Mmm... Manija

Riida talu Manija saarel pole miski uus koht, lihtsalt turismitalu, mis serveerib tavalist kohalikust toorainest valmistatud toitu. Viimane tegelikult ei olegi nii tavaline. Karl-Kristjan Nigesen ja Tanel Eigi võtsid
ette ja läksid saarele einestama ning leidsid eest kvaliteedi, mida nad gurmeeks ei söanda nimetada. Gurmee kõlaks lihtsalt liiga tavalisena...

Manija on väike saar, mis 2005. aasta tormis suuremas osas vee alla mattus. Kaotsi läksid sadamakohad nii saarel kui mandri poolel Munalaiul ja need sündmused on vahest ühed vähestest, mille tõttu Manija laiemat kajastust on leidnud. Mõneti on saarele kuulsust toonud Mark Soosaar, kes siin talu peab ja meiegi reisil kõik saarele tulijad hoolsalt üles filmib. Eriti uus- ja suveasukad – saare haljendama löönud karjamaadele on kolimas trobikond musti maatõugu lambaid, kes valjult määgides kõigi laevalolijate tähelepanu pälvivad. Miljöö Kihnu praamil, mis reedeti ka korra Manilaiule põikab, on täiuslik – tõeline Eesti idüll.

Manilaiule pääseb külaline hõlpsalt ligi, lisaks reedesele Kihnu laevale teeb iga päev kaks reisi (reedel kolm) ka liinilaev Mann, mis paarteist inimest kümmekonna minutiga mugavalt saarele viib. Kellaajad on küll seatud kohalike vajadustest lähtuvalt, saar on imepisike ja massiliselt külastajaid siia ei mahukski.
Enamasti satuvad Manijale saareelanike külalised ja seltskonnad, kes otsivad meeldivat äraolemist Riida turismitalust, kuhu viib meiegi tee. Kui me reedesele praamile poleks sattunud, siis ilmselt läinuks me sinna Riida talu peremehe Tiidu lappaja-paadiga, mis ehk ongi kõige orgaanilisem viis saarele jõudmiseks.

Miks me riidale läheme?

Estravelleri toimetuse kõrvu on jõudnud jutud, et Riidal saab süüa nii nagu ei kuskil mujal Eestis, tegu olla imelise kohaga.

Jõudnud saarele, viskame kotid Tiidu auto peale, ise läheme jala, et kahe-poolekilomeetrise jalutuskäiguga heita pilk saare lõunapoolsele osale. Teele jääb Manija saarekeskus, uurime pisut kohalikku elu tutvustavat ekspositsiooni ning tiksume edasi Riida poole, saateks turismitalu peresõbra Volli jutt saare elust ja konnadest. Just punase raamatu liigi juttselg-kärnkonna ehk kõre eluolu parandamine on Volli siia saarele toonud. Vollile meeldib käia saarel ka kõrede laulu kuulamas – see siin on üks väheseid kohti Eestis, kus nad end hästi tunnevad, seda Riida talu šoti mägiveiste abiga, kes kahepaiksetele rannakarjamaadel sobilikke elutingimusi tekitavad.

Riida paikneb nii nagu teisedki talud kõrgemal seljandikul, mis otsekui saare selgroo moodustab.

Punaste hoonete vahel hoovis sebivad mõned sõbralikud koerad, üks kass, kes hiljem osutub iseäranis kurjaks, puude all olesklevad ühed perenaise lemmikutest – muskuspardid. Kohe hoovi kõrval asuvas karjaaias on suviste rannaniitude ootuses seni veel heina nosivad mägiveised, kes oma uljaste tukkadega meenutavad kummalisel moel jaapani teismelisi, siinsamas silkab utt kahe lumivalge tallega.

Osa reisikaaslasi seab kohe sammud toidulaua poole – kõht on kole tühjaks läinud –, teised uurivad veel peremehe põllumaad ja masinaid. Ei jääda põlluharimise juurde kauaks, räimed ja lambaliha ootavad.

Laud on kaetud aida otsa ning alustuseks pakutakse räime kolmel erineval viisil – kõik äsja kohalike kalurite püütud ja perenaise enda marineeritud. Praetud ja äädikaga hoidistatud, teised värskelt marineeritud heleda palsamiäädika, õli ja punase sibulaga, kolmandad sinepiga seista lastud.

Riida hoovilt paistab meri pea igas ilmakaares, veel talvist külma õhkavad vetevood on mähkunud tihedasse uttu, samas särab taevas päike ja saare soojem maapind tõrjub jõudumööda pilvjat massiivi, mis ometi kohati saarele lipsab, et üks või teine talu endasse mähkida ja siis kohe merele tagasi libiseda.

Räimed on maru head

Maitsetervik ühes mereuduga on midagi sedavõrd orgaanilist, et ühelgi söögikohal kuskil mujal pole sel hetkel võimalik Ülle Tamme serveerituga konkureerida. Ega ma vist pole nii head räime söönudki, eriti ses kevadises päikeses veiklevad palsamiäädikaga sätitud räimed on nii erga värske kala olekuga. Justkui sashimi, ent sobivad ka toorest kala kartvale sööjale.

Praetud-marineeritud räim on klassika, imehea, ja perenaine on neid serveerinud sellise portsu, et minusse siseneb tõsine õud – kas saan üldse pidama, enne kui juhtub nõnda nagu tolle härraga Monty Pythoni sketšis? Lammas on ju veel söömata. Sinepiga räimed jäävad teiste varju, ehkki on samuti väga head.

Huvitav, kas keegi saabki üldse räime nii hästi valmistada, kui ta mere keskel ei ela? Nii värske toorainega jäävad kõik linnarestoranid hätta ja kui nad ka kala paar tundi pärast püüki kätte saaks, siis pole neil ometi merd mitmes küljes räime olemust meelde tuletamas.

Lammas on meile loovutanud kintsud, mis glasuuriga kaetult eriti hõrgud välja näevad. Õiges vanuses loom, rannaniidul kasvanud, talvel head heina krõmpsutanud – paremat lambaliha on raske ette kujutada ja kui siia lisada Ülle kulinaarne anne, siis sünnib paratamatult täiesti vaimustav roog. Jälle ei saa üle ega ümber tõest, et kui toit pärineb mõnesaja meetri kauguselt söögikohast, siis maitseb see veelgi paremini kui muidu. Lambale sekundeerivad tüümianiga maitsestatud köögiviljad, mis viivad keele alla. Taas meenub valusalt, et see siin ei ole miski gurmeerestoran – mees söögu nii, nagu jaksab. Või natuke rohkem. Vaatan lootusrikkalt ringi ja märkan, et taluhoovil liigub inimesi, kes ehk tungiva vajaduse korral saaksid mind pärast sadamasse veeretada.

Jäätist me väljas veel ei söö

natuke on veel jahe. Oi mis hea põldmarjajäätis! Ja koorejäätis on siin isegi munakollast kasutamata nii siidise olekuga. Kiidame peretütre jäätisevalmistamise oskust ja mainime, et kodune jäätisemasin annab ikka kena tekstuuri küll. Selgub, et masinat polegi kasutatud. Käsitöö otsast lõpuni – Ülle tütar on vist vabariigi parim jäätisemeister, tõeline võlur.

Teeme veel mägiveistele pai ja asume teele. Kõik algsed plaanid saarega põhjalikumalt tutvuda tuleb maha kanda – kõht on liiga täis ja tegelikult oleme järgemööda suurema osa päevast lauas istunud ning pererahvaga saare elust-olust lobisenud. Isegi pildistamine läks kohati meelest, ei sujunud eriti. Riida talu hoovil tunduvad kõik maisemad kohustused kuidagi väga kaugel olevat, nii kiiresti ei teki mõnusa äraolemise tunnet isegi lõunamaa mererannas. Aga me läheme Manijale tagasi. Tahaks ju veel kaeda, kuidas see kunagi Kihnust tulnud rahvas siin elab, ja legendaarseid konnigi sooviks trehvata.

Täiendav info Riida talu kohta: www.manilaid.ee