Minsk ehk linn kui ajamasin - Lenini kujud käsikäes tänapäevaga

 (2)
Valgevene
ValgeveneFoto: Kadri Org

Enne Valgevenesse reisimist teadsin sellest riigist vaid kahte asja: esiteks, et see on viimane diktaatorlik riik Euroopas ning teiseks, et mu vanemad käisid ligi kolmkümmend aastat tagasi seal mesinädalaid veetmas. Mõlemad teadmised olid minu jaoks piisavalt intrigeerivad ja vastuolulised, et Valgevene, mis on muuhulgas Euroopa vähim külastatud riik, reisisihtpaigaks võtta.

Valgevene oli ka ainuke riik, kuhu minemiseks pidime juba ammu enne maailmareisile suundumist valmistuma hakkama. Nimelt oli meil vaja viisat, mida taotlesime Eestis Valgevene suursaatkonnas, ning selle saamine võttis aega nädal. Kuna tahtsime riigis võimalikult palju ja vabalt ringi käia, ei soovinud me võtta tavalist turismiviisat, sest selle taotlemiseks vajalike tingimuste täitmine (hotellide ja transpordivahendite broneeringud) seaksid meile juba iseenesest piiranguid. Õnneks oli Eestis elava valgevenelannast tuttava õde nõus meid kostitama, mistõttu oli meil võimalik taotleda küllakutse viisa.

Riik, kuhu ei või kõndida
Sama libedalt kui viisa taotlemine ei läinud aga piiri ületamine. Nimelt saime hääletades piirini ning Leedu poolelt kenasti jalgsi üle puhvertsooni. Pärast selle läbimist kohtasime aga Valgevene piiriametnikke, kes ütlesid meile, et neil on seadusega keelatud lasta meil üle piiri kõndida ning et piiri ületamise hetkel peavad meil „rattad all“ olema. Seega soovitasid nad meil peatada esimene auto, mis hakkab piiri ületama, ja paluda luba kaassõitjatena seltsi pakkumiseks.
Peatasimegi esimese auto, mis Valgevene piiri poole sõitis. Tegemist oli musta värvi luksusautoga, mille roolis oli üsnagi kõrgi ja skeptilise olekuga ärimees. Pärast vigases vene keeles purssimist, oli ta siiski pika hambaga nõus meid oma tumedasse läikivasse masinasse laskma.
Piiri ületamise vahepeal pidime täitma migratsioonikaarti. Omavahel kõva häälega üle täpsustades meie küllakutsuja nime, läksid ärimehe silmad suureks ning ta korrutas mitmeid kordi kuuldud nime. Selgus, et tegemist oli meie küllakutsuja endise ülemusega ning hetk pärast seda muutus kõrk hoiak soojaks tervituseks ning mees oli lahkesti nõus meie seltskonda enda autos kuni pealinnani (umbkaudu 160 km ning 2 tundi) taluma.

Valgevene Foto: Kadri Org
Seotud lood:


Hiidsuured kortermajad, mida aina rohkem juurde ehitatakse, panid meid Minskis ahhetama ning kahtlema, kas valgevenelased väikeseid maju üldse ehitada oskavad.

Nullidega ja nullideta rahatähed
Jõudes Minskisse, saime veel samal päeval teisegi suure üllatuse osaliseks. Nimelt olime ärimehega igaks juhuks vahetanud lahti 10 eurot, mis võrdus kohalikus rahas 22 Valgevene rublaga. Ostsime kaks bussipiletit, mis pidid kokku maksma 1 rubla ja 10 kopikat. See, mida vastu saime, tundus meile olevat aga hoopis muud kui 90 kopikat – mõned väikesearvulised mündid ning kaks 500- ja 1000-rublalist paberrahatähte.
Olime väga suures segaduses, kuid kuna bussis oli kitsas ning meil terve elamine 15kg ja 18kg matkakotiga seljas, jätsime asja sinnapaika. Hiljem poes oma arvet 500-suuruse rahatähega maksta üritades saime aga suure naerupahvaku osaliseks.
Nimelt saime teada, et Valgevenes hakkas käesoleva aasta 1. juulist kehtima uus kurss – kui vanasti võrdus 1 euro umbkaudu 20 000 kohaliku rublaga, siis juulikuust kadusid neli nulli ning 1 euro hakkas võrduma veidi rohkem kui kahe Valgevene rublaga. Kuna taoline muutus oli aga toimunud niivõrd vähe aega tagasi, kehtib järgmise kalendriaasta alguseni üleminekuperiood, mil riigis on kasutusel mõlemad kursid ja rahatähed, nii nullidega kui ka nullideta.

