Malta – pealispinnast sügavamale
See on nõiduslik saar, mis kõigile sinna sattunuile oma sügavamat sisu esimese hooga ei avagi. Mõni siin maabunu suudab hoomata vaid kõige pinnapealsemat kihti ning liigub huvi kaotanuna peagi edasi.
Kuid neile, kellele see saar end avada otsustab, neile avaneb märksa kaasahaaravam maailm. Kuid tasuks võtab see saar killukese su hinge, mida ta enam iialgi tagasi ei anna, ning mis ei anna sulle rahu enne, kui oled oma jalatallad taas sellele omapärasele kivirünkale toetanud. Just see juhtus ka loo autoriga.
Malta on maailma üks pisematest riikidest. Selle pindala on napilt 316 km², samas elab seal ligi 416 000 inimest, mis teeb Malta ühtaegu ka üheks kõige tihedamini asustatud riigiks. Võrdluseks võib tuua meie Muhumaa, mille pindala on 206 km² (ja rahvaarv 1925). Hiiumaa on Maltaga võrreldes juba väga suur – 989 km². Seega on Malta nagu Muhumaa, kuhu on elama sätitud kogu Tallinna rahvas ja kust on ära võetud kõik mets ja rohelisus – selle asemele on tihedalt tipitud erineva näoga linnu, iidvanu templeid ja muud pika ning kireva ajaloo jooksul rajatut.
Malta asub Sitsiiliast lõunas ja Tuneesiast idas. Ja kui hästi kaarti vaadata, siis võib sellelt avastada, et pigem on Malta asukoht ühel tasandil Aafrika kui Euroopaga (mida kohapeal kinnitavad sügisperioodil saabuvad punased kõrbeliivast tiined vihmad, mis kõik kollakaspunase liivakihiga üle maalivad). Oma strateegilise asukoha tõttu otse keset Vahemerd nimetatakse Maltat oma tuhandete aastate taha ulatuva ajalooga tihtipeale tsivilisatsioonide sulatuskatlaks. Ja seda sulatust näeb senimaani kõikjal. Võtke kasvõi Malta keel, mis on üks paras kompott ning õppimiseks tõeline pähkel. Malta keel pärineb araabia keele murdest ning väidetavalt üsna sarnane Tuneesia linnades kõneldava araabia kõnekeelega. Lisaks on selles ohtralt laene itaalia ja inglise keelest, sitsiilia murrakust ning pisteid vahele ka prantsuse keelest. Õnneks on Maltal teiseks riigikeeleks ka inglise keel, nii et päris hätta siin enamasti ei jää, kuigi väiksemates külades kohtab senimaani inimesi, kes valdavad vaid malta keelt ning teinekord on maltakate aktsent nii tugev, et nende inglise keelest on üsna raske aru saada. Samas, pisut aega eemalviinuna siia tagasi tulles kisub maltakate eksimatult äratuntav aktsent juba lennujaamas suu naerule.
Seda sama mitmekesisust ning erinevate kultuuride segu jagub lisaks keelele ka kõigesse muusse siin saareriigis. Hoolimata sellest, et Malta on imetilluke, leidub siin tohutul hulgal eripalgelisi kohti, mida külastada. Pealinn Valletta, uhke ja täis rüütlite jalajälgi; Birżebbuġa linna äärel paiknev Għar Dalam ehk pimeduse koobas, mis sisaldab loomade luid, kes jääaja lõpul välja surid ning kust on leitud esimesi tõendeid inimasustuse kohta siin saarel, tõendeid, mille vanus küündib kuni 7400 aasta taha; samas lähedal asuv värvikirevate luzzu-paatidega maaliline kaluriküla Marsaxlokk; Golden Bay ja Ghajn Tuffjeha kaunid liivarannad; sajad uhked kirikud, Malta traditsiooniline karneval, päevi vältavad religioossed pidustused ja ilutulestikuhullus. Kõike seda võik loendama jäädagi. Ning mind paneb siiani imestama, et miks Malta iidsed templiehitised pole leidnud samasugust laialdast kuulsust kui näiteks püramiidid või Stonehenge – oma olemuselt on nad vaat et põnevamadki ning paljudele üllatusena ka märksa iidsematest aegadest pärit.
Pisut sügavamale kui pealispind ja seda sõna otseses mõttes – Hal Saflieni Hypogeum
Üks Malta põnevamaid kohti viib elamusteotsija maa alla, päris Malta „sisse“, Hal Saflieni Hypogeumi. Hypogeum või eesti keeles hüpogeum on suur kolmekorruseline maa-alune templirajatis ja matmispaik, kus asub ka põnev oraakliruum. Hal Saflieni avastati aastal 1902, kui selle kohal olevatele majadele vihmaveehoidlat ehitatama asuti.
Siinsed kivisse uuristatud kambrid katavad ligi 500m² ning paiknevad kolmel tasandil. Vanimad osad pärinevad ajast 3600 eKr² (võrdluseks – Egiptuse püramiidid pärinevad aastatest 2551-2471 eKr) ja seni välja kaevatud kõige sügavam kamber asub 10,6 meetrit tänavapinnast allpool. Kõige ülemisem tasand ehitati ajavahemikus 3600-3300 eKr; keskmine aastail 3300-3000 eKr ja kõige madalam 3150-2500 eKr. Külastuskäik saabki alguse kõige kõrgemalt tasandilt, kus paikneb mitu eraldi kambrikest. Kunagi kasutati neid ruume matmispaigana ja sealt leitud luude arvu järgi võib eeldada, et sinna oli maetud umbes 7000 inimest. Ühes kambrikeses on säilmed senini alles.
Kõige põnevam tasand aga on keskmine. Siin asub kogu kompleksi pearuum ning samuti müstiline oraakliruum – spetsiaalselt kavandatud kamber, kus heli aitas manipuleerida inimeste meeltega ning kus senimaani iga kuuldavale toodud hääl või heli võimsa akustilise resonantsi tekitab. Kui selles maa-aluses saalis mõni iidse aja preester kõneles, siis pidi see ikka väga võimas kõne olema.
Nagu ikka, tekitavad salapärased paigad ka tänapäeval legende ning ohtralt erinevaid teooriaid. Näiteks olevat hüpogeumis üks algkoolilaste grupp koos õpetajaga igaveseks kaduma läinud ja nende emad kinnitasid, et maa alt oli kostnud nende nuttu ja karjeid veel tükk aega hiljemgi. Samuti räägitakse, et katakombidest alguse saavad käigud katvat maa all kogu Malta.
Samuti olevat üks teatav miss Jessup kohanud seal hiiglasekasvu üleni karvkattega kaetud humanoide. Lugusid on veelgi, kellel asja vastu suurem huvi, leiab erinevaid versioone internetist kuhjaga. Ja lood lugudeks, kuid mõtlemapanev ning vaatamist/kogemist väärt koht on hüpogeum kindlasti.
Hüpogeumi külastus tuleks aga interneti teel ilmtingimata juba aegsasti enne reisi broneerida (http://www.heritagemalta.org/), hooajal on kõik piletit vähemalt kuu aega ette välja müüdud.
Maapinnale tagasi ehk hoopis teine Malta – Palazzo Parisio ja Casa Rocca Piccola
Kes tahab pilku heita hoopis teisele Malta küljele – aristokraatide ja ülikute Maltale, siis tasub sammud seada kahte sihtpunkti – Palazzo Parisiosse Naxxaris ning Casa Rocca Piccolasse Vallettas. Minu jaoks oli Palazzo Parisio esmane külastus samm hoopis uude maltamaailma, sellisesse, mida kiviselt ning tihedalt asustust täis tuubitud tillukeselt ja oma olemuselt üsna lihtsakoeliselt saarelt justkui oodata ei oskakski. Palazzo Parisio rajas 1733. a Portugali suurmeister Manoel de Vilhena ning 1898. aastast läks hoone markii Giuseppe Scicluna valdusse, kelle suguvõsale see ka praegu kuulub. Markii enda juhtimisel kaheksa aastat väldanud restaureerimistööde käigus sai palee Itaaliast toodud töömeeste ja kunstnike käe all nii peene ja särava ilme, et tihtipeale kutsutakse seda hellitavalt lausa mini-Versailles’ks.
Tänava poolt üsna tagasihoidlik barokne palee uhkeldab imekauni ja rikkaliku interjööriga ning imetlusväärsete aedadega. Üks ruum on kaunim kui teine ning aiad on Malta kohta üüratud. Parim aeg külastuseks on varakevadine õiterohkuse hetk, kus pole midagi mõnusamat, kui tellida aedadesse paigutatud lauakeste taga tass kohvi või värskelt kohalikest apelsinidest pressitud mahla ning nautida Malta kohta uskumatut rahu, vaikust ja avarust.
Vastuseks Palazzo Parisio kullale ja karrale tasub järgmisena teha sissepõige Vallettas asuvasse Casa Rocca Piccolasse, kus kõik on üsna luitunud ja heas mõttes kulunud ja kasutatud ning seda enam „päris“. Maja peremees Nicholas De Piro on esimene malta aristokraatidest, kes otsustas oma kodu uksed laiemale publikule valla lüüa. Casa Rocca Piccola on 16. sajandist pärit uhke linnamaja, mille ajalugu ulatub enam kui 400 aasta taha, ajastusse, mil St. Johni rüütlid, olles 1565. aastal türklastest sissetungijad edukalt tagasi ajanud, otsustasid rajada maineka linna, mis oma uhkuselt võiks võistelda teiste Euroopa pealinnadega. Casa Rocca Piccola rajajaks oli admiral Don Pietro la Rocca. Omaaegsetel kaartidel viidatakse sellele kui "la casa con giardino", mis tähendab maja, millel on oma aed – luksus, mis tolleaegses Vallettas reeglina lubatud polnud. Aja jooksul on ka siin tehtud muutusi ja lisandusi ning üheks neist, mis maja veelgi huvitavamaks muudab, on enne teist maailmasõda maja alla uuristatud ruumikad õhurünnaku varjendid.
Huvilistel soovitan siinkohal siiralt rahakotiraudu mitte liiga kiivalt koos hoida ning broneerida privaatne šampanjatuur.
Tegemist pole üldsegi mitte nii glamuurse ettevõtmisega, nagu nimetuse järgi eeldada võiks, vaid pigem pisut kaootilise ekslemisega markiis De Piro enda juhtimisel, varjuna saatjaks tema naine Frances, läbides ruume, mis on tuubil täis erinevaid mälestus- ja ajaloolisi esemeid ning jutte, mis vahepeal tunduvad täiesti suvaliselt kuskile rändama minevat. Aga kõik on huvitav, pisut kummaline, ja kindlasti pikaks ajaks meeldejääv kogemus.
Village Feasts
Kes tahab kogeda Malta elu täies mahus, peaks kindlasti osalema mõnel traditsioonilisel village feastil ehk festal – religioossetel pidustustel, mis põhiliselt just suvisel ajal kõikjal Maltal aset leiavad. Aasta jooksul toimub selliseid pidustusi kokku ca 80 ringis ja nii pole üldse harv juhus, et lennukiga Maltale maandudes leiad end ümbritsetuna ilutulestikust, mis on iga festa lahutamatuks osaks. Lisaks linnavahel marssivad orkestrid, helisevad kirikukellad, teid ääristavad loendamatud müügiletid (põhiliselt hamburgerid ja muu rämpstoit, mida kõik maltakad siiralt ja lapsiku innuga armastavad), pillavalt värviliste tuledega kaunistatud kirikufassaadid, suured üle tänavate lehvivad vimplid ja plagud, konfetid ning pikad protsessioonid, kus raskeid elusuuruses pühakukujusid läbi tänavaterägastiku kantakse, kaasa elamas tohutud rahvamassid.
Aasta läbi kestnud ettevalmistused kulmineeruvad keskmiselt nelja pika pidutsemise päevaga. Need pidustused on ülimalt lärmakad, rõõmsameelsed ja heas mõttes lapsemeelsed – saab ohtralt süüa, saab juua, saab selga panna oma parimad riided (mis kummalisel kombel ka kirikupidustuste puhul tähendab sageli nappi miniseelikut, suurt dekolteed ning üüratukõrgeid platvormkingi – ja olgu siinkohal lisamärkusena öeldud, et maltakad saledusega just ei hiilga) ning mis kõige tähtsam – saab ilutulestikku, nii taevas kui maa peal, sest Maltale on omased nn „ground fireworks“ ehk siis tänavale ehitatud tohutusuured puidust liikuvate osadega skulptuurid, millele tuli otsa pannakse ja mis siis vihisedes ja särisedes ja sädemeid pritsides kogu ümbritseva õhu valguse vaatemängu ja paksu väävlisuitsuga täidavad. Lisaks õhtusele uhkele ilutulestikuvaatemängule paugutatakse tegelikult terve päeva. Kes Maltal vähegi pikemalt viibinud, sellele on need metsikud kõmatused ilmselt üsna tuttavad – nende eesmärgiks pole pakkuda mitte tavapärast ilutulestiku silmailu, vaid oluline on see, kes teeb kõige rohkem kõige kõvemaid kärgatusi.
Lisaboonus – silmarõõmu autohulludele
Malta, eriti kui sihtida külastus õigeks ajahetkeks, on ka autofännide paradiis. Iga õige malta mees on pisut „autopede“. Teinekord võib see väljenduda üsna naljakal moel – alustades vanade logude ulmelistest tuuningutest ning lõpetades kõikvõimalike autodele kleebitud erinevaid sõnumeid kandvate kleebistega. Kuid Maltal võib näha ka uskumatus variatsioonis uunikume ning suud vett jooksma ajavaid uhkeid sportmasinaid. Aasta tippürituseks, mis igal autofännil käed värisema paneb ning adrenaliini lakke lööb on aga kahtlemata Paqpaqli Ghall-Istrina. Tegemist on igaaastase tohutusuure autonäitusega, kus alati palju põnevat toimub ja näha saab. Reeglina toimub üritus detsembris ning sellel aastal näiteks osales üritusel üle 1000 sõiduki 35 erinevast autoklubist. Lisaks Ferrarid, Lamborghinid, võistlused stiilis Air Malta lennuk versus superauto, maailmamastaabiga trikimootorratturite esinemised, Ferraride omavahelised kiirendusvõistlused ja muud mõõduvõtmised, jne, jne. Seega autohuvilistel tasub Malta reis planeerida nimelt selle ürituse ajaks. Muide – kogu ettevõtmise tulu läheb heategevuseks.
Malta vs Eesti
Üldiselt võib öelda, et pisike Eesti ja tilluke Malta on vaat ehk kaks kõige erinevamat paika Euroopas, ainuke, mida võib vast me ühiseks nimetajaks pidada on see, et Euroopa plaanis on mõlema puhul tegemist väikese riigiga. Kuid siin need sarnasused ka lõppevad. Malta on üdini usklik riik, Eesti vast üks ateistlikumaid üldse. Eesti on äga hõreda asustusega, täis puutumatuid metsi ja laasi ja nii roheline! Maltal seevastu mets puudub ning põhiline värvigamma on mahedad kollakaspruunikad päikesesoojad toonid. Kaks aastat Maltal viibinuna kodumaale tagasi saabununa tundus esialgu, et mu silmade on midagi korrast ära – kuidas saab kõik olla nii roheline! Samas hiilgab Malta meie kõrval oma imekauni merega, mille värvus vastavalt kohale ja sügavusele ulatub sügavast tumesinisest kuni kristallselge ja särava ažuurseni. Ehk siis – seenele siin minna ei saa, küll aga tasub minna sukelduma.
Suur erinevus on ka inimeste temperamendis ja ellusuhtumises. Maltal on enamasti kõigil naeratus näol ja meel hea. Mossis ja vingus nägusid kohtab harva. Ellusuhtumine on pigem stiilis, et kiiret pole kuhugi ning teenindus ja asjaajamine kipub seetõttu alati kiirustava eestlase jaoks teinekord kummastav olema. Kuid kõike seda tasub võtta huumoriga ning pisut maltakatelt seda ellusuhtumist ka koju kaasa võtta. Kõik ei peagi olema nii tõsine – mela, orrajjt! – küll jõuab, küll saab, peaasi, et elu oleks ilus!
