väike riik järjest kasvavate turistihordidega kindlasti hakkama ei saa. Montenegros on tööjõulist elanikkonda 260 000 inimese jagu (kogu rahvaarv pisut üle 650 000 inimese) – umbes sama palju töötab inimesi näiteks nende ülemerenaabri Itaalia autotootja Fiati tehastes.

11 nulliga rahatäht

Paari tehasetäie inimestega on Montenegro väljaspool puhkuseaega ärimaailma jaoks ikka veel üsnagi tundmatu paik (või vähemalt selle osa jaoks, mis kümnendi algusaastail aktiivselt sigarettide salakaubanduse ja Moldova seksiorjadega ei tegelenud).

Säravamad päevad jäävad kaheksakümnendatesse, Jugoslaavia kuldaega, kui laevandus ja ennekõike turism tõid Montenegrosse investeeringuid ja inimesi.

Jugoslaavia lagunemise järel Serbia­ga ühinenud Montenegrole oli järgmine kümnend aga valus aeg. ÜRO sanktsioonid tõid kaasa kogu ajaloo raskeima majanduskriisi ja hüperinflatsiooni. 23. detsembri hommikul 1993. aastal lasi valitsus käibele 500 000 000 000 dinaari – esimeste kupüüride väljastamise ajal oli selle väärtus kuus USA dollarit, sama päeva õhtuks oli see kukkunud kolme dollarini.

Viimased aastad on Montenegrosse aga toonud heldemalt investeeringuid (ennekõike rannikule ja healt sõbralt Venemaalt). Ehkki globaalne kriis ei jäta puudutamata ka Montenegrot, ei ole paariprotsendine SKT kahanemine ja inflatsioon seal isegi kõige suuremaid skeptikuid tõsiseks võtnud.

Mõned asjad ei muutu Montenegros kunagi - näiteks meeste juuksurisalongid ja soengumood.

Eighties coming back

Kuldsete kaheksakümnendate nostalgia on Montenegros kõikehaarav. Ja kui mitte muu, siis kõik need Tina Turneri lood, mida viimati koolidiskodel mängiti, on juba tagasi. Ja Tina pole ainus Montenegros comeback’i tegev superstaar.

Montenegro turismi kaanetüdruk, 15. sajandil rajatud kindlus-kaluriküla Sveti Stefan, millest 1980ndatel sai Aadria mere eksklusiivseim kuurort, avas septembris taas uksed.

Kunagi mahutas tilluke kaljusaar 400 elanikku. Kui Jugoslaavia valitsus selle kaluriperedelt hotelli rajamiseks 1950ndate lõpus käest võttis, oli elanikke alles vaid 20. Saare uus peremees, luksushotellide kett Amanresorts usub, et algav kümnend toob sinna puhkama oma suurkujud, nagu kunagi suvitasid seal nii Willy Brandt, Sophia ­Loren kui Claudia Schiffer.

Augustis lonkisid saarel ringi veel vaid ürdipuhmaid istutavad aednikud ja elektrikud, kelle missiooniks oli kunagistes kalurihüttides konditsioneerid tööle ja soe vesi kraanist jooksma saada. Nii saare kolm kaunist kirikut kui kõik majad on eeskujulikult renoveeritud ning maniküürimata käte ja kalasoomuseid täis kleepunud habemetega kaluritel saarele mõistagi enam asja pole. Saar jääb ka kõikidele niisama uudistajatele suletuks, ehkki ­Piazza äärsesse restorani saavad laua reserveerida ka lihtsurelikud ning mööda kitsast maariba Sveti Stefanile õhtusöögile jalutades vaadata, kuidas päike puudutab merd ja selja taga lähevad mäed mustaks.

*Itaaliakeelse Montenegro, tõlkes must mägi, andsid maale nimeks Veneetsiast pärit vallutajad rannikumägede männimetsade järgi. Serbiakeelne Crna Gora, nagu kohalike jaoks riigi nimi on, tähendab sama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare