Laura ja Marguse videoblogi: hüvasti, Filipiinid ehk viimased hetked riisipõldudel

Internetiga on Laural ja Margusel viimasel ajal olnud nende Aasia ringreisil üsna kehv olukord. Filipiinide viimane blogipostitus saab hiljem videote näol täiendust, seni tuleb leppida rohkem teksti ja piltidega. Räägib Laura.

Pärast pikka, ligi kuuetunnist bussisõitu Laoagist jõudsime hilisõhtul lõpuks õnnelikult, kuid väsinuna Baguio bussijaama, kust edasi sai võetud takso hotelli.

Valvsuseproov valerahaga

Taksojuht muidugi kohe märkas, et oleme omadega päris läbi ja kasutas võimalust anda meile tagasi valeraha (200 peesot). Oleme Filipiine külastanud alates 2010. aastast ja pole veel siiani kordagi valerahaga petta saanud, seega väga levinud see pettus siin siiski ei paista olevat, kuid ettevaatlik tasub ikkagi olla.

Hommikul vara algas juba järgmine kuuetunnine sõit. Seekord liikusime minibussiga Banaue poole ja kohale jõudes ümbritses meie väikebussi kohalike elanike jõuk, kes kõik kukkusid kohe pakkuma meile giiditeenust. Samal ajal sekkus ka meie bussijuht ja pakkus giidiks hoopis ennast. Tihe rebimine oli, kuid loomulikult me nende meeste seast valikut ei teinud ja suundusime edasi oma majutuskohta. Linna jõudes selgus, et enamus majutuskohti on juba täis, seega sai meie väljavalituks allesjäänud vaba Green View Lodge, mille toa hind kahele maksis 500 peesot (8,20 eurot). Tuba oli papist seintega ja WC asus eraldi. Kui soovisid sooja dušši kasutada, tuli selle eest maksta lisaks 50 peesot (0,8 eurot).

Raske ronimine Batadi riisiterrassidel

Järgmise päeva hommikul ootas meid ees retk Batadi riisiterrassidele (koos kahe Poola tuttavaga). Pärast tunnist džiibisõitu olimegi alguspunktis, kust algas jalgsimatk. Enne aga pakuvad kohalikud 10 peeso eest jalutuskeppe rendiks. Nende mitterentimist võib hiljem kahetseda, sest pidevalt üles-alla ronimisel osutus see asendumatuks abiliseks.

Matk Batadi riisiterrasside külla võttis aega kaks tundi ja terve selle aja jooksul avanesid uskumatult ilusad vaated. Cordillera riisiterrassid kuuluvad Unesco maailmapärandi nimistusse, samuti kuuluvad nimistusse ka Batadi riisiterrassid - need on ehitatud 2000 aastat tagasi.

Riisihooaeg on siin kord aastas ja alles märtsis on terrassid kaetud rohelise vaibaga. Meie giid rääkis, et sel ajal on seal tohutult palju turiste. Jaanuari ja veebruari plussiks on vähem rahvast ja sajuvõimalus on ka väiksem, miinuseks aga jahedam kliima ja terrassidel ei ole näha sel ajal ühtlast rohelust.

Viimased 412 järsku astet üles ei olnud just kõige kergemad läbida. Transport koos giidiga riisiterrassidele maksis kahele kokku 1500 peesot (24,4 eurot). Korraks ma isegi mõtlesin, et jälle on Margus mind ära rääkinud mingile raskele surmaretkele, kuid kohe meenus meie eelmise aasta kaheksatunnine jalgsimatk Nicaraqua vulkaanile. Teekond Batadi riisiterrasside külla polnud just kõige kergem, kuid kohale jõudes oli muidugi kohe selge, et see higistamine ja rassimine oli kõike seda vaeva väärt. Õhk, loodus ja vaated, mis sealt avanevad, on tõeliselt uskumatud. Võin öelda, et see on üks ilusaimatest kohtadest, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Cordilleria piirkonnas on veel palju ilusaid vaateid. Märkasime registreerimispuntkis, et paar päeva enne meid olid Batadi riisiterrasse külastanud veel kolm eestlast - Aare, Katrin ja Tiina, tervitused neile!

Giidiamet siin linnas on väga tasuv, sest ametlik teenuse hind on 1200 peesot päev, mis tegelikult on Filipiinidel 4-5 päeva palk. Giidiks ei saa hakata igaüks, vaid selle jaoks tuleb läbida koolitus ja saada giidi litsents.

Riis on teistsugune, nimelt segatakse siin kokku valge ja punane riis, mis maitseb isegi paremini kui tavaline riis, samuti on nii ka tervislikum.

Üldiselt on filipiinlased äärmiselt toredad ja abivalmis, kuid siinsed Banaue kohalikud tunduvad teistsugused. Nad on endassetõmbunud ja tõrjuvad, pigem soovivad sinuga kiiresti äritehingu ära teha ja siis laiali minna. Kodumajutust siin väga ei soovitaks. Muidugi leidub ka siin linnas erandeid.