Mauritiusel matkal ja pulmas


Mauritiusel matkal ja pulmas
Foto: Kristina Mänd

Mauritius on väike pärl India ookeanis, mida aeg-ajalt peetakse Madagaskari osaks, umbes nagu Tallinna loetakse Helsingi eeslinnaks või Riia linnaosaks. Kristina Männile tundus Mauritius põnev juba nime poolest (Isle de Maurice ehk Maurice’i saar) ning kui ta veel luges, et 2000-ruutkilomeetrisel põhisaarel elab üle 1,2 miljoni inimese, oli otsus sinna minna kindel.

Mauritius on enamjaolt tuntud kui rannal lebotamise sihtkoht ning pakkumisi leiab igast lehest ja ajakirjast. Aga ma otsisin pigem võimalusi saart ja inimesi tõeliselt tundma õppida ning ka natuke kasulik olla, mitte niisama rannas vedeleda. Leidsin Meco ja veetsin kaks-pool nädalat kohaliku pere kodus Quatre Bornes’i linnas, saades osa sealsest elust, toidust, inimestest ja paikadest. Soovitan soojalt seda võimalust kasutada ning Darreni, Dilipi ja Roshni külalislahkust nautida: www.mecotourism.com. Kui tuleb suurem hulk inimesi, siis neil on hotell ka.

Rohkem kui meri ja liivarand

Lisaks sinisele merele ja valgetele liivarandadele on Mauritiusel palju muudki. Saar on väike, loodus aga rikas ja lopsakas. Dilip oli minu peamine matkakaaslane ja kuna ta oli suur spordimees (olnud kakskümmend aastat rahvusvaheline jalgpallikohtunik), siis vudisime temaga peamised mäetipud ja matkarajad kõik läbi.

Mauritius on tuulte ja tormide kohtumispaik, ja matkamine ei ole siin alati lihtne. Tulebki hommikul vaadata, kas üldse saab kuskile ronima minna, sest enamik mäetippe on udu sees. Käisime kõrgeima (Piton de la Petite Rivière Noire, 828 m) ja ka raskeima mäe otsas, aga minu lemmik oli Le Pouce ehk Pöial. Kui otsa jõudsime, siis oli seal ruumi täpselt kahele inimesele ja avanes võimas vaade Port Louisile, Mauritiuse pealinnale, mis on igal juhul jalutamist ja külastamist väärt – eriti meeldis mulle lõunapoolkera vanima hipodroomi kõrval asuv tsitadell.

Seotud lood:

Vaade nauditud, võib Pöidla otsast allasaamisega paras tegu olla. Ise ma kõrgust ei karda, aga ühe neiu pidid kaks inimest alla aitama, sest ta pani silmad kinni ja keeldus tipust lahkumast.

Alla jõudes nägime, kuidas kaks muslimi prouat, üleni kaetud ja pikkade tuunikatega, tossud jalas, sama matka ette võtsid. Mul läks küll kergelt kõhedaks, kui mõtlesin, kuidas nad sealt poriga alla saavad. Nägin neid aga paar päeva hiljem poes, täitsa elu ja tervise juures olid.

Loe veel

Must mägi

Omaette vaatamisväärsus on mustast basaldist mägi Le Morne Brabant. Sinna põgenesid orjad, kes end varjasid ja kui asi hulluks läks, end mäe otsast alla merre kukutasid. Langemine on aga 566 meetrit, seega ellu ei jäänud neist ilmselt keegi. Mägi on sünge ja kohe sellise kurjakuulutava välimusega. Aga jah, matkaradu on Mauritiusel palju ja soovitan need endale välja vaadata, sest mägede otsast näeb tervet saart.

Mauritius on ümbritsetud väikestest korallisaartest ja ühel neist käisin ma Mauritiuse Looduse Fondi vabatahtlikuks, Mahébourg’i lahes asuval Ile aux Aigrette’il. Läksime kell 5 hommikul ja tulime kell 13 päeval tagasi, sest pinnas on nii tuline, et naljalt seal olla ei saa. Saarel elab viieliikmeline vabatahtlike rühm, kes hoolitseb hiigelsuurte Aldabra kilpkonnade eest (ma sain pisikestele süüa anda ja üks suur napsas mind tagumikust); mõõdavad ja kaitsevad Mauritiuse roosasid tuvisid, kes on väljasurnud dodo sugulased ja kelle peamine pesapaik on see saar (ma sain mõõtmise juures aidata: kahepäevase linnupoja tiib oli 3 mm pikk), ning loevad ja kaitsevad mauritiuse tuuletallajaid, väljasuremisest päästetud röövlinde.

Dodo ja mauritiuslased

Võib vist öelda, et dodo ongi selle saare päriselanik. Aga dodosid enam pole, sest saare oma valdusse võtnud hollandlased, prantslased ja inglased tapsid need suured lennuvõimetud tuvid lihtsalt ära; sellest ka ütlus dead as a dodo.

Enne eurooplaste vallutusi saarel inimesi ei elanud, aga meremehed kasutasid seda küll, toidukogumiseks ja tooraine võtmiseks. Kunagi kasvasid Mauritiusel eebenipuu ja palisander, nüüd leiab neid ainult kaitsealustes kohtades. Kuna aga eurooplased vajasid töökäsi, siis tõid nad sisse orje peamiselt Indiast ja Aafrika mandrilt. Nii ongi mauritiuslased segu indialastest, aafriklastest ja prantslastest, kes räägivad peamiselt kreooli ehk Mauritiuse prantsuse keelt, 52% elanikest on hinduistid. Igavesti põnev. Hiljem on lisandunud ka palju hiinlasi.

Indiast toodud orjad peamiselt koristasid ja töötlesid suhkruroogu, neid tehaseid on siiani saarel näha. Orjade elamisest pole midagi järel, aga üheks parimaks säilinud näiteks eurooplaste elu-olust on Eureka maja, traditsiooniline koloniaalehitis.

Tõsiselt elegantne ja kaunis.

Palverännakul käidud

Nagu öeldud, saare peamised elanikud on India päritolu inimesed ja mul õnnestus käia 30 km palverännakul peajumal Šiva auks, mis lõppeb 30-meetrise Šiva kuju juures.

Läbi troopilise vihma käisid seda teed tuhanded inimesed, viies annetusi Ganga Talao järve Grand Bassin’is, mida peetakse pühaks, sest tal pole ühtegi sisse- ega väljavoolu kohta. Tee äär oli täis telke, kus sai juua, süüa ja niisama jalgu puhata.

Palverändurid kandsid omatehtud kujusid ja kodualtaritelt võetud esemeid, et neid järves kasta. Ma pole elu sees nii märg olnud.

Järgmine päev oli ikka väga raske liikuda ja Roshni ei tulnud üldse voodist välja.

Foto: Kristina Mänd

Käisin pulmas

Kohe esimese päeva õhtul teatasid Roshni ja Dilip mulle, et me läheme pulma.

Peigmees töötab Londonis pangas ja pruut ka, aga muidu olevat tegu igati india pulmaga, mis kestab terve päeva ja kus süüakse ainult taimetoitu ega pakuta mingit napsu. Noh, paljulubavalt see just ei kõlanud, aga minna ikka tahtsin. Otsisin välja oma viisakamad riided (Roshni sari ei läinud mulle selga) ja asusime teele saare teise otsa.

Esimene osa pulmast oli peigmehe majas, kus olid kõik kohad kulda ja karda täis ning naiste vahel käis võistlus, kellel on kõige ilusam sari.

Oli natuke palveid, peiule jagati õpetussõnu ja inimesed suhtlesid. Pruuti polnud kuskil. Siis lasti külalised jagude kaupa lauda, kus pakuti palmilehtedel igasugu ilusaid ja põnevaid karritoite, mida süüakse käega. Napsu üldse ei antud ja me Dilipiga läksime külaõllekasse saladrinke tegema.

Järgmisel päeval läksime pruudi majja – veel rohkem kulda ja karda ja uus saride võistlus. Ja jälle hunnikus samoosasid, karrit ja piima-siirupijooki.

Inimesi oli kokku ikka paarsada ja mina ainus eurooplase välimuse ja riietega tegelane.

Roshni rääkis, et siiani otsivad vanemad tütardele-poegadele sobiva abikaasa. Nii abiellus tema 20 aastat tagasi Dilipiga, keda ta varem polnud näinud, aga ütles, et ta on õnnelik – Dilip on tore ja hea mees ning neil on kaks imekena tütart. Kui Roshni oli abielludes 18-aastane, siis Dilip üle 30.

Dilipi isa suri ja tema kui kõige vanema poja kohustus oli ema ja nooremate õdede-vendade eest hoolt kanda ning õed mehele panna, enne kui sai ise naist hakata otsima. Sama oli ka Roshni õe ja vennaga. Sain küll aru, et mitte kõigil ei vea ja osa abielusid on ikka täitsa metsas, aga traditsioonid on nii tugevad, et lahutusi naljalt ette ei tule.

Mauritiuse toit väärib kiitust

Roshni oli suurepärane kokk ja mind toideti imeliste karride, kormade, birjanite ja samoosadega, mida ta mõnuga vaaritas. Enne Šiva palverännakut oli aga terve pere paasturežiimil ega söönud liha, õnneks mulle ikka natuke anti. Nad ei söö siga ega veist, küll aga kala, kana ja lammast. Kuna prantsuse mõju on suur, siis saab Mauritiusel imelisi baguette’e ja lõunaks pakkis Roshni meile alati värsked võileivad kaasa, õhtul aga ootas järjekordne India roog. Kui üldse alkoholi tarbitakse, siis kas õlut või rummi. Mulle meeldis käia ka kohalikul turul, sest selliseid juur- ja köögivilju polnud ma varem näinud ega proovinud.

Ainus kord, kui eestlasi kuulsin (virisesid, et liiga palav on), oli Chamareli värvilisel maal. See on imeline koht, kus maapind on vulkaaniliste pursete järel jahtunud kivimitest vikerkaarevärviline. Lisaks on seal ka ilus suur juga. Suurepärane vaatepilt.

Veel kaks saart

Kaks saart, kuhu tasub kindlasti minna, on Ilot Gabriel (sinna saab Grand Baie nimelisest rannakuurortist) ja Ile aux Cerf (sinna saab Grande Riviere’ist). Paadiretked on toredad nagu ikka, rannal grillitakse ja kogu aeg saab ujumas käia.

Meiega oli kaasas üks jaapani tädi, kes oli endale ümber pannud maailma suurima ujumisrõnga, tatsas sellega ringi ning tahtis paatigi tulla. Parim ujumiskoht mu meelest oli Flic en Flac. Elaksin aga ikka pigem kohalike inimeste juures kui koos samade turistidega kogu aeg samas rannas ja samas hotellis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare