Maroko: 10 põhjust minna


Maroko: 10 põhjust minna
Foto: Silvia Pärmann

...kui kõrb, kaamelid ja kaupmehed kohutavad.

Marokost eesti keeles

Kaks kirjanikku, FRIEDEBERT TUGLAS ja AINO KALLAS, on oma Maroko REISIMULJED raamatuks kirjutanud. Tuglas tegi Põhja-Aafrikas tiiru 1928. aastal, Aino Kallas mõned aastad hiljem – nende mälestused on raamatutes “Teekond Põhja-Aafrika” ja “Maroko võlus” sama värvikas keeles kirja pandud, kui Maroko seda ise on.

KÄTLIN HOMMIK-MRABTE “MINU MAROKO” lubab aga pilgu heita Maroko igapäevaellu ligi sada aastat hiljem, jagades teadmisi religioonist, väikelinna elust, peretraditsioonidest ja köögist.

Põhjalikuma vaate marokolaste toidulauale teeb mõne kuu eest ilmunud Nele Siplase, Gaili Kalbergi ja Reelika Õunpuu kokaraamat “ARAABIA KÖÖGI RADADEL”, milles on koos Egiptuse ja Maroko traditsioonilised road – ja selles on ausalt tunduvalt rohkem retsepte kui ainult kanaroogade omad.

Poeriiulitelt leiab ka traditsiooilise reisijuhi DK kirjastuse tuntud kvaliteedis. Maroko-raamatu sisu pole põhjust siinkohal lahti hakata seletama – pildid, skeemid ja tekstid on suurepärased nagu selle sarja raamatute puhul ikka.

Hotellid

ESSAOUIRA: RIAD LUNETOILE
Kui teil on vaja igapäevasaginast eemal olla – no näiteks kas või selleks, et raamatut kirjutada –, siis on Lunetoile selleks perfektne paik. Viis lihtsalt ilusat tuba (neist üks tegelikult kahe magamistoaga apartement oma köögi ja rõduga), armsad inimesed, wifi ja vägagi läbiräägitavad hinnad. Ja ukse taga on värviline linn, ookean ja värske kala.
Kaheste tubade hinnad algavad 30 eurost. Hotellis on ka üks kolmetoaline apartement, hind on suuresti läbirääkimiste küsimus.
www.riad-lunetoile.com

MARRAKECH: AMANJENA
Mõned kriitikud on kutsunud luksushotellide ketti Aman Resorts kuuluva, Marrakechi servas asuva Amanjena disaini rusuvaks, monotoonseks, isegi elutuks. Ed Tuttle’i disain hoiab Lõuna-Maroko arhitektuuripärandit, Amanjena ümber hiiglasliku basseini grupeeritud hooned on kuulsate Menara aedade kaja, kus Maroko müstilisust rõhutavad pikad sammaskäigud, sisehoovid, võlvitud laed. Kui teie esimene küsimus on, et mis see maksab, siis te ei saa seda endale lubada.
www.amanresorts.com

Loe veel

FÉS: LUNE ET SOLEIL
Tõeliselt hea stiilitundega renoveeritud riad’e on Fésis kümneid. Kuid see on ikkagi gurmeepealinn ja Lune et Soleili restoran tõuseb Maroko söögikohtade seast esile. Oma õhtusöögieelistustest tuleks teada anda juba hommikul – siis minnakse turule värskeimat kaupa valima. Kuid üllatused ootavad ikka: sest tomatid võivad taldrikul olla ahjuküpsed, lõhnates kaneeli järele, või tellitud mereannid saabuda lauda magustoiduna serveeritava piruka pastilla sees. Kaheste tubade hinnad algavad 65 eurost.
www.luneetsoleil.com

TANGER: LA TANGERINA
Kümne toaga La Tangerina asukoht Tangeri kõrgeimas punktis ja selle terrassilt avanevad vaated teevad selle üheks parimaks hotelliks sadamalinnas. Suure ühise hommikusöögilaua ümber kogunevate külalistega liituvad ka hotelli omanikud, luues tunde, nagu oleksite külaline heade tuttavate majas. Kaheste tubade hinnad algavad 55 eurost.
www.latangerina.com

CHEFCHAOUEN: HOSTAL GUERNIKA
Vanalinnas vaiksel kõrvaltänaval asuv Guernika jääb paariminutilise jalutuskäigu kaugusele peaväljakust ja ehkki tubades on dušid, tasuks kindlasti proovida ka paar maja edasi asuvat aurusauna hammam’i. Hommikusöögi saab kaasa võtta katuseterrassile ning kui õhtud peaks jahedaks minema, siis ootavad allkorrusel kamin, väike raamatukogu ja võimalus köögis endale münditeed keeta.
Kaheste tubade hinnad algavad 30 eurost.
Kodulehekülge ei ole, telefon: +2125 3998 7434
Kõikides nendes hotellides on tasuta wifi.

Foto: Silvia Pärmann

Punane igaviku pealinn

Marrakech, Punane Linn, on alati olemas olnud. See sai 11. sajandil pealinnaks sellele, mis oli Almoraviidide impeeriumi algus. Berliin ja Madrid olid peale seda külad veel sajandeid, London ja Pariis väikesed jõesadamad.

“Kõik on nad siin segamini – araabia rahvamehed, berberi hõimude esindajad, kõrbeelanikud, igat seltsi neegrid,” kirjutas 1928. aastal Marrakechi külastanud Friedebert Tuglas reisikirjas “Teekond Põhja-Aafrika”.

Välisel vaatlusel on vähe muutunud, vaid hulk päikesest roosasid turiste on juurde tulnud, lisamaks uusi värvivarjundeid medina punaste müüride vahele.

Kuid kunagine kuum kõrbelinn on saanud konditsioneeritud puhkusepaigaks, kus viietärnihotelli tasemele vastavaid kümmekonna toaga riad’e (‘maja’ araabia keeles) on üle saja. Nende omanikud on ameeriklased, inglased ja ennekõike prantslased – minge enne, kui sellest lihtsalt üks eriti tüütute kaupmeeste ja eriti koledate suveniiridega suur vabaõhumuuseum saab.

Foto: Silvia Pärmann

Sinine ja suitsune linn

43 000 elanikuga sinine linn Chefchaouen Põhja-Marokos elab kolmest asjast: villast, Rifi mägede allikaveest ja kanepist, mis sealsamas nõlvadel kasvab – mõned naaberkülad ei kasvatagi midagi muud.

Kangruid, kes hommikust õhtuni telgede taga villaseid kangaid koovad, võib nende töötubade alati avatud ustest sisse piiludes kokku lugeda ehk sada. Pea kõik ülejäänud linna mehed, kes on piisavalt vanad, et kaalu- ja rahaühikuid teada, tunduvad vähemalt osalise töökoormusega olevat hõivatud kanepiäris.
Muidugi pole see legaalne, aga Marokos juhtub vahel ikka, et igapäevaelu erineb kirjapandud seadusest, kui nii kõigile kasulikum on. (Kuid see on ikkagi Amsterdam edasijõudnutele – seaduskuulekus lööb aeg-ajalt välja ning see, mis siis juhtub, ei ole kindlasti nii maaliline kui Chefchaoueni fotoalbum).

Sinine ei ole linn siiski mitte suitsust: varem islamilinnale loomulähedasemalt rohelise ja valge linna värvisid siniseks 1930ndatel Lõuna-Euroopast saabunud juudi põgenikud. Tegelikult käsib pühakiri juutidel kududa tallit’isse, oma palvetamisel kantavasse salli, ühe sinise triibu. Nad pingutasid ehk õige pisut üle.

Foto: Silvia Pärmann

Tangeri katused

Sadamalinn Tanger, nina vastu Euroopat surutud, on meelitanud kohale kunstnikke ja kirjanikke Henri Matisse’ist Paul Bowlesini, kiskudes praegu magnetina rohkem küll ärimehi, seiklejaid ja päevapõgenikke Costa del Soli igavusest – laevasõit Hispaania sadamalinnast Tarifast Tangeri kestab 35 minutit.

Seetõttu on väga tihedalt täis ehitatud linnas toredam ette võtta jalutuskäik mööda katuseid. Hea on alustada mõnest katuserestoranist. Ühelt katuselt teisel ronimine medina’s erilist osavust ega iga kord alla tänavale laskumist ja siis uuesti trepist üles ronimist tõepoolest ei nõua. Katustelt näeb korraga Maroko sisemaad, Rifi mägesid, Gibraltari väina ja Hispaania randa.

Liiga uljaks minna ei maksa – parema vaate nimel ühelt katuselt teisele ronides on üsna lihtne ära eksida.

Mis on võrreldes tänaval eksimisega tõesti ebamugav, sest enamasti pole ikka mitte kelleltki teed küsida.

Essaouira loojangud

Võib arvata, et vööni värvilise ja haisva veega tõrres seisvate ning äsja loomadelt nülitud nahkadega kõrvetava päikese käes mässavate meeste juures haiseb. Ent parkalite kvartal Chouara Maroko vanimas valitsejalinnas Fésis, kus kivianumates kangaid ja nahku värvitakse 789. aastast peale, on ikkagi parim osa Maroko kõige paremini säilinud medina’st.

Ja ausalt öeldes ka ainus haisev osa – kõik muu lõhnab gurmeepealinnas lihtsalt imeliselt.

Fés on kui araabia, Euroopa ja berberi köökide sõpruskohtumine, kus kõik kolm tahavad anda endast parima ja keegi ei aja mingit kahtlast molekulaarkulinaaria rida: see on selge ja aus toit. Turul võib sisse ahmida ürtide ja puuviljade lõhna, kaevuda oliivitünnidesse ja pähklikottidesse, ampsata kaamelilihast pallikesi teravas harissa kastmes.

Tõelisi üllatusi leiab aga suurema vaevata igast restoranist, kus isegi siis, kui täiesti ebaoriginaalselt tellida näiteks turvaliselt kõlavad ahjutomatid, saab vastu täiesti uued maitsed ja lõhnad, enamasti magusad. (Kui teil peaks kunagi tekkima vajadus mõnes marokolases õudust tekitada, siis püüdke talle selgitada suhkrutrahvi kontseptsiooni.)

Fési lõhnad

Lained, tuul ja päike on Lõuna-Marokos Atlandi ookeani kaldal seisva Essaouira püsielanikud, kes jagavad linna lahkelt paarikümne tuhande inimesega, peamiselt kalurite ja surfaritega.

Ometigi pole Essaouira puhkuse kõige olulisem küsimus, kuidas leida parim koht rannas – kõik kohad on parimad ja neid jätkub alati –, vaid hoopis see, kus oleks kõige parem päikeseloojangut vaadata.

Mereäärse kindluse vaateplatvormid ja ennast selle külje alla surunud kohvikute katuseterrassid on parimad kohad, kus jälgida igaõhtust etendust, mille tegelasteks on viimastel valgetel minutitel sadamasse kiirustavad kalapaadid ja peaosas suur päike, kelle roll oleks küll jõukohane isegi igale tema ümber kiibitsevale dresseerimata kajakale – ta peab lihtsalt ookeani peitu pugema.

On vist ütlematagi selge, et õhtusöögiks alla sadamasse grillrestorani jalutades ei pea puhkuse jooksul kadunud ajataju pärast muretsema: värske kala ei tule neisse ainult teisipäeval ja reedel, vaid kõige rohkem paarkümmend minutit enne seda, kui teie kohale jõuate.

Liiklemise meistriklass

Tasakaaluks kiirele ja mugavale rongiliiklusele linnade vahel on linnade sees peamiseks liiklusvahendiks arvukad petit taxi’d, pisikesed taksod. Raadio lärmab rõõmsalt, juht suitsetab, aknad on pärani. Professionaalsed ühistranspordi kasutajad sõidavad aga grand taxi’dega. Need on taksod pikemateks sõitudeks äärelinnadesse või miks ka mitte näiteks Marrakechist Essaouirasse (kaks ja pool tundi) ja neid jagavad ALATI kuus reisijat: kaks ees juhi kõrvalistmel, neli taga ja ausalt mitte kunagi mitte keegi pagasnikus.

Jalgsi liiklejate meistriklassiks on ikkagi Maroko linnade medina’d. Hiiglaslikud labürindid, kus pole lubatud liikumine ühegi sõidukiga – tõtt-öelda pole see ka lihtsalt võimalik. Ehk vaid eesliga, ehkki ka nende liikumispiirangud on rangemad kui Tallinna vanalinnas.

Põlislaanest tulevat eestlast kohutab see kõik kahtlemata väga, kuid tegelikult on see kõik üsna metsa moodi: majad on erinevad kui puud, millel liike ja pikkust sama kirjus valikus kui aastakümneid hooldamata segametsas.

Võid nad ära tunda, kuid mitte iial täpset asukohta meeles pidada. See vist ei julgustanud nüüd väga … Ärge hakkake kaardiga jändama, kompass on ainus, mis päästab.

Foto: Silvia Pärmann

Si Mohammed

Kui olukord kisub väga kaootiliseks ning ei kompass ega Allah aita, siis si Mohammed aitab absoluutselt alati. Nime teadmata võib Marokos meesterahvast alati kõnetada “Si Mohammed” – härra Mohammed – mis iganes küsimusega lähima postkontori aadressist datlikilo õiglase hinnani.

Kui tal teie mõlema jaoks arusaadavates keeltes sõnadest puudu jääb, siis ta viib teid käe kõrval õigesse kohta või järgmise si Mohammedini, kes neid puuduvaid sõnu teab. Isegi kui lõpuks sellest vastusest mitte mingit abi pole, siis naeratus annab ikka lootust juurde.

Kana

1930ndate alguses puhkas Marokos Aino Kallas, kelle reisikirjast “Maroko võlus” leiab põhjalikke ülevaateid pidusöökidest rikastes majades, kuhu tal õnn sattuda oli, mis aga kokkuvõtteks kõik üsna sarnasteks osutusid: “Kõigepäält jälle muidugi hautatud kana oliividega, mis ujusid õlis. /…/ Teine kauss: jällegi kana. /…/ Neljas söök: veel ja viimast korda kana.”

Suure osa marokolaste jaoks ongi argipäevaelu üks tähtsamaid missioone leida õige kana.

Ehkki supermarketites müüakse ka jahutatud broilerifileed, teeb suur osa inimesi oma oste turul, kus kanaliha ilmselgelt täiesti värske on. Kolmekümne dirhemi (kolme euro) eest saab kena sulgedest kitkutud kana, kes veel hetk varem rõõmsalt puuris kudrutas.

Loe veel

Foto: Silvia Pärmann

Värske leib

Maroko tänavatel hõljub kogu aeg värske leiva lõhn, mida lähemal mõnele mustavale ukseaugule, seda tugevam. Käik kodutänava leivaahju, kauss värsket enda sõtkutud tainast kaenlas, on paljude perenaiste jaoks ikka veel igapäevane rutiin. Enne õhtusööki tuleb vahepeal valmisküpsetatud leivale järele lipata, et see veel tulikuumana lauale jõuaks. Samal ajal võib aga nii mõneski uuemas linnaosas õhtusöögiks mikrolaineahju lennata sügavkülmutatud pitsa.

Münditee

Marokos saadab absoluutselt iga tegevust tee, mis on keedetud Hiina rohelisest teest ja suhkrust ning siis värsket münti täistopitud klaasi valatud.

Berberi viskiks kutsutud jook on igal ajal käepärast: sellega algab päev, võetakse vastu külalisi, kaubeldakse hindade üle turul. Peenemates kohtades serveeritakse tee hõbekandikul, piparmündileht kannutilast välja turritamas; autentsemais päevinäinud kannus kuhja küpsistega. Suitsud peaks endal kaasas olema, vähemalt meestel.

Loo autor Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare