Liiv, tuul ja tassike münditeed Marokos

Rombikujuline kleebis apelsinil, mille keskel on kollaste tähtedega kiri “Maroc”. Filmistseenid Sahara otsatute düünide, kaamelikolonnide ja rahvarohkete linnavaadete virvarriga. Wiiralti berberi tüdruk. Need on esimesed asjad, mis mul Marokoga seostuvad.

Selliste mõtetega maandun ma Marrakechis, muistsete karavaniteede sõlmpunktis. Lennuki aknast all laiuvat kuivetut, üksikute korrapäraste roheliste lappidega ilmestatud maastikku uurides tõden rahulolevalt, et olin taas kord kõik odavlennukogemusega kaasnevad väljakutsed ületanud. Olin veetnud öö Milano Malpensa lennujaama polsterdamata metalltoolidel ning suutnud tõestada, et mu paarikilone kaamerakott ikka mahub seljakotti, olgugi et mul tuli selleks iseend mõni kilo raskemaks muuta. Asi oli olnud seda väärt.

Sõõm sooja õhku

Menara lennuvälja asfaldil ja võin öelda, et olen jõudnud uuele kontinendile. Mingil põhjusel ei olnud ma Aafrikasse varem veel sattunud. Isegi mitte Egiptusesse, kus iga võõramaa päikest hindav eestlane tänaseks juba korra ikka ära on käinud. Mõne päeva möödudes hakkan aga mõtlema, et Maroko ei olegi niivõrd pesuehtne Aafrika, kuivõrd vürtsikas kompott araabia kultuurist, islamist ning Prantsuse koloniaalajastu reliikviatest, mis ühel või teisel põhjusel paikneb just selles geograafilises piirkonnas.

Kuigi peaasjalikult räägivad riigi elanikud araabia keelt või mõnda berberi dialekti, valdab suur osa kohalikest prantsuse keelt. Keelte peale on marokolastel üldse annet, sest ei ole sugugi võimatu, et mõni neist vastab sulle juhtumisi ka soravas saksa või hispaania keeles, inglise keelt kohtab harvem. Arvestades, et Maroko 20. sajandi esimeses pooles mõnda aega Prantsusmaale ja piirkonniti ka Hispaaniale allus, siis ei ole see tõesti liiga suur ime. Ent sellegipoolest on harjumatu, kui õhtupoolikul külavaheteel hõikab keegi sulle vastu tulles: “Bonsoir, ça va?”

Kui selge keelepärand kõrvale jätta, tuhmuvad prantsuse mõjud siiski kuningriigi elanike põlvest põlve edasi antud tavade ja tõekspidamiste ees. Maroko toit, arhitektuur ja elustiil, rääkimata kõike seda määratlevast religioonist, pärineb kusagilt sellest ajast, kui nomaadihingega berberi hõimud sadu aastaid tagasi sinnamaile rändasid, araabia kaliifid Põhja-Aafrikas prohvet Muhamedi õpetust kuulutama hakkasid ja islam idast läände kulgevate kaubateedele jääva Maroko järk-järgult ühte liitis.

Marrakech ühes oma vanema linnaosa ehk medina’ga, mille tänavapilt meenutab kohati rohkem paarisaja aasta tagust elu kui tänapäeva, võib nii mõnegi võõramaalase ilma erilise pingutuseta jalust rabada. Turutänavate labürinti sisenedes meelitavad nahakaubitsejad, vaibamüüjad ning muud kauplejad pahaaimamatud turistid oma meeskondlikku haardesse. Orienteerumisvõime kaotanud kahvanäod juhatatakse aina sügavamale turusoppidesse, kuni nad vaasi, vaiba, kaamelinahast koti või vähemalt teekannuga sealt välja lubatakse. Et Maroko käsitöö on üks omanäolisemaid maailmas, on rõõm enamasti siiski mõlemapoolne.

Linna südameks on suur ja avar Djemaa el-Fna nimeline väljak, mis leiab kasutust nii üldise ajaveetmiskoha, vabaõhuteatri kui ka turuna ning kattub õhtu saabudes kümnete toidulettidega, pakkudes kõike alates Maroko spetsialiteetidest, nagu kuskuss või koonusekujulise kaanega savipotis hautatud tajine, kuni lambapeast või tigudest de-likatessideni. Kõiki roogi saadab Marokole omane lapik sai või India chapati’t meenutav msaman, kusjuures mõlemad täidavad söömisel ka kahvli või lusika rolli. Samalt platsilt saab paarikümne eurosendi eest ka värskelt pressitud apelsinimahla, et kogu see rammus toit millegagi alla loputada.

Õige moslem alkoholi ega sealiha ei tarbi, mis ei tähenda siiski seda, et ka muud liha vähem süüakse või et kõrvalistest kohtadest üle Maroko ei leiaks baare, kus meessugu hiliste õhtutundideni kesvamärjukest mekib. Seda enam üllatab ehk see, et Marokos ei toodeta mitte ainult õlut, vaid ka veine, mida on sõltuvalt piirkonnast lihtsam või keerulisem soetada. Taimetoitlaste jaoks ei ole lihalembese Maroko toidulaud just kiita, kuigi kõikjalt leiab tomati-sibulasalatit, suppe ja grillitud baklažaane, rääkimata pähklitest, datlitest, oliividest, viigimarjadest või muudest puuviljadest, mida leidub lademetes.

Medina kitsastel tänavatel

Pealtnäha tagasihoidlike majade sisemusse jäävat tahumatut sarmi reedavad ehk ainult aastasadu vanad nikerdatud puidust uksed, mille koputiks on koduõnne nimel paigutatud Fatima käsi. Sisenedes ühte neist rikkamatele ühiskonnakihtidele kuulunud vanadest riad’idest, võib märgata mustrilisi kahhelplaate, värvilisi klaase, kaarjate võlvide ja filigraansete mustritega aknaid ning sisehoovi puude või taimepottidega. Kuigi detailid korduvad, on iga maja omamoodi ainulaadne ja täiuslik oma ebatäiuses. Suuremas osas neist on praegu võõrastemajad.

Riad’ide katuseterrassid vaatega Marrakechi kohal troonivatele Atlase lumistele tippudele pakuvad suurepärast võimalust linnamelust põgenemiseks. Ainus, mis seda vaikust ja rahu mõjutada võib, on mõnest lähedalasuvast mošeest aeg-ajalt kaikuv kutse palvele. Mõne erandiga lubatakse Marokos pühakodadesse ainult moslemeid. See eest avaneb nt Marrakechis võimalus tutvuda muude arhitektuuriliselt silmapaistvate ehitistega või ekselda käänuliste tänavate rägastikus ühes päevinäinud Peugeot’ mootorrataste, eeslirakendite ja jellaba-nimelistesse maani kapuutsiga ürpidesse peitunud kohalikega, kes näevad välja nagu jedi rüütlid “Tähesõdadest”.

Kuigi Marrakechis võiks märkamatult ka kogu puhkuse mööda saata, pakub ülejäänud Maroko liiga palju muid teravaid elamusi, et võimalust kasutamata jätta. Olen kaua unistanud Sahara nägemisest, nii veedan terve päeva bussides, et jõuda tolmusesse kõrbelinna ja Kagu-Maroko viimasesse tsivilisatsioonipunkti nimega M’hamid. Selle ettevõtmise ootamatuks pärliks osutub üle Atlase mägede looklev maantee, mis pakub hunnituid vaateid nii kõrgmägedele, elutuna näivatele tühjadele maastikele kui ka orgudesse tekkinud lopsakatele palmioaasidele.

Teel linnast linna märkan kindluselaadseid tillukeste akendega savist majade kogumikke, nn kasbah’sid. Sealjuures on paljud neist hüljatud ja ka hulga moodsama arhitektuuriga ilmetute, ent sarnaselt kõrbekarva majade ehitus on pooleli jäänud. Hiljem juhtun ühelt kohalikult kuulma, et kodud jäävad tühjaks peretraditsioonide muutumise tõttu. Kui vanasti elasid lapsed ja lapselapsed vanematega ühe katuse all ning majapidamise laiendamiseks oli põhjust, siis tänapäeval kolivad noored pigem omaette elama. Sisemaal kõikjal ühtlaselt roosakas-oranžiks võõbatud majade värv ei ole muide tingitud mitte piiratud valikust poelettidel, vaid see tagab tulistel suvekuudel parima jahedusastme.

Uimane M´Hamid

M’hamid on tühi ja uimane nagu ühele kõrbeasulale kohane, õhk liivast tihe. Tundub, nagu algaks sellest punktist Sahara, kuigi tegelikult olin juba mõnda aega kõrbeplatool ringi sõitnud. Levinud kujutelma kohaselt on kõrb liivaluited. Ent kõrb võib olla ka lihtsalt kivine või klibuga kaetud maa-ala, üksikute põõsaste või rohututtidega kõva pinnas või eri suurusega düünid, mis sõltuvalt kellaajast kas roosaks, punaseks või mustaks värvuvad. Samuti ei ole kõrbes alati päikeseline ja soe – õhtuti on tuuline ja jahe, kui sõltuvalt aastaajast mitte lausa külm.

Selle vastu aitab Marokos aga igal võimalikul juhul tassike münditeed, mis valmib rohelist teed ja piparmünti keetes, seda serveeritakse metalses teekannus ohtra suhkruga ning valatakse oma poole meetri kõrguselt vilunud täpsusega miniatuursetesse klaasidesse, et joogile tekiks iseloomulik vahukirme. Pika tingimise peale (mis nagu ikka sisaldas ka ühist teejoomist) õnnestub mul end džiibile kaubelda, et põrutada läbi teedeta kollaste väljade paari tunni autosõidu kaugusele jäävate Erg Chigagga düünideni, mis laiuvad nagu raevukad kollased lained nii kaugele, kui silm seletab. Kaameliga võtnuks see aega viis päeva.

Viidates taamal tekkivale liivakeerisele, uurin giidilt, millega tegu. “See on minitornaado, no problem,” on tema lühike vastus. Saan aru, et tegemist on üsna igapäevase vaatepildiga, mis nomaadide järglastel kulmugi ei kergita. Päikeseloojangul jääb kõrbes aga ühtäkki tuulevaikseks ja taevas kattub lugematu arvu tulukestega. Düünide vahele üles seatud ja vaipadega ehitud telklasse öömajale jõudnud giidid ja autojuhid transformeeruvad muusikuteks, kes kaasakiskuvate trummihelide taustal päeva õhtusse saadavad. Järgmisel päeval M’hamidi naastes on silmapiir udune. Selgub, et läheneva tormi asemel oli tegemist pelgalt Sahara suures liivameres aset leidva ralliga.

Vahelduseks logisevad autod, tolmused linnad

Alternatiivina Maroko üllatavalt mugavale ja hästi organiseeritud bussitranspordile istun seitsmenda inimesena päevinäinud ühistaksosse, mille tuareegisalli mähkunud juht ühe autoraja laiusest asfaldist viimast võtab. Edasi järgnevad logisevad autod, tolmused linnad, Anti-Atlase kuivad mäenukid, palmialleed ja korduva motiiviga tuhaplokkidest elamud, mis panevad mõtlema, kuidas saab üks sedavõrd suurepärase arhitektuuriloome naaber, võidan ka mina, on väike omakasu igal juhul mängus. Sealjuures on berberite “vaba rahva” uhkus segunenud lähiminevikus omandatud prantslasliku arrogantsiga, lisaks veel kaua kultiveeritud matšoühiskond, mille tõttu marokolased nii mõnigi kord pisut tõredama suhtlusvormi omandavad.

Palju kontraste

Tänapäeval pakub Maroko ühiskond suuri kontraste, justkui otsides oma uut identiteeti. Tänaval liiguvad nii pealaest jalatallani riide alla mattunud kui ka teksades ja ilma pearätita naised. Samas ei ole sugugi harv ka see, kui musta burka kandja sinust tänaval mootorrattaga mööda kihutab. Kõik sõltub konkreetsest perekonnast ja selle konservatiivsuse astmest. Samasugust äärmuste vahel kõikumist näeb ka rahaasjus. Ühe ja sama teenuse eest võib maksta nt 15 dirhamit või 15 eurot, kuigi vahe on enam kui kümnekordne.

Vürtsid, lõhnad ja inimesed on osa Maroko avastamisest. Ja kes teab, võib-olla lähen tagasi. “Insha’Allah!”, nagu ütleksid sel puhul marokolased.