Louis Zezeran pajatab: ausalt ja ehedalt Austraaliast ehk sellest, mida turistidele ei räägita

 (6)
Louis Zezeran
Louis ZezeranFoto: Hendrik Osula

Püstijalakomöödiate Eestisse tooja, austraallane Louis Zezeran annab põhjaliku ülevaate oma kodumaast Austraaliast. Siin on kirjas kõik see, millest turistidele mõeldud infovoldikud ei räägi.

Ma olen elanud Eestis nüüdseks kaheksa aastat, kuid sündisin ja kasvasin Austraalia rannikul väikeses külas (kujuta ette pisut igavama süžeega episoodi sarjast „Kodus ja võõrsil“).
Lapsena ma ei mõistnud, kuidas mul vedas — me elasime imelise sadama kõrval, sõitsin jalgrattaga metsas, käisin ujumas kuldse liivaga randadel, käisin kalal ja püüdsin mõne kalmaari, et teha õhtuks friteeritud kalmaarirõngaid, päike kaugustes loojumas ja delfiinid selle taustal vees tantsimas. Just, delfiinid — ägedad parimad sõbrad loodusest. Kui delfiinidel oleks Instagram, oleksid nad need sõbrad, kes lebavad basseini kõrval, rüübates daiquiri’sid, ja sina samal ajal mõtled, kust nad raha said, et järjekordsele reisile põrutada.
 Siiski, neil päevil, mil ma nüüd Eestis elan — ja ma ei hakka siin põhjendama miks, sest see pälviks psühhiaatrite liigset tähelepanu –, toon ma hoopis välja mõned erilised asjad oma koduriigist, mida võiksid enne reisimist teada.

Seotud lood:

Veider släng

Sa võid aru saada meie sõnadest, kuid see ei tähenda, et saad aru, mida ütleme. Austraallased räägivad üldiselt sama aktsendiga ja meil pole erilisi piirkondlikke dialekte. Kuid meil on see-eest tohutult slängi. Kui mõni rasvane Austraalia kutt küsib pokkerinäoga, kus ta „thongs’id“ (ameerika ingl k stringid) on, ära torma sirgjoones pesupoodi. Me kutsume plätusid „thongs’ideks“ ja kõigil on vähemalt üks paar. Võimalik, et isegi mitu paari, sest kui sa lähed kuhugi peenesse kohta, võiksid kenamad plätud varba otsa pista.

Kujuta ette mu endise tüdruksõbra üllatust, kui kõndisime Sydneys ringi ja ta karjus: „Siin on ämblik!“, ja ma karjusin vastu: „Ära muretse — ma äsan talle oma thongs’idega!“
 Kuigi Sydney on koduks igal aastal toimuvale homokarnevalile ja me oleme küllalt avatud mõtlemisega, kannab enamik thongs’e siiski jalanõudena.

Loe veel

Triple J

Austraalias on raadiojaam nimega Triple J ja nad teevad imelist tööd, tutvustades noortekultuuri ja arenevat uut muusikat. See on umbes nagu Raadio 2, kui viimane saaks valitsuselt piisavalt rahastust.

Kuna Austraalia on niivõrd suur, siis on tõenäoline, et enamik noori kasvab pealinnast tundide kaugusel. Kuid Triple J annab neile võimaluse kuulata midagi enamat kui lihtsalt viimaseid Kylie Minouge’ remix’e. Louisi lisanõuanne: sa võid kuulata Triple J-d nende kodulehe või mobiilirakenduse kaudu. Pane see taustaks üürgama paar nädalat enne reisi ja sa üksnes ei kuule tapvalt häid meloodiaid, vaid harjud enne maandumist ka aktsendiga (sest kaua sa ikka seda „Kodus ja võõrsil“ vahid).

Igaüks on sinu „mate“


Kui ma 2006. aastal esimest korda Eestisse saabusin, siis huvitas inimesi, kui palju mul Eestis sõpru on. Austraalias on iga inimene, keda kohtad, sinu sõber ja ma vastasin sobilikult suure arvuga, mille peale eestlased silmi pööritasid ja küsisid: „Ei, ütle, kui palju PÄRIS sõpru sul on?“ Oh seda sotsiaalset ärevust!

Me peaksime asja vaatama nii: me oleme kõik inimesed, kogemas samu emotsioone, kuid me nimetame neid erinevate sõnadega. Keda sina kutsud „tuttavaks“, kutsume meie „sõbraks“. Ja keda sina kutsud „sõbraks“, kutsume meie „heaks sõbraks“. Ja kõik on sinu „mate’id“. See töötab minu jaoks hästi, sest mul on kohutav mälu ja kõik te valged eestlased paistate samasugused. Nii on mul lihtne kutsuda kõiki „mate’iks“ ja kuna ma olen austraallane, siis inimesed näivad leppivat selle hajameelsuse odava vabandusega.

Austraalias on kõik sinu „mate’id“: sinu sõber, su isa, kutt Hiina kiirtoidukohas, telefonimüüja, kes just helistas. Mul on tunne, et ma ütlesin isegi kord oma emale „mate“. Meil on ütlemine „Mates before dates“ (enne sõbrad, siis kohtingud), mille mõtet sa peaksid praegu juba taipama. Kui ma aga seda kord ühele Eesti sõbrale ütlesin, siis ta vastas: „Oo jaa, hea nõuanne. Ära lihtsalt mine mõttetutele kohtingutele, vaid leia üks tüdruk ja paaritu temaga!“ (Sõna mate tähendab ka paarituma.) Mul oli tunne, et ta on liiga palju Discovery looduskanalit vaadanud. Ma ei suutnud talle tõtt avaldada ja nii ta mõtleb tänini, et austraallased on väga polügaamne rahvas.

Loomad pole nii hullud

Ei, sind ei hammustata ega sööda ära. Jah, meil on kõik need ohtlikud loomad, kuid linnades pole see probleem. Mul on Eestis sõpru, kes paistavad kartvat Austraaliasse reisida, ja nii ma mõtlen omaette: igal hetkel võib Venemaa Eestisse tungida ja teie kardate ämblikke?

Kuigi Austraalia armastab hoida sõbralikke diplomaatilisi rahvusvahelisi suhteid, siis meil on Venemaaga seotud küsimustes trump tagataskus — ma oleme väga-väga-väga kaugel.

Aga olgu, loomad võivad olla pisut ohtlikud. Ma tunnistan, et meil on üks-kaks loomakest, kes võivad vahel hammustada. Kuid pea meeles — me ju elame siin ja haid ei hüppa sulle kõrri, kui oled teel tööle.

Austraalias üles kasvades õpid ohtlikke elukaid vältima. See on umbes nii, et kui kasvad karmis naabruskonnas, siis tead, millisele tänavale ei tasu minna. Sama on ka Austraalias. Me juba teame, et ei tasu kõrgest rohust läbi jalutada või suurt sisalikku kepiga toksida ja võib-olla, lihtsalt võib-olla, ei maksa minna ujuma kohta, kus on suur silt „OHTLIKUD KROKODILLID!“.

Olen kuulnud, et Queenslandis kaugel põhjas võib vahel jõest uhada krokodille ookeanisse, nii et elukad jäävad surfilainetesse lõksu ja püüavad tagasi randa jõuda. Jah, Austraalia randades tuleb võidelda haide ja krokodillidega. Aga ainult vahel. Ja seal on sildid. Me Austraalias armastame silte! Põhivalem — ära ole idioot ja sul läheb kõik hästi!

Louisi lisanõuanne: ole kindel, et keegi ujub veel kaugemal kaldast kui sina. Lihtne! Me oleme väga pragmaatilised!

Me ei joo Foster’si õlut


Kas tead seda ikoonilist sinise sildiga õllebrändi? Ma pole kindel, et kas meiegi oleks teada tahtnud. Võib-olla 1980ndatel, aga siis me tegime kõik palju andestamatuid asju. Foster’s on meie maailmas nüüd rohkem nagu nali: „Jaa, ma täiega joon seda värki!“ Ja siis sa pead jooma midagi, mis maitseb nagu Saku, aga mis on soojaks aetud ja siis ööseks külmkappi jäetud.

Sa ei saa Foster’sit isegi enamikust baaridest ja kui sa küsid, naerab baarmen su tõenäoliselt välja või duubeldab su arve.

Meil on üldse üsna karmid alkoholiseadused. Sa ei saa õlut enamikust kohvikutest ja restoranidest ning paljudes pubides toimub pärast kella üht öösel „lukustamine“, mis tähendab, et kõik joodikud lukustatakse baari, et nad ei saaks öösel tänavatel mässu korraldada … ja seda kuni kella kolmeni, mil pubi päriselt uksed kinni paneb.

Austraalia on väga-väga suur


Mul on tunne, et ma ei oska enam hinnata seda, kuivõrd suur mu riik on. See on saar — massiivne ja tõesti tohutult suur, kuid siiski saar. See muudab seda, kuidas oma riigist mõtleme. Mis see piir ongi seal Eesti ja Läti vahel? Nagu mingi vagu, mis on mulla sisse veetud? Kes seda otsustas? Mul tunne, et ma ei saa sellest kunagi aru. Meie Austraalias saame aru, et oleme riigist lahkunud, kui vette astudes jalad märjaks saavad.

Melbourne, foto Estravel/Shutterstock

Melbourne ja Sydney

Kindlasti külasta nii Melbourne’i kui ka Sydneyt. Melbourne’i peame oma kultuuripealinnaks, kuigi see ei ütle ehk piisavalt, sest me pole üldiselt kultuursed inimesed. See on umbes sama nagu öelda, et Pärnu on Eesti suvepealinn.

Mulle meeldib mõelda, et see, mis Austraalial napib kultuuris, teeme me tasa puhta entusiasmiga — ja seda leidub kõikjal Sydneys. See on see, kus on minu süda. Kui Melbourne on ajud, siis Sydney on keha. Sydney on täis elu, kõik jooksevad 24/7 ringi nagu hullud.

Meil on imeilus Bondi rand, otse Central Business Districti ehk CBD kõrghoonete kõrval. Meil on miljon võrratut kohta, kus süüa, ja eri kultuuridest inimesi, kes jagavad imelist energiat. Sydney on kuum ja ilus ning kõik käituvad, nagu oleks liigne päike nende ajud ära kärtsutanud.

Sydney ei tekita samas sellist klaustrofoobiat, nagu näiteks London, sest meil on tohutusuur imeilus sadam, mis on nagu igapäevane restart, et intensiivsusele vastu panna.

18aastasena oli mul tüdruksõber, kes elas põhja pool sadamat, mistõttu tuli mul iga päev 45 minutit Manlyst praamiga kesklinna sõita. Ma ütlen sulle — pole vahet, kui raske päev sul oli. Kui astud pool kuus õhtul praamile ja vaatad päikest, mis Sydney sadama silla taga taevas madalale vajub, tunned ooperimajast mööda sõites, et su päev ei olnudki enam tingimata nii halb. Tekib tunne, nagu läheksid täiesti teise kohta. Sydney on suur ja mitmetahuline, nagu mitmed väiksemad linnad ja kommuunid oleksid ühe megapolise sees.

Elu parim seiklus


Sul saab Austraalias olema elu parim aeg! Me oleme entusiastlikud inimesed, kes võivad aeg-ajalt demonstreerida harukordselt kehva teadmist maailma kohta, sest me lihtsalt oleme sellest nii eemal.

Mine ja räägi mõnele neist, milline on Eesti, ja ma arvan, et sa leiad inimesi, kes kuulavad vaimustusega väikesest riigist teisel pool maakera, kus paljalt saunas istumine on täiega äge. Kui mu isa tuli Eestisse, istus ta teiste meestega saunas, ujumisriided seljas. Nii piinlik!

Hoia avatud meelt, tervita entusiasmi ja sind ootab ees suurepärane seiklus. Ära ainult Foster’si õlut küsi!

Cairns, foto Estravel/Shutterstock

Artikkel ilmus ajakirjas Traveller, mis on alates 2000. aastast ilmunud Estravelleri järeltulija.

Allikas: Estravel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare