Meie 12-liikmeline rühm jäi Kanada reisifirma G-Adventure jaoks hooaja viimaseks. Peale minu pärinesid kõik liikmed vahtralehemaalt ja USA-st. Vanus varieerus 30 kuni 55 eluaastani. Rühma moodustasid kogenud trekkijad, kes olid raskusi alistanud nii Inca Trailil, USA mägiteedel kui ka Himaalajas. Giidiks oli noor kena inglanna, kes on juba aastaid Alpides elanud, et kaljuronimisentusiastina kõrgmägedele lähemal olla. TMB läbimiseks pruukisime mõnevõrra kiirendatud varianti. Orgude pikkadel ja igavatel teeosadel kasutasime mitmel korral ühistransporti. Raske mägedes kulgev põhirada sai ettenähtud korras jalgsi läbitud. Oktoobris sajab kurudele lumevaip ning temperatuur langeb oluliselt.

Matkahooaja lõpus suletakse kõrgemal asuvad ööbimismajad ja algab mäesuusatamise aeg.

Esimene päev
Chamonix − Les Houches − Les Contamines

Hommikul oli vaevalt kolm soojakraadi. Retke esimeseks etapiks sai kümneminutiline sõit linnaliinibussiga Les Houchesi külakesse. Sealt tõusime gondliga mäkke.

Maapind oli hallast valge ja lompidel pragises jääkirme. Köisraudtee peatuspaigas toimusid viimased ettevalmistused matkaks. Pärast lühikest kõndimist ronisime üle mägiraudtee rööpapaari ning algas ülespoole minek metsavahelisel rajal. Järgnes väga järsk ja libedate poriste lõikudega laskumine. Kohati tuli tuttavlik tunne, nagu kõnniks Nepalis, sest ka siin olid kariloomad tee tihedalt täis pommitanud.

Järgnenud päevadel tõdesin siiski, et enamasti jäi rada Euroopale kohaselt puhtaks ja korralikuks. Üles-alla kulgemine teeb matka raskeks ning päeva lõpuks oli juba tegemist, et väsinud liikmeid liikumas hoida.

Ööbimiseks peatusime Les Contamines’inimelise küla läheduses mägimajas. Õhtu muutus päris jahedaks, märguandena sellest, et matkahooaeg lõpeb üldjuhul septembriga.

Suvekuudel ulatub temperatuur orgudes kolmekümne viie kuumakraadini. Kesksuve palavuses mäkkeronimine võib vaid tõelistele soojakummardajatele naudingut pakkuda. Valdav osa trekkijaid läbib matka juulis ja augustis.

Teel oldud aeg: 6,5 tundi, läbitud 20 km
Alguspunkt: 1801 m
Kõrgeim punkt: 2500 m
Lõpp: 1450 m

Teine päev
Les Contamines − Les Chapieux

Päeva esimene pool koosnes kurnavast mäkkeronimisest kurule nimega Col Du Bonhomme (2329 m). Järgnes lõputuna tunduv traavers mööda mäekülge Croix du Bonhomme’ni (2483 m). Sealt avanesid vaimustavad vaated. Laskumine oli libe ja järsk. Kui tõusul olin üks viimaseid, siis allamäge kappasin esimeste hulgas.

Käimiskeppidest tundsin tõelist abi. Õhtul läks juba päris külmaks ja tuuliseks.

Teel oldud aeg: 7,5 tundi, läbitud 18 km
Kõrgeim punkt: 2483 m
Lõpp: 1554 m

Kolmas ja neljas päev
Les Chapieux – Courmayeur

Hommikul sõitsime lühikese üksluise teeosa mikrobussiga. Pärast pooletunnist tasasel maal käimist algas tõus. Päev oli selge ja palav. Kurul nimega Col de la Seigne (2516 m) kulgeb Prantsusmaa ja Itaalia vaheline piir, mida markeerib vaskse plaadiga post. Eemal paistva oru oli täitnud tihe päikeses helendav udu.

Pärast järsku laskumist jõudsime tuntud Refuge Elisabetta mägimajani (2185 m).

See asub väga maalilises kohas võimsa liustiku kõrval ja on üles võetud enamiku seda kanti tutvustavate raamatute fotodele. Mägimaja kasutavad peamiselt alpinistid lähtekohaks nn väikesele Mont Blancile (3047 m) ronimisel. Liustik sulas allpool ja moodustusid vaatemängulised kosed. Need suubusid selgeveelistesse liustikujärvekestesse. Matk kulges pikalt mööda tasast orupõhja kaunite veesilmade vahel. Neis kihas rohkelt kalu ja muid pisielukaid.

Suurelt teelt järgnes pööre paremale kitsale metsavahelisele rajale ning algas järjekordne ronimine järsul mäeküljel.

Suure pingutusega sai kuru ületatud.

Laskumisraja muutis libedaks lahtine kruus. Tee viis mööda uhkete majadega suusakeskusest, mis oli hooaja eel päris välja surnud. Suurt modernset bussi meenutav köisraudtee gondel ootas talve, et saabuvat suusaseltskonda teenida. Allatee läks mõistagi hoopis libedamalt kui tõus.

Viimaseks lõiguks Courmayeuri-nimelise linnakeseni sai järsk, tolmune ja jämedate juurikatega kaetud metsarada. Rühm venis pikaks. Viimaseid saabujaid andis metsa servas külma tuule käes tükk aega oodata.

Ööbimiskohaks oli meeldiva üllatusena heal tasemel äärelinnahotell. Neljas päev möödus puhates Courmayeuris.

Teel oldud aeg: 8 tundi, läbitud 28 km
Kõrgeim punkt: 2516 m
Lõpp: 1240 m

Viies päev
Courmayeur − Val Ferret

Teekonda alustasime retkega risti läbi linna. Möödusime kirikust ja selle kõrvalt suundusime mäkke. Asfaltkate asendus peagi kitsa kruusateega. Sealt pöördusime metsavahelisele mägirajale ja alustasime järsku väsitavat tõusu.

Lõunapeatuse ajal tekkis Mont Blanci kohale vägev UFO-t meenutav pilv. See muutis kuju ja keerutas tipule järjest lähemale. Tulemas oli järsk ilmamuutus.

Mäel pidavat sel ajal puhuma meeletu tormituul. Lõpuks kadus tipp udu sisse ja tumedad pilved hakkasid taevast katma.

Pilvkattesse jäi vaid hiiglaslik ristkülikukujuline erksinine „aken”, mille kõrvale moodustus sobilik tihedamast pilvemassist „luuk”. Varem polnud ma midagi taolist näinud. Paistis, et Courmayeuri kohal juba sadas tihedat vihma. Kella viie ajal jõudsime mägimajani, kus kogu rühm ööbis koos ühes suures ruumis. Poole raja läbimise tähistuseks tegi matkafirma välja ringi valitud jooke.

Teel oldud aeg: 6 tundi, läbitud 18 km
Kõrgeim punkt: 2500 m
Lõpp: 2025 m

Kuues päev
Val Ferret – Champex

Päev möödus lakkamatus vihmas. Hommikul tuli üksikuid tibasid, kuid peagi algas sadu, mis oli kohati päris tugev. Matkarada muutus kiirelt mudamülkaks. Ümbritsevaid vaateid varjas tihe udu. Ülalpool asendus vihm lörtsisajuga. Retke kõrgeima koha, 2537-meetrise Grand Col Ferreti kuru läheduses muutus tuul metsikuks.

Lörts kihutas maaga peaaegu paralleelselt.

Kurul tegime rutuga paar rühmafotot ja seejärel põgenesime allamäge. Allatee oli vihmamärgadest kividest ja porist libe, kuid õnneks mitte väga järsk. Sadakond meetrit kurust allpool taltus pisut ka marutuul.

Olime jõudnud Šveitsi riigi pinnale. Tihedas udus oli nähtavus vaid mõnikümmend meetrit. Vihmas ja mudas marssides jõudsime lõpuks öömajani Champex’ külakese servas.

Teeloleku aeg: 8 tundi, läbitud 20 km
Kõrgeim punkt: 2537 m
Lõpp: 1450 m

Seitsmes päev
Champex – Trient

Hommikul oli hall maas ja lombid jääs. Päike paistis ja pilvi polnud. Esimese teeosa sõitsime liinibussiga mööda pikka tasast orgu raudteejaamani. Sealt istusime ümber teisele bussile, mis viis meid mägikülani kauni järve kaldal. Teeäärse pagaritöökoja müügisaalis jõime hommikukohvi ning pärast ettevalmistusi asusime mööda maanteed ülespoole minema. Järgnes pööre metsarajale ning algas järsemat sorti ronimine. Olin heas hoos ja pikk tõus polnud kuigi kurnav. Enne kuru pidasime pikalt piknikku hüljatud lehmalauda juures. Päike paistis palavalt ja olemine oli mõnus. Järgnes tõus 1987 meetri kõrguse kuruni ning siis allamäge. Vaated orgudele olid fantastilised. Tehniliselt keerukas järsk laskumine võttis palju aega. Õhtu eel jõudsime piltpostkaardina kauni külakeseni nimega Trient.

Teel oldud aeg: 8 tundi, läbitud 16 km
Kõrgeim punkt: 1987 m
Lõpp: 1297 m

Kaheksas päev
Trient – Chamonix

Täna viis tee algul jälle metsa, kus algas tõus. Ülalpool jätkus rada alpiaasal kuruni nimega Col de Balme (2201 m). Lõõtsus tugev jahe tuul. Ootasime mahajäänud kaaslasi luukidega suletud puhkehoone ees. Hooaja lõpp oli käes ja pererahvas lahkunud. Päike soojendas vaevu, kuid maja osutus heaks tuulevarjuks. Lahkusime Šveitsist ja jõudsime tagasi Prantsusmaale.

Viimane järsk laskumine viis tagasi Chamonix’ orgu. Mäeküljed olid täis köisraudteede maste. Allpool ootas suletud suusakeskus talviseid külalisi. Autotee serpentiinid lõikasime otseks järsule mäeküljele tallatud jalgrajal laskudes. Mont Blanc kõrgus eemal, näidates uut rakurssi.

Viimase teeosa Chamonix’ linnani sõitsime bussiga. Matk oli edukalt lõpetatud ja pidu võis alata. Käisime peenemat sorti restoranis, kus juustust, singist ja värskest kartulist koosnevast roast sai end ägisemiseni täis pugitud. Lisaks muidugi suurepärane valge vein.

Teel oldud aeg: 6 tundi, läbitud 14 km
Kõrgeim punkt: 2201 m
Lõpp: 1471 m

Fakte

• Esimest korda läbiti TMB rada jalgsi aastal 1767. Horace Benedict de Saussure ja tema sõbrad kasutasid giide ning kandjaid ühes varustust vedavate muuladega ning uurisid kogu teekonna jooksul Mont Blanci mäemassiivi.

• Populaarseks muutus retk 19. sajandi teisel poolel ja eriti 20. sajandil tänu jalgsimatkade menukuse üldisele kasvule.

• Klassikaliselt läbitakse TMB ring vastupäeva, alguspunktiks Chamonix’ linn.

• Iga aasta suvekuudel võtab selle tee ette umbes 10 000 inimest. Teekond läbitakse tavaliselt 10 kuni 12 päevaga.

• Ringi pikkuseks arvestatakse 170 kilomeetrit ja olenevalt valitud teekonnast vallutatakse 10 või 11 kuru. Mäkketõusud ja laskumised kokku arvestatuna ületavad 10 000 kõrgusmeetrit ning eeldavad tavalisest treenitumaid trekkijaid.

G-Adventure’ kataloogi määratluse järgi nõuab TMB-nimeline retk kõrgeimat, s.o viietärnilist füüsilist valmisolekut. Samale tasemele hinnatud Everesti baaslaagri matka pean oma kogemusele tuginedes raskemaks. Nepalis lisandub kohanemine suure kõrgusega, sest retk jõuab 5300 (baaslaager) kuni 5550 (parim vaatepunkt Everestile) meetrini merepinnast. Lisaks lumi, külm ja kasinad olmetingimused.

(Go Reisiajakiri 1/2012)