Varahommikul Jerevanis ärgates otsustan, et enam pole tõesti mitte ühtegi head põhjust mitte minna.

Paremat päeva, kui 2. aprill, oleks Stepanakerti sõitmiseks tõesti raske valida.

“Oi, Karabahhis teile meeldib, seal on elu hea!” hüütab taksojuht, kes mind Jerevanis bussijaama viib.”Puhas õhk, puuviljad, vesi on neil hea ja millised piimatooted! Te peate kindlasti proovima Muu-Muu keefiri!”

Pool tundi hiljem istun ma juba uues taksos (bussidest hulga populaarsem liikumisviis on mitme inimese peale takso võtmine) Stepanakerdist pärit umbes 20aastase Edgari kõrval, kes näeb välja täpselt nii, nagu oleks ta rammusate Muu-Muu piimatoodete peal üles kasvanud. Ema käsul helistab ta ülimalt tüdinud olekus ka oma isale. Rutiinne veslus “hakkasime sõitma - kuidas sul muidu läheb ka?” lõppeb Edgari naerupahvakuga. Mõni aeg hiljem jääb ta aga mõtlikumaks:
“Täna on ju ikka 1. aprill?”
Aga ei ole ju. Edgar jääb veelgi vaiksemaks: “Pagan, siis ta ei teinudki nalja...”
Mis ma siin ikka teen, loen uudiseid, meil pommitatakse, oli isa öelnud.
Ilmselt on see Mägi-Karabahhis sama kulunud aprillinali kui meil “Teil on selg valge!”.

Karina, kelle külalistemajja ma päikest täis Stepanakerdis sisse kolin, räägib, et aastaid on piiril iga kuu mitu sõdurit surma saanud. Mingil hetkel oli rutiin, et iga öö läks üks mees. Kui tema vanem poeg armeeteenistusse võeti, ei maganud Karina kaks aastat ühtegi ööd. Aga poeg? Kui ta esimest korda nägi, kuidas inimene ta kõrval maha lasti, ei suutnud ta neli päeva järjest süüa. Siis harjus ära…

Harjusid ära kõik, aastaid jäi välisuudiseid lugedes mulje, et Karabahhi ongi saabunud rahu. Või oli see üks mees päevas rahu fikseeritud hind, millest polnud mõtet rääkida.

aga jumal ei aita

Seekord ei käi jutt muidugi ühest mehest. Mängus on tankid ja lennukid ning kümned hukkunud. Ehkki piirini, kus lahing käib, on Stepanakerdist viie tunni teekond, on igal inimesel seal mõni sugulane või sõber või sõbra sõber.

Ja neid läheb juurde. Kui Karina pojad peavad õhtul plaani vabatahtlikena rindele minna, teatab ta kategooriliselt, et see juhtub ainult siis, kui tema kaasa läheb. Mille tulemusena longib üks poegadest minuga turule ringi vaatama, teine kaob oma tuppa ja Karina arvuti taha, kus tema Facebooki lehel on avatud korraga vähemalt 20 vestlusakent ning külalistemajas peatunud inimesed Tšiilist Koreani on tema pärast paanikas. Hea, et on nädalavahetus ja Karinal on aega nendega rääkida. Tööpäeviti on ta lisaks külalistemaja pidamisele ajaloopetaja. Mistõttu pühapäeval heliseb telefon ikka mitu korda küsimusega, kas järgmisel päeval on kool ja Karina saab iga kord imestada, et millal enne sõja pärast tunnid ära jäänud on.

Turu keskel olev väike ahi, mille peal kogu aeg teekannu soojas hoitakse, kujuneb järgmistel päevadel Karina ja ta mehe Raffo hiiglasliku televiisoriga elutoa kõrval minu peamiseks uudisteallikaks. Ehkki mõlemas kohas saab ka hästi süüa – kui mööda tänavaid jalutada ja püüda ära arvata, mis inimesed kodus õhtusöögiks teevad, siis lõhna järgi on neil iga päev liha tulel ja lavaš ahju sooja pandud, kuigi muidugi pakutakse kõikjal ka juustu, mis on värske ja soolane – tundub turg ausam ja poliitiliselt ebakorrektsem. Veteranid istuvad tule ümber ja peavad teetassi taga hoogsalt plaane, kuidas nad peagi Bakuus uue sõja võitjatena teed joovad. See pole otseselt ususõda, aga fakt on, et ühel pool on kristlased ja teisel pool “need musulmanid”. Ja vaata, mida nad Brüsselis ja Pariisis tegid! Kui neid kuulata, siis ei jää mingit kahtlust, et Piiblis lubatud Harmagedoon on alanud just siinsamas Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani piiril, ja päev, kui Kristus lõplikult võidab antikristuse impeeriumi, hiljemalt nädala pärast.

RÕÕMSALT ELEVIL VETERANID: Kunagi oli Armeenia armees teeninud üksjagu tšetšeene. Aga isegi tšetšeenid olevat öelnud, et selliseid võitlejaid, nagu on Mägi-Karabahhi mehed, neist ikkagi kunagi ei saa.

Olukorda rohkem analüüsides nad siiski ei leia, et aserid oleks lootusetud jätised. Stepanakerdi Püha Jakobi kirikus nutavad pühapäeva hommikul karabahhi naised ja küllap nutavad Bakuu mošeedes aseri naised. Ja kes on süüdi? See on ilma igasuguse kahtluseta teada – Aliyev. Ainult tema saab saata aseri mehed sõtta.
Seal tule ääres istudes kuulen ka 3. aprillil raadiost uudist, et Aserbaidžaan on teatanud ühepoolsest relvarahust, mis paneb poole seltskonnast naerma, teise poole sügavalt ohkama.
See sõda ei lõppe kunagi.

Kui pealinna tänavatel ei ole märke sõjast, ei uuest ega eelmistest, siis kümme kilomeetrit ülesmäge Shushis jääb mulje, et lahinguid peeti veel möödunud suvel. Mainekujundusele ei aita absoluutselt kaasa öösel maha sadanud kevadine lumi, kohalikke kuulates näib see olevat veel halvem üllatus kui võimalik sõda.
Shushi oli koduks paljudele intellektuaalidele ning hedonistlik suvituslinn, kuhu kuumuse eest põgeneti. Turiste siia kardetavasti liiga palju lähiajal ka ei tule, nii et linna viie restorani kokkadest olid saatusega juba leppinult esmaspäeval tööle mitte ilmunud nelja omad. Või oli põhjus siiski esmaspäevas.
80ndate lõpus alanud sõjas sunniti aserid lahkuma ja linna asustasid omakorda Aserbaidžaanist välja kihutatud armeenlased. Kui paar renoveeritud maja välja jätta, koosneb see linn varemetest. Et tänased 3500 inimest ei moodusta pooltki kunagisest elanike arvust, pole kellelgi ka otsest vajadust linna üles ehitada. Ka varemetega harjub ära.

Ehkki Shushi jätab varakevadisel hommikul mulje, et varemete vahel elu pole, elab linn siiski. Inimesi on pärast sõda nii vähe, et Shushis näib olevat iga elaniku kohta mitte lihtsalt üks korter vaid terve kortermaja.
VIHMA KÄEST RÄÄSTA ALLA: Ljuda on üks neist, kes on sündinud Aserbaidžaanis, elanud paarkümmend õnneliku aastat Bakuu 8. mikrorajoonis ja siis aastal 1988 lahkuma pidanud. Bakuus ei oleks armeenlasena elu mõeldav. Küsimus on, kas Shushis on üldse elu mõel

See sõda on kestnud nii kaua, et keegi enam tegelikult ei saagi aru, kuidas kõik üldse nii valesti läks ja kas see algas juba varem või ikkagi hetkel, kui Stalin mingil põhjusel aseritele muljetavaldavat kingitust tahtis teha ja natukese aja riigi varasalvedes ringi vaatamise järel otsustas kinkida Mägi-Karabahhi.

Üks on kindel - mina ei sõitnud siia sellepärast, et mul oleks mingi pool selles konfliktis valitud. Kuivõrd ma olen siin, kuulen nende inimeste saatusi ja lugusid, kes siin on elanud, kelle lähedased on surnud, kelle kodusid on pommitatud - üsna lihtne on hakata neile kaasa tundma. Kui ma oleksin Aserbaidžaanis nende kümnete tuhandete inimeste juures, kes on siit välja kihutatud - siin on terve Agdami linn, kus varem elas 100 000 inimest tühi kummituslinn; Shushis on ühe mošee varemed teise kõrval - oleks mul jällegi üsna lihtne hakata kaasa tundma aseritele.

mägi karabahh stapanakert