Detsembri lõpus, vahetult enne jõule käisime väiksema reisiseltskonnaga Gambias. See Aafrika üks väiksemaid ja vaesemaid riike asub Atlandi ookeani ääres, olles naabriks ainult Senegalile.

Kuna Gambial endal eriti loodusvarasid pole, siis on riigi peamised tööstusharud kalandus ja turism. Gambiat läbib Gambia jõgi, mille kallastel riik asubki.

Reisi alustasime Soomest ja vare oli valitud hotell koos hommikusöögiga. Tagantjärgi osutus see igati õigeks otsuseks.

Juba esimestel päevadel leidsime me endale ühe sõbraliku olemisega kohaliku giidi, kes mõistliku hinnaga iga päev erinevatesse kohtadesse vedas.

Kuna liikusime palju ringi, siis sai iga lõuna- ja õhtusöök võetud erinevas restoranis või söögikohas, et iga kord midagi erinevat proovida. Kuna tegemist on ikkagi mereriigiga, siis oli kohaliku toidu valikus muidugi värske kala ning riisiga serveeritud erinevad vürtsised lihakastmed. Ühe korra sai lõunat söödud ka kohalike juures. Kohaliku kombe kohaselt serveeriti toit ühest suurest kausist põrandalt, kõik istusid ümber kausi. Söödi lusikaga samal ajal vasaku käega kausist kinni hoides. Seda kinnihoidmise kommet mainiti meile küll viisakusest alles söömaaja lõpus.

Nädala jooksul jõuab Gambias päris paljudesse kohtadesse. Näiteks ahvipargis, mis tegelikult oli lihtsalt üks suur metsaala, jooksid ahvid inimeste järgi ja noolisid innukalt pähkleid. Sama liiki ahvid jooksevad õhtuti ka hotelli teritooriumil ringi, saime hiljem teada. Kahjuks või õnneks me neid oma akna all ei kohanud.

Gambias saab vaatamas käia ka krodille, madusid, kilpkonnasid ja teisi loomariigi esindajaid. Pea kõiki neid loomi said julgemad ka katsuda ja koos pilti teha.

Omaette elamus oli kohalik turg. Kuna seal valgeid peaaegu ei olnudki, siis oli tunglemine meie ümber suur ning pakkujatele äraütlemine paras seiklus. Loomulikult oli ka Gambias võimalik mistahes toote või teenuse üle kaubelda. Esimene hind ei ole kunagi see, mida maksma peab, tavaliselt ka mitte teine ega kolmas. Oli ka juhuseid, kui hinnast sulas terve null lõpust ära.

Gambia raha on dalasi, mis Euroopas vahetatuna oli sinna minnes kursiga 1 euro 48 dalasit. Vahetasime raha Soomes, kuna Eestis keegi dalaseid ei müünud. Aga kuna euro on tugev valuuta ja dalasi oli languses, siis tagasitulles maksis euro juba 54 dalasit. Meie võtsime kohapealsetel arvutustel orientiiriks suhte 1:50. Hinnad olid seal Euroopa mõistes muidugi odavad, keskmise hinnaga restoranis sai õhtusöögi (eelroog, pearoog koos mitme õllega) umbes 500 kohaliku raha ehk kümne euro eest. Loomulikult saab ka kallimalt. Näiteks üks suur merivähk maksis umbes 950 kohalikku raha. Restoranis ja kaupluses me muidugi kaubelda ei proovinud, aga võimalik, et ka seal oleks see mõnikord läbi läinud.

Kalapüük on üks levinud teenus, mida turistidele pakutakse. Seda sai teha nii ookeanil kui jõe peal paadist paarist tunnist kuni mitmepäevaste kalastusreisideni. Meie proovisime kalaõnne ookeani äärest kaldalt, kus kahjuks jäi saagiks vaid paar näkkamist, mis tegelikult ridva ikka korralikult kaardu tõmbas. Eesti mõistes võis see ikka korralik meetrine haugitaoline kala olla. Mis aga tegelikult otsas oli, ei saagi kunagi teada.

Ilm oli meie, eestlaste jaoks täiuslik. Päevane temperatuur püsis 30 kraadi ümber, aga mitte selline 30 kraadi, nagu siin Eestis. Oli mõnus palav, aga alati värske õhk. Õhtune ja öine temperatuur alla 20 kraadi ei langenudki. See on tõesti riik, kuhu isegi talvel võib minna ainult lühikeste pükste ja plätudega. Vihma tuli ühel õhtul 20 minutit.

Lennupiletid koos hotelliga algavad umbes 600-eurosest viimase hetke pakkumisest Internetis kuni 1400 euroni reisifirma kaudu ostes, tingimused kohapeal on mõlemal juhul enam-vähem samad. Tasub peale passida ja odavamaid pakkumisi otsida. Kui vähegi huvitab teine kultuur ja võõral maal ringi reisimine, soovitan Gambiat kõigile. Kui aga ainult päevitada vaja, siis ei pea nii kaugele minema, selleks sobib näiteks Egiptuse hotelliesine ka, tuleb odavam. :)