Marais’s elatakse ilust ja kogu maailma maitsetest
Uus “aadel” on samaväärselt trende seadev, pidutsemisjanuline, head toitu ja veini nautiv ning kunstit lugu pidav (ehkki jääb küsitavaks, kas seda eelnevat saab täies mahus laiendada ka Marais’sse 19. sajandil kolinud juudikogukonnale, kes siiani tänavate värvipillerkaarde soliidse koguse musta lisab).
Isegi nii lugupidav, et ühte kunagisse luksuslikku elumajja on sisse kolinud Picasso muuseum, mis äsja pärast renoveerimist uksed avas. Teise, renesannsiaegsesse hotelli, rajati juba 1880.aastal Pariisi ajaloo muuseumi (Musee Carnavalet), mille üdini pariislaslikku kollektsiooni kuulub näiteks ka Louis XVI habemeajamiskomplekt ja Marcel Prousti voodi.
Ent need majad on erandid. Marais’ pole koht, kuhu minna vaatamisväärsusi otsima. Marais ise ongi vaatamisväärsus.
Marais on 100% Pariis. Ehkki mitte see Pariis, kus elatakse romantiliselt õhust ja armastusest, Marais’s elatakse ilust ja kogu maailma maitsetest.
Seal on nii palju restorane ja baare, et valida, kuhu siis lõpuks ikkagi sööma minna on päris raske – isegi heade kohalike soovitajate abiga. Nii et keegi ei tee etteheiteid, kui lõpuks otsustusvõimetuna haarate Rue des Rosiersi äärest mõnest aknast kaasa linn parima falafeli ning sellega ühe vaateakna juurest teiseni kulgete.
Isegi kui ostlemine pole päris teie arusaam mõnusast nädalavahetusest, siis on üks pood, kus ikkagi peaks siiski ka sisse astuma – Merci. Merci on läbi kolme korruse kulgev Marie-France ja Bernard Coheni kauplus, kes oma eksimatu stiilitajuga on sinna valinud ainult väga hea disainiga asjad. See ongi ainus kriteerium: Merci müüb rõivaid, lilli, raamatuid, kodusisustust, kingi, kotte, kõike. Kaupluse kasum läheb heategevuseks (sellest ka nimi), täpsemalt toetatakse Madagascari lapsi.
Eksivad need, kes peavad hea väljanägemisega Marais’d snoobiks. Marais’ soov pole teistest parem olla, selle linnaosa soov on teistele inspiratsiooniks olla. Ja kui ainult inspiratsiooni jagamisest ei piisa, siis pole abikäe ulatamine mitte mingi küsimus.
Kogu Pariis on linn, mis särab iga ilmaga, aga eriti on seda Marais, millel on kuhjaga isikupära ja sisemist soojust, et mitte lasta ennast aastaaegade vahetumisest häirida. Isegi pühapäeviti, kui kogu miljonilinn tundub olevat tukkuma jäänud, ei anna Marais alla. Vähemalt mitte selle tuiksooneks olev tänav Rue des Rosiers, mis meeldib kõigile alati.
Rue des Rosiers on parim koht Marais’ inimeste vaatlemiseks. Pigem imetlemiseks. Tekib küsimus, et kui Maraisi arhitektuur võeti kaitse alla juba aastal 1965, siis miks ei ole juba kaitse alla võetud selle tänavapilti. Ehkki võib olla mõnevõrra keeruline kaitsta nähtust, mille põhiomaduseks on etteaimamatu muutumine.
Le Marais’ mehed ei karda olla ilusad, hoolitsetud ja tähelepanelikud oma kaaslase suhtes, ükskõik, kas see on siis samast soost või mitte. Marais’ naised on sama iseseisvad kui Skandinaavia naised ja ikkagi seejuures veel naised.
Vee suurem imetlus, isegi kerge kadedus, võtab maad, kui saab selgeks, kui mitu tundi kõik need inimesed ilusaks olemise kõrvalt veel iga päev tööd teha jõuavad.
Ainult hea disainiga jalgrattaid on muidu iga päevaga rattasõbralikumaks muutuva Pariisi kohta vähe näha, jalutajad ja tänavakohvikud täidavad kitsad teed nii suure saginaga, et ratta omamisest pole rõõmu.
“Mul on siin kaks kastitäit jalgrattaid,” teatas see-eest Fabien Breuvart, kui nägi mind oma galeriis-kaupluses ühte jalgratast uurimas.
Ent Fabien Breuvart’ rattad pole tavalised rattad, see minu huviobjekt oli jäädvustatud ühe tundmatu autori tillukesele mustvalgele fotole ja pärines ilmselt 1970ndatest. Fotograaf Fabien Breuvart’ kauplus-galerii müüb nimelt anonüümsete autorite vintage-fotosid ja portreefotosid. Beuvart elas aastaid New Yorgis, kus ta oli püsikliendiks mitmes sarnases poes. Tagasi Pariisi kolides tundis ta, et isegi Pariis on lõpuks valmis galeriiks, kus kunstniku nimi ei tähenda midagi ning arvele kirjutatakse summaks sageli vaid viis eurot.
See on fotomaailm, kuhu võib kaduma jääda tundideks, eriti veel siis, kui juhtute mainima, et teil on mõne konkreetse teema vastu huvi. Ärge arvake, et Breuvart – kes tundub alati ise oma poes kohal olevat - siis kastitäite kaupa asjassepuutuvaid fotosid teie ette ei kannaks.
Ent igasugused soovitused ei ole Marais’ puhul kunagi tegelikult olulised. Pööraseimad kohad võivad välja ilmuda endast varem mitte mingit vihjet andmata igal tänaval ning paberile trükitud reisijuhtidest ilmumise ajaks on kindlasti mõni veel uuem ja veel unikaalsem koht tekkinud.
Marais’ puhul saab ainus soovitus tegelikult olla lihtsalt kohale minna.
Marais’ aadressiraamat
Muuseumid:
- Musee Carnavalet (Hôtel Carnavalet) 16, rue des Francs-Bourgeois
- Musee Picasso, 5 rue de Thorigny
Kauplused
- Fabien Breuvart Images&Portraits, 35-37 Rue Charlot, 3
- Merci, 111 Boulevard Beaumarchais
Hotellid