Loe veel

Valgevene Foto: Kadri Org

Rikas tunne lahtus kiiresti: fotol olevad 3000 vana kursiga rubla võrduvad 30 kopikaga.

Lenini kujud ja tänapäeva kiirtoit
Minskis ringi kõndimine tundus meie jaoks olevat kui ajamasinas rändamine, kus möödunud aegade pärandi kõrval eksisteerib ning kasvab aina rohkem peale tänapäeva kultuuri. Enamik hoonetest olid kolossaalsed ning linnas oli rohkelt Lenini skulptuure. Pildi tegid kontrastseks aga nende vahetus läheduses asuvad kirillitsas kirjadega putkad, millel anglitsismlikult säramas фастфуд (fast food) ja Биг Мак (Big Mac).

Valgevene Foto: Kadri Org

99% venekeelses keskkonnas, kus on keeruline leida inglise keelt kõnelevaid inimesi, saab ostetud toidu pakendada ланч-вокс’i (lunch box).

Valgevene Foto: Kadri Org


Lisaks kiirtoidukohtadele on võimalik leida ka poode, mille nimeks вайлдберриз (wildberries).

Erinevaid tooteid ja kaupu sai nii suurtest hüpermarketitest ja kaubamajadest kui ka igal tänaval asuvast väiksemast letitagusest poest. Väga meeldejääv ning meeliülendav oli meie jaoks aga lahmakas Komarovka turg, kust sai osta värskeid ja keskkonnasõbralikke produkte. Lisaks olid sealsed hinnad eestlase rahakotile täiesti uskumatult odavad! Meie lunastasime näiteks kotitäie koduküpsetatud pirukaid ning kilo banaani turult alla 2 euroga.
Pärast Valgevene smetanniku (meie keeles korbid) ning sotšnike proovimist, mõistsin, miks mu vanemad siiani veel Minskis söödud pirukaid helgelt meenutavad. Nimelt olid need tõesti uskumatult head ning seal veedetud ajal ei pidanud mitte ükski kord pettuma ja kuiva saia piruka pähe närima.

Valgevene Foto: Kadri Org


Peale suurte kaupluste ja kaubamajade on Minskis peaaegu igal tänaval (eriti elamurajoonides) ka letitagune pood, kust saab nii valmistoitu kui ka muud hädatarvilikku.

Palk, et ei peaks maksma
Kõige üllatavam tähelepanek, mille me esimestel Minskis veedetud päevadel tegime, oli see, et linnatänavad olid puhtamad kui mõne inimese elutuba. Sealjuures töötas tänavatel aga rohkelt inimesi, kes kandsid hoolt pealinna puhtuse ning korrasoleku eest. Hilisem guugeldamine tõi asjasse selgust: Valgevenes on ametlikult registreeritud töötute protsent ligikaudu 0,5%, mis teeb selle kõikide maailma riikide edetabelis kolmandaks kõige vähesema töötute hulgaga riigiks.

Valgevene Foto: Kadri Org


Tänavaaugu parandamine kui anekdoot – kuus meest, kellest kaks on ülemused ja neli töölised. Viimastest tegeleb augu parandamisega aga vaid üks.

Kohalikud selgitasid meile aga hiljem eelneva statistika tagamaid. Nimelt on kohalike sõnul „sotsiaalsetest parasiitidest“ lahti saamiseks Valgevenes seadus, et kui inimene kuulub aktiivse rahvastiku hulka ning ta ei õpi ega tööta, peab ta riigile maksma aastas vähemalt 180 dollarit. Seega teevad valgevenelased kõik, et neil oleks mingisugunegi töökoht, kasvõi naeruväärse palgaga, et ei peaks riigile mitte töötamise eest trahvi maksma.
Eelnev teadasaamine polnud aga viimane, mis meid pikal Valgevene teekonnal silmi pööritama ja ahhetama pani.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare