London: 10 põhjust minna

Just siis, kui kõik arvasid, et pilvelõhkujatega ei anna enam midagi muud teha, kui neid lihtsalt kõrgemaks ehitada, leiutasid Norman Foster ja tema arhitektuuribüroo arvukad töötajad pilvelõhkuja uuesti – köögivilja kujul. Ehkki arhitektid püüavad sellest rääkida kui kõrghoonest 30 St Mary Axe ja snoobid räägivad midagi Kuuba sigari kujust, teab Londonis iga laps, et selle torni nimi on The Gherkin ehk salatikurk.
40-korruseline ümmarguse põhiplaaniga hoone, kus asuvad nii bürood kui korterid, on võitnud ilmselt rohkem arhitektuuriauhindu kui ükski teine pilvelõhkuja Euroopas – ja kindlasti rohkem kui ükskõik milline köögivili.

Tänavatoidu revolutsioon

Samal ajal kui kohtunikud Londonis Holbourni linnaosas parukate lehvides ringi tormavad ja kaaluvad, kuidas karistada hiljutises alamklassi (nagu Briti ajalehed ja mõned – ka parukatega, muide – parlamendiliikmed seda määratlevad) tänavamässus osalejaid, on tänavatel ühed teised revolutsionäärid võitu tähistamas. Seni Londoni toiduelamuste sünonüümiks olnud snoobide molekulaarkulinaaria restoranide üle kindla võidu saavutanud alamaks klassiks peetud tänavatoit tähistab oma triumfi lisaks tänavatele parkides, turgudel ja isegi kalmistutel.

Revolutsiooni juhid kihutavad mööda linna ringi šiki Airstreamiga, millel punase lipu asemel lehvimas kiri “Street Kitchen”. Arvestades, et president Kennedy kasutas ühte sellist rändkontorina ning Neil Armstrong oli 1969. aastal Airstreamis nädalaid karantiinis pärast seda, kui oli teinud “väikese sammu inimese, kuid suure hüppe inimkonna jaoks”, pole kuigi üllatav, et tänavatoidu revolutsiooni ühed eestvedajad just Airstreami sisse köögi ehitasid. Street Kitcheni kokad pargivad tööpäeviti oma elegantse bussi kuhugi Citysse ja pakuvad grillitud lõhet värske spinatiga või tükikese röstitud pardifileed peediorsottoga.

Nädalalõppudel muutuvad aga mitmed tänavad toiduturgudeks. Näiteks Bunhill Fieldsi surnuaia lähedal asuval Whitecrossi tänaval podisevad neljapäeviti ja reedeti vaikselt karripotid ja hõljub värskelt küpsetatud saia lõhn. Ka kalmistu ärkab vaikusest, kui ümbruskonna kontorite töötajad selle pingid täidavad, et oma einet ja väikest lõunapuhkust nautida. Püsivalt puhkab vabaõhukohvikus 120 000 inimest (ei ole teada, paljud sinna maetutest toidumürgitusse on surnud.)

Korralikud hamburgerid

Veel mõne aasta eest poleks keegi selles well-done-kuningriigis uskunud, et kusagil võiks istuda laua taha ja tellida korraliku hamburgeri, mille vahel kenasti veritsev priske pihv – ehkki keegi pole ju nägemas, et te ei tee päikesetõusu ajal joogat ega elagi ainult värskest salatist ja aurutatud kalast, ning seda võiks endale vabalt lubada. Aga tõeliste hamburgerite söögikett on lõpuks sündinud ja muudkui laieneb. Saage tuttavaks ja söönuks: see on Byron. (Asukohad leiab www.byronhamburgers.com)

Rongid katusel

Great Eastern Streeti ääres Shoreditchis, ühtaegu eklektilises ja šikis linnaosas City pilvelõhkujate ja Brick Lane’i minarettide vahel, seisavad kaks rongi inimesi oodates tüünelt katusel.

Ja inimesi tõttab nende peale üksjagu.

Tegemist on Londoni kahe nõutuima büroopinnaga, mille autoriks on mööblidisainer Auro Foxcroft. Mõne aasta eest otsis ta endale kontorit ja sai aru, et kõik on kallis.
Aga ta sai odavalt paar vagunit – tõsi, nende tõstmine katusele läks oluliselt kallimaks kui vagunid ise – ja ehitas neisse büroopinnad.

Ühes on püsikontorid, kus töötavad disainerid, stsenaristid, fotograafid ja muu selline rahvas, teist saavad kasutada kõik, broneerides endale laua umbes nagu aja juuksurisse või küünetehniku juurde.

Banksy ja sõbrad

Banksy kirjutas oma nime tänavakunsti ajalukku teravmeelse grafitiga, mis öösiti Londoni tänavatele ilmus. Nüüd on temast saanud mitte vähem teravmeelne, kuid siiski juba peavoolu kunstnik, kelle töid kollektsioneerivad Hollywoodi superstaarid. Räägitakse, et Angelina Jolie on juba kulutanud 200 000 naela Banksy töödele ja kahtlaselt Keanu Reeves’i, Brad Pitti ja Jude Law sarnased mehed on tema näitusel ringi lonkinud. Isegi Christina Aguilera, kellest on mõnevõrra raske uskuda, et ta üldse kunsti ostaks, maksis kord 25 000 naela Banksy kolme töö eest, millest üks kujutas kuninganna Victoriat koos prostituudiga.

Londoni tänavatel on Banksy loomingut võimalik vaadata aga täiesti tasuta, ehkki linnaametnikud näevad kurja vaeva, et oma koristustöödega tema tegutsemistempos püsida. Liiklusmärkide puhul on nad igatahes alla andnud. Kui Banksy liigub oma loominguga vaikselt tänavalt tuppa, ei jää Londoni seinad kindlasti tühjemaks ning uute tegijate töid, keda inspireerinud nii Banksy kui üks tema “modelle” Marilyn Monroe, on tänavad täis.

Valgusfoor

Nagu sellest oleks veel vähe, et inglased valel pool teed sõidavad – hirmu ja elevust lisavad tänavatele ka valgusfoorid. Vähemalt üks neist, mille autoril tõenäoliselt liikluse juhtimisest väga hägune arusaam oli. Kaheksa meetri kõrgusel valgusfooril on küljes 75 komplekti tulesid ja loomulikult töötavad need kõik korraga. Et autoriks oli prantsuse skulptor Pierre Vivant, siis ei ole imestamiseks muidugi ka väga põhjust.

Foor seisab Heron Quaysi ringteel (Canary Wharfi metroojaama lähedal – märksõna neile, kes seda autoga vaatama sõita ei söanda).

Euroopa kõige suurem katus

Brittidel on alati olnud poolmaniakaalne kogumiskirg ning üle maailma kokku tassitud sarkofaagid, relvad, ehted, sambad jne ei saanud lõpuks enam korralikesse Londoni linnamajadesse ära mahtuda.
Pole kollektsiooni, pole probleemi, sai 19. sajandil valdavaks mõtteviisiks ning asju annetati lahke käega riigile, kes oli sunnitud rajama Briti muuseumi. See valmis 1867. aastal, laienes ja laienes järjest uutesse majadesse, kuni arhitekt Norman Foster ühendas 20. sajandi lõpus peamaja ja mitu kõrvalhoonet rabava klaaskatusega, mille tulemusena moodustus Euroopa kõige suurem kaetud sisehoov. Hoovi keskele jäi kunagine Briti raamatukogu peamine lugemissaal.
Nii mõnegi hinnangul on see võrratu katus muuseumi suurim vaatamisväärsus, seda siis mitte ainult sõna otseses tähenduses.

Sir John Soane

Soane oli arhitekt, kes projekteeris 19. sajandi esimesel poolel kõik Londoni olulisemad majad (The Bank of Englandi oma, näiteks) ja ega ta ennast ka unustanud. Soane’i maja, kus praegu muuseum asubki, oli tema arhitektuuriliste eksperimentide katsepinnas.

Soane oli fanaatiline kunsti-, Egiptuse kivikeste ja kujukeste ning muude veidrustekoguja, nii et maja oli juba tema eluajal eramuuseum-galerii, kuhu ta vahel sõpru ja õpilasi lubas. Ta oli rikas nagu troll, nii et ehkki väiksem kui Briti muuseumi kollektsioon, on tema oma nii mõneski mõttes parem.

Maja ise on muljetavaldav – Soane suutis näiteks lükandseinte abil ühte umbes 20 ruutmeetrisesse tuppa 120 maali ära paigutada.

Lisaks meeldis talle eksperimenteerida valguse ja peeglitega, nii et see kõik oleks üsna sürreaalne ka siis, kui siin-seal hooletult mõni kolp ei vedeleks või keldris sarkofaagi ei oleks.

Iga kuu esimesel teisipäeval kell 18–21 on muuseumi saalid küünlasäras ja kunsti näeb just selles valguses, nagu söör seda kunagi ise imetles. Broneeringuid ei tehta ning pikk järjekord moodustub juba tükk aega varem.

Järjekorraga peab arvestama ka nädalavahetustel, mille teeb natuke ebamugavamaks see, et oodata saab ainult tänaval, mis Londoni kliimas ei pruugi olla kõige meeldivam. Aga look at the bright side – Sir John ise ei lubanud vihmase ilmaga kedagi oma majja poriseid jälgi tegema.
www.soane.org

Pagasnikumüük

Pagasnikumüük on pealtnäha ülimalt spontaanne – tegelikult siiski mõnevõrra organiseeritud ja isegi koduleheküljega www.capitalcarboot.com – igapühapäevane turg. Inimesed, kellel tõenäoliselt ei ole garaažiga villat äärelinnas, ostavad ja müüvad seal absoluutselt igasuguseid asju Prada (originaal)kingadest põdrasarvedeni. Minge vara, muidu näete teel müügiplatsi poole kõige ihaldusväärsemaid objekte juba kellegi süles vastu jalutamas.

Maailma kõige muljetavaldavam hauakamber

Londoni suur tulekahju 1666. aastal oli kindlasti tragöödia, kuid vähemalt põles muu hulgas maha rooma-gooti stiilis sünge katedraal, mille asemele Christopher Wren 1710. aastal oma tolle aja kohta üsna radikaalse Püha Pauluse katedraali teha sai. Vahetult enne tulekahju oli ta teinud ettepaneku vana ümber ehitada, kuid nüüd sai ta oma rõõmuks nullist alustada. (Ärge otsige seoseid tema soovide ja juhtunu vahel.)

Esimene projekt osutus ametivõimude jaoks liiga modernseks, ehkki see ei ole küll praegu esimene sõna, mis katedraali vaadates pähe tuleb. Seest madal ja intiimne, domineeris see ka pärast jooniste silumist Londoni siluetis esimeste pilvelõhkujate kerkimiseni.
Püha Pauluse tegemistest annavad pildi kaheksa stseeni tema elust, mis on maalitud kuulsasse “Sosinate galeriisse”, mis kulgeb ümber tamburi sisekülje. James Thornhill pühendas sellele aastad 1715–1721. Kuue aasta töö järel märkis Wren, et talle need väga ei meeldi, aga las ta siis jääb nii …

Kui selline maja kord juba püsti oli – ehitus kestis kokku tervelt 40 aastat –, ei näinud keegi tema surma järel enam väga mõtet hauakambri ehitamisel või monumendi püstitamisel. Ja kindlasti oli ka palju praktilisemaid asju, millele pärandust kulutada, nii et ilmselt toimus perekonnakoosolek, kus parimaks lahenduseks hääletati lihtsa hauaplaadi kirjaga “Kui soovid monumenti, siis vaata ümberringi” tellimine ja Wreni matmine katedraali
Lenini mausoleumil Punasel väljakul võib ju olla pisut parem asukoht, kuid ükski teine hauakamber küll Wreni omale konkurentsi ei paku.

Romaanid reisijuhiks

London on kõigi oma muude tegemiste kõrval leidnud üksjagu palju aega ka Eesti kirjanike inspireerimiseks – vabalt võite Lonely Planeti koju jätta ja romaanide jälgedes sammuda.
Londonis elanud krimikirjanik Egert Anslan viis oma põnevusromaani “407 karaati” tegevuse just sinna. Et peategelasest juveelivaras on Londonis uustulnukas – kuid üsna kultuuri- ja gurmeelembene uustulnukas –, saab tema jälgedes läbi käia linna muuseumid, galeriid, pargid ja Michelini tärnidega restoranid.

Moekunstnik Anu Samarüütel-Long, kes läks tegelikult moekooli õppima, lõpetas oma Londoni-perioodi uue kollektsiooni asemel hoopis raamatuga “Minu London”, mis peaaegu üldse ei räägi moest. Aga tema linn on põnev ja inspireeriv ja raamatu tegevuspaikadeks olevad kohad ülesotsimist väärt.

Nagu ka Londonis elanud kirjaniku Aime Hanseni raamatu “Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas” tegevuspaigad. See raamat viib Londoni varjatud nurkadesse, metropoli maa-alusesse ellu, kohtumistele kodututega, näitlejaks ihalejatega ja surnuaiavaimudega.

Mõnda aega tagasi, täpsemalt aastal 1921, veenis tollase Eesti Vabariigi Soome suursaadiku Oskar Kallase abikaasa Aino meest vastu võtma saadikukohta Londonis. Raamatusse “Londoni võlus” on koondatud enam-vähem kõik, mida Aino Kallas on oma kaheteistkümne Inglismaa-aasta kohta mälestuskildude vormis avaldanud.

Loo autor Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja