Minu Lõuna-Aafrika Vabariik: kui ranna lähedal haiparve märgatakse, lastakse valjuhääldist verdtarretavat alarmi
Avaldame katkendi Gertrud Talviku raamatust "Minu Lõuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod".
Sõidame läbi Fish Hoeki ja märkan esimesi haide eest hoiatavaid lippe. Poolsaar sopistab jääkülma Antarktika hoovust, lämmitades merevee ujumiseks piisavalt soojaks. Teisel pool poolsaart nõuab suplus parajat iseloomu. Soojema veega saabuvad ka haid ja kümned haivaatlejad veedavad oma päevad kõrgematel küngastel binoklitega merd uurides. Kõikides siinpoolsetes randades lehvivad haiohulipud. Valge lipu lehvides on ujumiskeeld täielik. Punase puhul on märgatud üksikut haid. Kui ranna lähedal parve märgatakse, lastakse valjuhääldist verdtarretavat haialarmi. Fish Hoeki külas on kasutusel ka haivõrk, mis on barjääriks ujujate ja haide vahel. Kavalamad kriminaalid on haivõrgule ka uue funktsiooni leiutanud ja eelmisel nädalal leiti tundmata isiku laip haivõrgu külge seotuna. Mõrtsuka õnnetuseks polnud haid sel päeval ilmselt näljased ja geniaalsest laibast vabanemise plaanist sai vanglakaristus.
Fish Hoeki külje all on Simon’s Town ehk Kaplinna mereväebaas. Hallid sõjalaevad hulbivad tegevusetult sadamas ja mäenõlval igavlevad kahurid. Simon’s Town on nagu Kalk Bay vanem vend, kelle huvialadeks on sõjandus ja õlu.
Pikemalt peatumata sõidame edasi mööda mäenõlval looklevat teed ja keerame Boulders Beachile. Siinne põhiatraktsioon on pingviinid ja kui oleme paar minutit kaalunud, kas pingviinid on väärt seda 120 randi (umbes kümme eurot), mis randa sisenemiseks nõutakse, otsustame nende kasuks. Looklev puidust tee viib läbi tihniku väikesele rannajupile, mis esmapilgul on süsimust. Igal viimselgi vabal liivaribal ja kivil laiutavad hanesuurused pingviinid. Ilmselgelt ei teinud me Dennisega eeltööd ja arvasime, et meid ootab ees suur tuterdav parv hülgesuuruseid pinkusid. Aafrika pingviinid on väikesed linnud, aga vähemalt tuterdamises ei pidanud me pettuma.
Boulders Beachist edasi keerab tee ranniku äärest sisemaale ja Cape Pointi jõudmiseks tuleb siseneda rahvusparki. Terve siinpoolne poolsaar on tegelikult paavianide territoorium. Pidev inimeste voog on neid harjutanud nii toitu kui ka kotte varastama ja üleüldse ulakusi tegema. Näeme paaviane teeäärses tihnikus hüplemas ja ridamisi mööda teed lonkimas. Emased kannavad beebisid turjal ja perekonda turvavad suured roosade tagumikkudega isased. Tahtmatult on paavianid ka tööandjad ja kollastes vestides paavianipeletajad püüavad neid küladest eemal hoida.
Pargime auto ja jalutame poolsaare tipus paistva majaka poole. Teeme pilti suure sildi ees, mis teavitab, et me oleme Aafrika mandri kõige lõunapoolsemas tipus, kus kohtuvad Atlandi ja India ookean. Alles aasta hiljem avastame, et Aafrika mandri lõunapoolseim tipp on tegelikult Kaplinnast 150 kilomeetri kaugusel olev väike küla Cape Agulhas ehk Nõelaneem ja India ookeani soojust saab tunda alles paarsada kilomeetrit Kaplinnast ida pool.
Otsustame tagasi koju sõita mööda teist poolsaareserva. Rannik muutub aina järsemaks ja kitsamates kohtades mäe sisse uuristatud Chapman’s Peak Drive viib meid Hout Baysse. Chapman’s Peak Drive on üks Kaplinna filmitumaid teelõike, sest kõrge mäenõlv pakub uskumatuid vaateid nii metsikule Long Beachi rannale kui ka Laudmäe mäeaheliku viimasele tipule. Tänu Hout Bayle on nunnude kaluri- ja vanurikülade rajoonist kosmopoliitide ja Cosmopolitanide rajooni üleminek natuke pehmem. Hout Bay ilmselgelt paremat elatustaset illustreerib mitu ratsatalli ja veiniistandust. Samas teeb elanikele peavalu mäenõlval vähina leviv slumm, mis on kohalikud kinnisvarahinnad kõrgustest kolinal alla toonud.
Poolsaare lääneserva jõudes tervitavad meid Llandudno, Camps Bay ja Clifton. Läänepoolne poolsaare serv elab täiesti erinevas rütmis. Siin on promenaadid, kokteilibaarid ja luksushotellid. Enamik maju seisab suurema osa aastast tühjana, sest nende miljonäridest omanikud veedavad Aafrika talved Euroopa suves ja Euroopa talved Aafrika suves. Autodel pole katuseid ja basseinidel servi. Tüdrukutel pole rasvu ja meestel juukseid. Siin ei ole slumme, tänavamuusikuid ega fish and chips’i putkasid. Isegi paavianid hoiavad eemale. Siin on inimeste pärusmaa. Selle valitud vähemuse liivakast, kus loobitakse raha ja ehitatakse losse. Siin on ka päikeseloojangu esimese rea istmed.
Rohkem infot raamatu kohta leiad kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!
